Tour De Farce 2008

"Depressiivsed Eesti väikelinnad
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad" (HU, "Depressiivsed Eesti väikelinnad")

No ja siis me läksime. Teate küll, kott selga ja hakkad minema. Minul selline pisike, koolipoisi oma, Renetil pirakas, packpackeri oma. Kõhu pealt käivad rihmad veel kokku "ja hulk igasuguseid taskuid ja vidinaid. Isegi veepudeli jaoks on sellel kotil tasku või paar! Minu filosoofia on lihtne - mis minu kotti ei mahu, seda pole ka vaja. See on mitu korda kinnitust leidnud ja sellest ma ei tagane, aidaku mind jumal ja aamen. Telk oli mul muidugi ka näpus ja see, nagu selgus, oli rumal mõte.

Naljatasin veel hommikul Assariga, et tõenäoliselt me Valgast kaugemale ei jõuagi. Helistab keegi, ütleme kolmandal päeval, ja küsib, et kus te siis olete. Valgas, vastan mina. Helistab seitsmendal päeval, sama vastus. Oi Mihkel, kas sa tõesti ei ole ära õppinud, et sinu rumalad naljad saavad peaaegu alati tõeks!

Käisime ja ostsime rulli tapeeti. Tapeet on iga toreda hääletusretke alustugi. Sinna kirjutad musta markeriga peale linna nime ja kohe tahavad kõik autojuhid sind peale võtta ja kohale viia. Mitte päris kohale, muidugi, aga igal juhul sammukese sihtpunktile lähemale küll. Meie jalutasime Riia maantee äärde, avastasime, et sealses kioskis õlut ei müüa, aga kuule lugu, elame üle! Kirjutasin oma ilusa 3-väärilise kalligraafilise käekirjaga tapeedile "Montenegro". Tund aega hiljem, samas kohas, lisasin väiksemalt alla ka "sobib ka iga muu koht!". No igal juhul võeti meid peale. Mingisugused Krooksu kõrtsi baikerid ja nende Mercedes Vito. No tore. Saime Valka ja liikusime edasi Valka. Saate aru küll - Valka ja Valka, selline sõnademäng, noh, minu meelest ei ole see naljakas. Kui teie meelest on, siis palun lahkuge kohe minu blogist, sest te olete tainad!

Valkas kirjutasime tapeedile: "Teel rikkusele ja kuulsusele!" Tulemus oli umbes sama edukas kui algus tartus. Kaks tundi hiljem otsustasime, et kuna me näeme Renetiga välja, ilmselt?!, nagu kaks ohtlikku maniakki, siis on targem edasisest hääletamisest loobuda ning panustada ühistranspordile. Kell oli alles nii viie ringis, nii et oleks ju loogiline, et reisihuviline eestlane saab veel Riiga edasi sõita. Buss, kell kuus kolmkümmend viis, teatas bussijaama infoleti tädikene. Buss, kell üheksateist kümme, väitis proua putkakese seinale kinnitatud graafik. Imetore! Vahva! Loomulikult ei tulnud, ega läinud kumbagi bussi, ja tuligi hakata toredas depressiivses väikelinnas ulualust otsima. Olge lahke, külalistemaja "Säde", soodsad hinnad. niiskusehais, bussijuhid ja külm Dush. "Kas teil broneering on?" uuris külalistemaja administraatoritädike. Niimoodi naerma ajada suutsid mind sellel reisil edaspidi vaid poolakad. Broneering minu tagumik. Teil on siin oma kuussada ristkülikukujulist ahvipuuri, kus peatuvad kolm ehitajat ja neli bussijuhti ja te küsite, kas me oleme toa broneerinud.

Kui me olime asjad tuppa paigutanud ning sealt kiiresti tänavale põgenenud, teadsime kindlalt vaid kahte asja. Esiteks seda, et meie kõhud vajasid täitmist ning teiseks seda, et kaine peaga ma seda ööd üle ei ela. Lahendus nendele kahele probleemile oli, muide, ühildatav. Teiseks, ei oleks mina seda ööd kaine peaga üle elanud sellepärast, et Renet norskab, nagu vedur. Ilma naljata! Kui ta mul Edinburghis külas käis, pidin alati vastu hommikut harjakappi magama minema, sest lootused uuesti uinuda olid sama suured kui Omaanil eurovisiooni võita. Sellised pisikesed, ühesõnaga. Omaan Ei ole Euroopa riik, kui te seda ei teadnud, siis palun lahkuge minu blogist, sest te olete tainad.
Söögikoha me leidsime. Selle nimi oli kas Fööniks või Tamburiin või Kepslev hobune. Midagi sellist. Ruumid ja linad laudadel olid puhtad, kunstlilled vaasides kaunid ja meeldiva lõhnaga ja sellega Kepsleva Fööniksi voorused piirdusidki. Ma tahaksin siia lisada kaebuse. Ma ise õpetasin Renetit jootraha andma ja see on talle nüüd nii meeldima hakanud, et ta jätab alati ja igal pool ebaproportsionaalselt ja ebasündsalt suure jootraha. Kerjustele annab ta ka alati pappi. Ta on loomu poolest selline lahke. Mina olen ka loomu poolest selline lahke, aga mina igale kerjusele päris ei anna. Mina eeldan stiili.

Jalutasime mööda Valga maalilist peatänavat ja meile jalutasid vastu kaunid noored emad. Kümned. Nende emasid jalutas ka ja nemad ei olnud enam nii kenad.

Tüüpiline Lõuna-Eesti edulugu:
Kati. Vanus 19 aastat ja neli kuud. Jalad, mille eest võiks tappa (ja äkki Valgas tapetaksegi?!), prink tagumik, ilusad rinnad, kaunis nägu, täisvärk. Haridus: Valga Peeter Brambati nimelise Keskkooli üheksa klassi, pärast seda natuke õmblejakutset Orissaarest. Lemmikkirjanik: Anu Saagim. Lemmikauto: ilmne. Lemmikajaviide: Pöörlev-Tiirlev-Leekiv Armastuse nimeline seebiseriaal, pluss second-hand shoppamine. Laps, Albert-Kristjan Pistaatsia on kahe aasta ja kolme nädala vanune.( Lapse isa Peeter on teine Lõuna-Eesti edulugu ning joob parajasti Jaagu ja Mattiasega garaashi taga õlut.)Kati on Valga patrioot ja tahaks siit minema saada. Soovitavalt Ameerikasse, sest seal on nii tshill ja äkki näeks seal ka Johnny Deppi?! Kindlasti näeks, see on ju Ameerika. Kati suudab kirjutada peaaegu vigadeta ning räägib ka mõne sõna inglise keelt. Õumaigaad, fakk, äässhõul, ja need teised sõnad.

Valgas on palju Katisid. Mõned Marjud ja Liisid ja Annikad ka, aga me leidsime üsna kiiresti, et mida kiiremini me külalistemajja tagasi läheme, seda tõenäolisemalt ei pea me hakkama öösel kohalikke hambaarste mööda linna taga ajama, sest Jaak ja Mattias ja Peeter tulevad varsti linna peale oma pisikesi peeniseid demonstreerima.

Kuus õlut ja üks Jägermeister. Sobib. Elu on ilus. Ma armastan Teid kõiki! Head ööd!

Äratus. Kell on pool kaheksa hommikul. Ma olen ikka Valgas. Küll võib elu ikka ebaõiglane olla. Rongijaam. Halb kohv rongijaamas. Üheksateist teismelist ootamas seda sama rongi, mida meie. Küll võib elu.., ma vist ütlesin seda juba? Kuus A Le Coqi Premium tüüpi õlut ning mõned vorstikesed. Hakkab looma.


TEINE PÄEV.
"She came from Greece she had a thirst for knowledge,
she studied sculpture at Saint Martin's College,
that's where I,caught her eye." (Pulp, "Common People)

Õigluse huvides pean ütlema, et tapeedirulli viskasin ma ära alles õhtul Riias. Riia on tore linn. Siin elab rohkem kui miljon inimest ja paljud neist ei ole lätlased. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Oleneb päevast. Eestlase marsruut Riias on väga lihtne. Bussijaam-Lido-Vabadussambast kiiresti mööda kesklinna kõrtsidesse-Pelmeenibaar-Bussijaam. Rongis oli piletimüüja veel öelnud, et Teie, eestlased, olete kõik rikkad. maksate kogu aeg viiesajakroonistega. Tore, tundsin ennast rikkana, majanduslikult nõrgema suurema naaberriigi kodaniku austus ajas mul rinna kummi. Olen eestlane, rikas käitumishälvetega ülbik, kes on täpselt niikaua maailma naba, kuni kohtab mõnda lääneeurooplast. Siis hakkab ta pugema, siis joob kaks õlut ja on jälle maailma naba. Koos sellesama lääneeurooplasega, kellega on vahepeal vennastutud. Kui minu arvamus teile ei meeldi, siis te olete tainad, aga te ei pea minu blogist lahkuma, sest teie ignorantsus on vabandatav tugeva rahvustunde ning ebapiisava maailmatundmisega.

Tegelikult oli meil tulnud vahepeal mõte, et järgmiseks transpordivahendiks võiks olla lennuk. Oli hoopis buss Riia lennujaama. Lennujaam on läti keeles Lidosta. Me õppisime veel teisigi lätikeelseid sõnu: Uzmanibu, Traukums, Praekums, Zlekums. Mina õpetasin Renetile selgeks must-know sõnavara - Davas krutis padera mani traku (su rinnad ajavad mind hulluks), Davas Kruti (ma tahan sind) ja Dirs atrack, lazis nack (situ ruttu, karu tuleb).
Ma ei suuda jätta imetlemata lätlaste tööhõivepoliitikat. Võtame näiteks bussi - seal on kolm ametimeest: bussijuht, piletimüüja ning postkaartidemüüja. Või siis: sina jalutad kusagil Gulbene kandis metsas. Lähim asustus on umbes sada kilomeetrit kagu suunas, ja ma ei räägi mingist kultiveeritud salust, vaid korralikust paksust metsast. Sina jalutad, nuusutad lillelõhna, tunned oma kätel männivaigu mõnusat kleepuvat puudutust; taamal kepsleb mööda noor emahirv. Romantika, vabadus, õndus, ja siis hüppab puu tagant välja keegi meesterahvas, teatab, et tema on Andris Jekabsons ja sina pead maksma selles metsas jalutamise eest viis latti. Kviitungit Andris sulle ei anna. Tark rahvas, need lätlased. Sellised leidlikud.

Lennujaamas selgus, et Montenegrosse me lennata ei saa. Piloot haigestus. Seega jäid sõelale Kreeka, Istanbul ja Barcelona. Sõime lennujaama lohutuid burgereid, jõime Aldarise õlut ja uurisime lennuplaane. Lõpuks otsustasime, et sõidame Kreekasse. Teate küll, Pantheon, Parthenon, Hybris ja Arete, Platon ja värgid. Õhtumaa kultuuri lõunaeuroopalikku roiskumisse mattunud ja mandunud häll. Aristoteles muidugi ka, tema ma esimese hooga unustasin. Ja kurat teab, miks, aga kassa juures olime me juba piletid ära küsinud kui leidsime, et parem läheme ikka bussijaama tagasi ja sõidame kuskile hoopis bussiga. Jää nägemiseni baltikumi õhuvärav, me kohtume veel ja jälle ja taas. Seega siis kesklinna tagasi ja tavalise eestlase Riia marsruut. Ilma Lidota, sedapuhku. Tüdrukute välimuse poolest meenutab Riia muide Valgat, ainult, et enamus ei ole noored emad vaid noored kaunid slaavi neiud; läti tüdrukud käivad kah.

Ostsime endale piletid öisele bussile Varssavisse, jätsime kotid pakihoidu ning suundusime keha ja vaimu värskendama. Siinkohal tahaks ma lisada, et lätlased on hakanud päris kobedat õlut tegema. Õigemini on kõik sealsed vabrikud ju eestlaste, st põhjamaalaste omad, nii et see selgitab asja. Aga mulle sobis. Mul on jumala savi, kelle oma see õlletünn on, kuni ta juua kõlbab. Ühes välikohvikus tekkis meil filosoofiline dispuut eestlaste geneetilise pagasi üle ja me otsustasim, et järgmise kannu Aldarise Luksusega täname me kõiki Euroopa rahvaid, kes tuhat aastat Eestis röövimas ja vägistamas käisid.

Bussijaamas ostsime kaheksa õlut ja neli topeltvõileiba ja reis võis jätkuda. Jää hüvasti, Riia, mu arm...



Varrsav.

"Do you still have your leathers,
Or did you give them away?
Do you still dream of joni and sidewalk cafes?
Is your norton still running, is the old man still alive?
Do you still get to dalkeith, is your rent still as high?
But I suppose you've a mortgage, now you're a family man." (Fish, "Dear friend")

Bussis olid mõned vabad kohad, nii et saime mõlemad endale kaks istet tagumiku kohta. Peamiselt asustasid meie Setra bussi keskealised kodanikud, mõned asiaadist packpackerid ja paar kena leedu tütarlast. Sellised sümpaatsed. Millegipärast sattusin kusagil Panevezyse kandis memory lane´ile ja mõlgutasin mõtteid. Mingid värvid ja lõhnad tulid nii võimsalt ajusoppidest esile, et kui oleksin ennast kätte võtnud, oleks neid ehk isegi kirja panna tasunud. Aga mina jäin hoopis magama. Ma ei tea, kas Renet norskas või mitte, hommikul ütles ta igal juhul, et polnudki peaaegu magada saanud. Selline lugu siis. Vilnius. Siis Kaunas. Kaunases lahkusid bussist viimased kaunid leedu neiud. Maailm muutus kohe tühjemaks ja hallimaks, aga ma tegin platvormil ühe suitsu ja avasin bussis viimase õlle, nii et kokkuvõttes ei olnudki asjalood kõige hullemad. Arvasin ennast vahetult enne jälle magamajäämist eesti keelt kuulvat. Hommikul selgus, et ma ei olnudki eksinud. Varssavisse sõitis Eesti-Poola segaperekond, kes rääkis vaheldumisi mõlemas keeles ja olid üldiselt igati tsiviliseeritud. Tee venis ja venis ja venis, nagu joodiku lõua küljest tilpnev süljenire ja kui lõpuks Varssav kätte jõudis olin juba üsna tüdinud. Hakkasin ootama, et millal linn kenamaks muutub. Üldiselt ei ole vahet, kas Manchester või Madrid - iga suurlinna agulid on ühtemoodi koledad. Varssaviga oli aga selline lugu, et see ei muutunudki kenamaks. Paha lugu, panid poolakad, aga pealinnaga on teil kehvad lood.

Bussijaamas sattusime kohe ühe reisi high lighte´i otsa. Läksime ennast tualetti kasima ja lugesin oma kehvas poola keeles seinal rippuvat silti, see ütles: pissuaarid poolteist zlotti, kabiinid kaks ja pool zlotti! See vist ongi see kuulus Poola majandusime. Ah te pole sellest kuulnud?! Pole ka ime. Mina ka ei olnud. Sellist asja, väidab Ecyclopedia Britannica, polegi olemas. CIA Factbook ja prantsuse akadeemia vastavad koguteosed nõustuvad brittidega.

Teine paha lugu on poolakatel keeleoskusega. Poola keeles on nad üsna tugevad aga mistahes teistega tekib probleeme. Suuri probleeme, selliseid Mount Everesti suuruseid ja seda siis kui sa vaatad profiilis. Ja minu vene keel on ka piisavalt kehv, aga viipekeeles olen ma olümpiatasemel, nii et kuidagi saab hakkama. Enamasti.

Sõitsime taksoga kesklinna ja imetlesime Poola pealinna selle täide alastusse kistud koleduses. Tegu on Gerard Depardieuga linnade seas. Mõned naised on nii koledad, et nende koledus on seksuaalselt ääretult ligitõmbav, Varssaviga, ma sellist fenomeni kahjuks ei täheldanud. Aga pole hullu. Me ostsime kaks piletit magamisvagunisse öisele Praha rongile ja otsustasime, et ei ole koledaid linnu vaid lihtsalt liiga vähe õlut. Meil oli õigus. Linn, muidugi ei muutunud päeva arenedes kuidagi kenamaks, aga meil oli selleks ajaks juba sügavalt savi. Ja muidugi tõi poolakate imeline keeleoskus kaasa ka naljakaid seiku.

Jalutame mingil suvalisel platsil ja meile tuleb vastu neiu. Täitsa tipp-topp tüdruk. Astub meie juurde - käes on tal kimp värvilisi pastakaid - ja hakkab meiega rääkima.
"zsghrt kahzcten oghzstchick mughtechvtn," ja nii edasi. No ma siis ütlesin talle viisakaid väljendeid kasutades inglise keeles, et tema jutt on kahjuks mõeldud kurtidele kõrvadele. Neiu läheb üle inglise keelele.
"five Zlot, you, eat children!" No tere hommikust. Miks peaks me tahtma lapsi süüa? kas neil on seal Poolas selline komme või? No väga tore, pani poolakas, loomulikult sain ma aru, et raha on mõeldud väetite laste toitmiseks, aga mul oli juba pastakas. Ma küsisin Renetilt ja tema ütles, et tal ka on. See otsustas asja.
"Thanks, but we rather prefere pork. So long and take it easy."

Küll aga andis renet viis zlotti ühele noorepoolsele parmule, kes tuli ja küsis väga ausalt joogiraha. No miks peaks temagi kuivame kui meil on elu nii ilus. Me oleme Tartust. Me hoiame praktiliselt kahekesi üleval kogu Kesk-Ida-Euroopa turismi ja kohalik õlu kannatab enam-vähem isegi juua.
Õhtupoolikul leidsime kogu linna ainukese ilusa maja. See oli selline New-Age stiilis klaasist kumerustega kupliga maja. Ja selle maja ees oli välikohvik. Ja selles kohvikus istusid täitsa viisakad inimesed ja õlut tõid lauda kenad tütarlapsed. Seal me siis istusimegi ja Renet andis iga õlle järel nii rängalt jootraha, et ettekandjad läksid kaklema, et kes meid teenindada saab.

Rongijaamas tuli keegi lahke nooremapoolne daam meie käest küsima, et kas me oleme ikka oolrait. No siis me rääkisime talle, et meil on enamus gruppi kadunud ja kui nad näevad kedagi, kes meenutab eestlast, siis saatku muudkui aga meie juurde, sest rongist maha jäämine on ikka paras pask. No siis ta hakkaski meie juurde igasuguseid karvaseid ja sulelisi saatma. Iga viie minuti järel oli ta uue seltskonnaga kohal.
Tuleb kolme hollandlasega - kas need on teie sõbrad? Ei kahjuks ei ole, vastame meie, üha õnnetumaks muutuvate häältega. ka tüdruk muutus meie kurbuse peale kurvaks.
Tuleb paari iirlasega - kas need on teie sõbrad? Ei, ka need pole meie sõbrad. Vähemasti mitte veel.
peaaegu nuttes tirib meeleheitel poolatar meie juurde kaks asiaadi neidu ja ühe noormehe. Nood ei saa aru, miks nad sinna on toodud. Nad on peaaegu sama õnnetud kui meie üritame välja näha, ent üritavad meid siiski samal ajal meeleheitlikult pildistada. Suur tänu, aga ka need pole meie sõbrad, aga eks nad, raisad, ole ise süüdi kui nad tahavad veel üheks ööks Poola jääda. Kui sa tahad ennast mingist masohhismitulvast aetuna niimoodi karistada, siis lase käia. Jätsime oma väljamõeldud sõbrad mööda Varssavit uitama ja astusime rongi.

Esmalt pidime pöörduma vagunisaatja poole, et see teeks lahti meie kupee ukse, kuna selle oli seestpoolt lukustanud mingisugune ähmis Hong-Kongi daame. Loomulikult oli ta hõivanud mõlemad alumised ja keskmised narid, nii et meile jäid ülemised. Need olid kõrgel ja kitsad, aga hei - mis me ikka kurdame. Ükski hind pole liiga kallis Poolast minemasaamise eest. Kupeehõivajale tegime aga mitmekordselt tagasi. renet norskas nii et see lämmatas rööbaste kõlksumise ja veduri puhkimise ja mina sekundeerisin talle kakofoonilisi helinaid tagumisest otsast välja lastes. Aeg- ajalt vastas ka Reneti tagumik mõne süvafilosoofilise traktaadiga, nii et lõbu oli laialt. vaadates tumedaid rõngaid naise silmade all, olin kindel, et ta polnud sellel ööl silmatäitki maganud. peale eelpoolöeldu nägime me ilmselt ka piisavalt ohtlikud välja - Renet oma saja ja kümne kilo ja mina nädalase habeme ja 24 h läätsede kandmisest punaste silmadega. Ma oletan, et sellel naisel oli karmavõlg, et ta meid endale kaela sai, aga võibolla ka lihtsalt roppu moodi kehva õnne. Kes teab.




Praha.

"Every time just like the last
On her ship tied to the mast
To distant lands
Takes both my hands
Never a frown with golden brown" (The Stranglers, "Golden brown")

Prahas väljusime vaksalist ja hakkasime kohe arutama, et mis on meie Praha külastuse juures kõige olulisem. Renet ütles, et Karli sild ja naised, mina ütlesin, et õlu. Kuna me tunneme Renetiga teineteist juba viisteist aastat ja lahendame kõik võimalikud vastuolud juba eos solidaarsuse printsiibil, leidsime, et pole ühtegi põhjust, miks me ei võiks kõiki neid asju ühendada. Kõigepealt otsisime endale aga öömaja ja väikeste viperuste kiuste see meil ka õnnestus. Leidsime odava hosteli Wenzigova tänavas, kasisime ennast, panime puhtad riided selga ja siis linna.

Karli sillal olid turistid. Välklambid sähvisid nagu oleks olnud kõva äikesetorm, väsinud väljanägemisega moosekandid mängisid dixielandi-stiilis muusikat ja tsehhi kristalli kuhilad tõusid taevaste kõrgusteni. Sillal kuulsin vähemalt kahtekümmet keeld, mida suutsin tuvastada ja veel mitut, mida ei suutnud. Eesti keelt nende hulgas polnud. Oli aeg põgeneda.

Pudel rieslingut ja mõned võileivad ja ilus koht Slovansky saarel. Idüll! Meie eest loksusid mööda mõned kalamehed ja turistidest pungil pargased. Armunud paarid väntasid räämas vesijalgrattaid ning meie seljataga valmistas punastes särkides kelnerite armee ette pulmalauda. Mida sa hing veel ihkad.

Väidetavalt on Edinburghis neli tuhat kõrtsi, restorani ja muud selletaolist asutust. olen üsna kindel, et Prahas on neid rohkem. Õlle hinnad kõrtsides algasid kahekümnest kohalikust kroonist!! ja lõppesid saja kümne juures. Tsiteerides mälu järgi Svejki, ei käinud me rohkemas kui kolmekümnes kohas ja tõtt öelda ei võtnud kusagil rohkem kui kolm kortlit.

Tsehhidel on poolakate ees veel see eelis, et nad räägivad natukene ka inglise keelt. Ütled neile beer, nemad noogutavad, naeratavad ja toovad sulle kannu Pilsner Urquelli. Jawohl! Mina olen nõus.

Praha on tõeline arhitektuuripärl. Okei - siin pole ehk sellist glamuuri, nagu Tallinna vanalinnal, ent selle eest on kogu linn meeldivalt ansamblis ja sa ei kohta mingeid roppusi, nagu ütleme Vilniuses. Vaidlesime Renetiga, et kas Tsehhi tüdrukud on ilusamad kui poola omad ja jõudsime arvamusele, et küllap on. Jällegi - pole olemas koledaid tüdrukuid, on liiga vähe õlut. Selle viimasega, jumal tänatud, Prahas probleemi pole.

Aga kaua sa võid. Ükski linn, kui see pole just Tartu või Edinburgh pole rohkem kui kolme päeva väärt. kaalusime, kas suunduda edasi näiteks Viini või ikkagi Ateenasse lennata, ent otsustasime, et läheme koju.
Kas ma olen juba öelnud, et mul oli raha otsa saanud? Noh, igal juhul mul oli raha otsa saanud, seega tuli tagasilendamine unustada ja jälle sammud bussijaama poole seada. Praha-Vilnius, olge lahke härrad, 1800 kohalikku raha.

Viimasel päeval külastasime veel Praha erinevaid lõbustusasutusi ning oligi aeg. Bussijaamas juhtus ka meie reisi esimene och viimane ekstsess. Nimelt arvasid kohalikud korrakaitsjad, et sellist ohtlikku maniakki, nagu mina, tuleb tingimata bussiooteplatvormil suitsetamise eest trahvida! Tere lell! kakssada kohalikku raha, olge hea härra, köhige välja. Muidu viime teid jaoskonda ja esitame teile hulga igasuguseid ebameeldivaid küsimusi ja rikume teie muidu juba üsna heaks kujunenud arvamuse Tsehhimaa kohta lõplikult ära. Ma maksan! Jätke mulle alles mu illusioon!
Makstud ja bussis ja teel Leedumaale, kus suitsetamine bussiooteplatvormil on enam-vähem lubatud.


Viimane peatükk.

"How many times have you woken up and prayed for the rain?
How many times have you seen the papers apportion the blame?
Who gets to say, who gets the work and gets to play?
I was always told at school, everybody should get the same" (The Stranglers, "Always the sun")

Ja ega ei olegi enam palju öelda. Kitsas buss, ja mis siis. Iga teekond, mis algab, peab ka lõppema. Vältimatult. Vilnius on jätkuvalt kole ja meie viimane päev reisil, Riias, oli jätkuvalt tore. Renet, jäädes endale kindlaks, andis viis latti tänavamuusikutele. Me istusime kohvikus, trimpasime õlut, kiikasime ilusaid läti neide vaadata ja me panime paika selle, mida me juba nii ehk nii teadsime - niipea kui võimalik tuleb jälle teele minna. Sedapuhku Vancouverist autoga läbi Põhja- Ameerika. Kui sa oled vagabund, jääd selleks kogu eluks, ja rohkem ei olegi mul midagi öelda, ja kui see teile ei meeldi, siis lahkuge kohe minu blogist, sest aeg on juba hiline...

Sunshine On Leith, IV

" Ja vilistide vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.."" (Kohtumõistjate Raamat 16;23)

IV. (Ühes paralleeluniversumis, Seitse kuud varem)Vastu hommikut tuli valu tagasi. Margus ärkas võpatades, julgemata ei tuld süüdata, ega seda süütamata jätta. Mõne hetke pärast teadvus taastus ja ta mäletas kõike..
Ta kompas käega seina ning nõjatus siis raskelt aknalaua väljaulatuva eendi vastu. Ta teadis, et See on väljas. Kremoon käis raskelt ning alles siis kui ta oli kogu oma keharaskusega sellele peale vajunud andis see järele. Rasked iilid peksid vett ojadena vastu ta nägu ja rinda, ent Margus ei paistnud seda tähelegi panevat. Ilmselt oli ta midagi kisendanud, sest kui ta uuesti mõistusele tuli kostus ta kähedast kurgust veel kaeblikku ininat. Oli ta neednud tormi, Seda, mis ootas teda väljas, mille eest ei olnud pääsu. Ikka veel ei julgenud ta tuld süüdata.

Margus kuulas. Valu rääkis temaga. See rääkis oma lugu. Marguse jaoks puudus sellel eksisteerimisaeg ja koht. See oli temast sõltumatu ja ometi tema sees. Kord kõneles ta Margusega nagu hell isa lapsega, kord, nagu rahva peale karjuv vilistide vürst. Valu rääkis Margusega, ja tal oli tuhat kuju.

Hetkeks murdis otsekui valgus paksudest pilvedest läbi hoopis teistsugune kujutluspilt. Margus arvas ära tundvat Walesi kaljuse ranniku ja Port Marioni kidurad männid. Ta nägi iseennast jalutamas kivisel rannal, vana mehena, ja samal ajal vaatas ta seda kõike Port Marioni külakese vaateplatvormilt.
Laisad lained lõid ajuti üle ta jalalabade ja ta huultel oli leppiv ja mõistev naeratus. Hobuserauakujulise lahe vastasservas viis paene astang nõlval asuva kahekordse lubjatud maja juurde, ja sinna, tundis Margus, pidigi ta minema.

Jälle rääkis valu Margusega. See oli intensiivsem kui kunagi varem. Mitte miski ei eksisteeri juhuslikult, arvas Margus kuulvat.

Margus nägi metroorongi ja inimesi selles. Teistest eristusid otsekui suurematena noor asiaadineiu, pikk inglane ja keegi mees, kellest Margus seletas õigupoolest vaid pinges ja erutatud selga. Ta teadis, et rongis oli veel inimesi, ent mitte ainult ei suutnud ta eristada nende nägusid; need olid kui varjud eredas päikesevalguses ja vihmasajus, laialivajuvad kontuurid tuhandete vastupeegeldustega.

Margus nägi kuidas temaga selja poole olev mees tõmbas hädapidurit, ta kuulis tüdruku karjatust ja noore inglase juhmi hüüatust; nagu tuiskliiv sööstsid tema peast läbi ülejäänud inimeste oiged ja karjed, ja siis saabus vaikus.

Valu oli läinud.
Margus värises otsekui surmamõistetu karree ees ning alles pika aja möödudes taipas ta, et on aknast sisse paiskunud vihmast läbimärg

Sunshine On Leith, III

"My my my it’s a beautiful world
I like sleeping with Marie
She is one sexy girl full of mystery
She says she doesn’t love me but she likes my company
For now that’s good enough for me" (Colin Hay, "Beautiful world)

III. (Aasta ja kaheksa kuud hiljem) "Sex is the closest we will ever get, You naughty estonian," saatis ta mulle kord sõnumi. " Inside and around each other. The licking and kissing, the fondling and caressing, the touching and stroking, the tasting and nibbling, the smelling and teasing, the rubbing and scratching, the sucking and biting. Need I say more. Don´t want to scare You off - I am a passionate lass!"
Sõnumit lugedes tekkis mul erektsioon, nii et pidin ennast sealsamas rahuldama.
Veel üks mälupilt - ma seisan oma karavani uksel, rohkem kui viis aastat varem. nagu praegugi on august. kõige kuumem august kogu Inglismaa ajaloos. ma seisan oma karavani uksel, suitsetan ja üle minu on kõige imepärasem, eredam tähistaevas, mida olen iial enne või hiljem näinud.
Veel üks mälupilt - seisan näoga akna ja seljaga Annika poole. Oleme Ihastes, jõuludeni on kaks päeva. Annika nutab hääletult. ma vaatan, kuidas imepaksud räitsakad laisalt maa poole langevad. Madonna laulab raadios õrn-mahedalt: "This used to be my playground, this used to be my childhood dream.." Olin öelnud, et see on läbi, ja niisama lihtsalt olin teinud lõpu suhtele ainsa naisega, keda olin armastanud peale tema.
Meie vahel oli lihtsalt liiga palju pinget, seda, mis ei jõua sõnadesse, erootilist pinget ja liiga vähe sõnasid, sest selles maailmas on sõnad meie hinge aseaineks. "This used to be the place where I ran, whenever I was in need..of a friend." Järgnevatel kuudel saime veel mõned korrad kokku, et teineteist üksinduses füüsilise armastusega lohutada. Ent see leevendab üksindust samavõrd kui alkohol armuvalu. Üksindus on meeleseisund..


Olen teda kogu aeg lihtsalt temaks nimetanud. Kas tal on nimi? Ärge olge rumalad. Igal inimesel on nimi, ma pole seda lihtsalt öelnud. Ma ei taha öelda seda nime, mis siiani täidab mind isesuguse magusa valuga, mille ütlemine sunnib mind käsi rusikasse suruma, mille ütlemine toob mulle näole kahvatu naeratuse. Aeg pole selle nimetamiseks veel küps, nii nagu ei saa ma veel rääkida seda lugu. Te võite küsida Sifuentses käest. Ent Te ei tunne ju veel ka Sifuentest.


Ta tahab sisse hüpata Malt Shovelisse, kuna seal mängib live-muusika, tahab sinna sisse hüpata, et vaadata, kas tema sõbranna Gillian pole mitte seal. Tegelikult tahab ta astuda sisse kõrtsi, et enne kodu võtta veel üks siider.
"ma olen lootusetu alkohoolik, M," tunnistas ta mulle ühel meie esimestest kohtumistest relvitukstegeva avameelsusega. See on tõsi. Me oleme paras paar. Me läheme Malt Shovelisse. Sunnin teda leppima poole pindiga ning vean ta siis vaat et jõuga minema. Talle ei meeldi see. Samuti vaat et jõuga sunnib ta mind sisse The City Limitisse Leith Walkil, et võtta seal veel üks jook. Me tülitseme. Üks vähestest tülidest, mis meil iial on olnud. Süüdistan teda kontrolli puudumises. Ta ütleb, et mul pole mitte mingisugust õigust teda kritiseerida,ja tal on õigus.
Ikka tülitsedes läheme koju ja armatseme elutoa diivanil otsekui sõgedad. Kuuskümmend neli, ütleb ta.

Sunshine On Leith, II

"Suzanne takes you down to her place near the river. You can hear the boats go by
You can spend the night beside her. And you know that she's half crazy.
But that's why you want to be there.." (Leonard Cohen, "Suzanne")

II. (Aasta ja neli kuud varem)Ma ei vihanud neid inimesi, olin lihtsalt erinev, ent sellest on kerge mööda vaadata. Kui sa oled võõral maal, mille elanikud on saanud tunda samasugust häbi kui sa isegi. Ent nad ei võta sind omaks. Seda tehes jagaksid nad oma uhket häbi ja kaotaksid nii osa enesehaletsusest. Kui sulle pole jäänud midagi muud peale enesehaletsuse, ei ole sa nõus seda ära andma. Jaagamine võõraga labastaks seda. Kinnitus sellele, mida sa tegelikult nii-ehk-nii tead, see, et sa pole ainuke, muudaks selle mõttetuks. Kui sul pole enam olla uhke millelegi muule, oled sa uhke oma häbile. Täiskasvanud, elukogenud mehed naeratavad - justkui poisikesed, kes on esimest korda olnud naisega - uhkuseseguse häbelikkusega - sa oled võõras.

Mõtlesin eelmisele õhtule, mil olime Sandraga tema pisikeses, räämas aiaga ridamajas mingit omapärast türgi rooga söönud ja siis poole filmi pealt, mitte enam vastu pannes sealsamas armatsenud. Kui ma ta käega lõpuni viisin, nägis seda räämas hoovi. Kahemeetrise puust plangu taga omaenda elu elavat kuuekorruselist pruuni, paljude korteritega odavat üürimaja. Sama odavat kui ma ise. Võõramaalane, Ida-Eurooplane. Eestlane. See ei olnud süüdistus, pigem diagnoos. Umbes nii võiks arst öelda vähihaigele: "sa sured." Sandra hingeldamine jäi vähehaaval vaiksemaks, kramp ta näol leevenes ja niisama aeglaselt hakkas mu kibedus lahtuma. Tüdruk palus, et ma ööseks tema juurde jääksin, ent tundsin, et pean siiski koju minema. Koju, kuidagi pidin ma seda kohta kutsuma. Naljakas oleks öelda, et lähen odava üürimaja odavasse korterisse odavat õlut jooma. Odav elu muidu nõnda kallis linnas.

Iona Streetil jahmatas mind udust tõusev Pilrigi kirik. Majesteetlik. Kõigutamatu. Ilma igasuguse odavuse varjundita. Sama majesteetlikult kerkis vastupidisest suunast Arthurs Seat, udust paistmas vaid selle kõrgem tipp ning Salisbury Cragsi kõver siluett. Korraga sain oma hea tuju tagasi. Avasin korteri ukse - korter oli räpasuse ime, uskumatu kui palju segadust suudavad kaks asiaati, lõuna-aafriklane, ungarlane ja eestlane tekitada -, võtsin köögist ühe õlle ning vajusin oma tugitooli. Ainukesse mugavasse mööbliesemesse kogu majas. Nic, minu sõber ja selle toa eelmine valdaja, oli selle koos samasse komplekti kuuluva diivaniga tänavalt leidnud, viimase liiga raskeks kuulutanud, ent tugitooli kaasa tirinud.

Ärkasin paar tundi hiljem samas tugitoolis. Otsustasin hammaste pesemisega mitte vaeva näha ning läksin voodisse.

Ma ei tea, miks ma seda räägin. Küllap on see samasugune mälupilt kui postiljoni ootamine Peedul, kui ma oma esimest luulekogu redigeerisin. Kuuendat korda Hesse-ainelist etendust vaatasin ja sealt ikka ja üha uusi ning erutavaid nüansse leidsin, Bridzis esimest korda suure slämmi pakkusin ja täis mängisin. Räägin selleks, et rääkida. Lobisen väheolulisest, et anda olulisele võimalus minema putkata. Pääseda vastutusest. Ma olen kui naine, kes ei suuda jääda vait ning räägib politseinikule oma asaleadest, teades, et kui ta lõpetab, saab politseinik talle öelda, et tema poeg on surnud. Kohe olulise juurde minek tähendaks omal kombel selle reetmist. Oleks liiga kerge.

Sunshine On Leith

"Ma heart was broken /../ sorrow... /../ You saw it, You claimed it, You touched it, You saved it..." (The Proclaimers, "Sunshine On Leith")

I.(Hetk,veebruar aasta 20xx) Sellisena jäi ta mulle meelde kogu eluks. Paksud kastanpruunid, kergelt lainelised juuksed langemas vabalt üle õlgade. Kohvitass surutud kahe hapra, ent hämmastavalt tugeva käsivarre vahele, põsk parema käeselja vastu toetumas ning silmad vaatamas kaugusesse. Mitte midagi nägevad silmad. Igatsevad silmad. Sajandite vanused silmad. Veerand tundi hiljem läksime me voodisse ja ta tuli kiiresti, kergelt ja vaevata, samamoodi kui paljudel järgnevatel kordadel. Kui me ikka veel hingetuina puhastel kahvaturoosadel linadel puhkasime, sõnas ta korraga: "üks". Alles hetk hiljem mõistsin, et sellega mõtles ta meie esimest korda; lubadus ja teadmine, et selliseid naudinguhetki tuleb veel. Alles hiljem tuli mulle pähe, et kunagi peab esimesele järgnema ka viimane kord. Ning alles palju hiljem rääkis ta mulle selle loo..

Millegipärast tõi ta mulle alati meelde mu poisikesepõlve. Suure kooli hallid koridorid. Kaasõpilaste ning õpetajate terrori, omavahelise võimuvõitluse ning mu esimese armastuse. Miks, seda ma ei tea. Mööda oli läinud kakskümmend aastat ja samapalju armumisi; isegi riik, kus elasin, polnud enam sama. Ent me mõlemad olime väljaheidetud, mõlemad oma sisemisest sunnist eksiili valinud. Mina võõras riigis, tuhandeid miile kodumaast eemal. Tema oma teemantkõvades mõtetes, kohvitasside hapras rahus. Otsustes, mis olid tehtud, ent mida keegi ei teadnud. Võibolla just sellepärast rääkis ta mulle selle loo. Mitte usaldusest, ei, ta ei usaldanud kedagi. Ma olin institutsioon. Kõik, mis jäi magamistoast väljapoole jäi ka lukku. Ma olin võõramaalane. Mu aktsent pidi mulle alatiseks külge jääma. Olin kuulnud vastupidist väidetavat, ent see oli vale. Lihtsalt nende inimeste soov kuuluda, vastu võetud saada, oli minu omast tohutult tugevam. Ma pidin alatiseks jääma võõraks. Võibolla tundis ta samasust, kui ta üldse sai kellegagi sarnane olla. Ta kuulus sellesse maailma sama vähe kui mina sellesse linna. Võibolla tahtis ta, et ma selle loo edasi räägiksin. Oma sõnadega. Võibolla..

13- aastasena olin ma juba peaaegu täisjõus. Kui ma olin ühe poisikeste juures nii tavalise, mitte millestki alguse saanud kakluses ühe oma parimatest sõpradest oma tugevusest ise mitte teadlik olles ühe löögiga põrandale virutanud, nägin maast vastu vaatamas ta silmi. Uskumatust väljendavaid, ehmunud, arusaamatuses ja imestavaid. Kakskümmend aastat hiljem olid need ühe naise soojad pruunid silmad, mis olid konstantses jahmatuses. uudistavad, arglikud ja imestunud. See oli aga palju hiljem kui ta jutustas mulle oma loo. Varem, samal hommikul, oli ta mulle.., ei, siiski, pigem iseendale öelnud: "sada neli". Voodi oli ainus koht, kus see alatine imestus haihtus. Esialgu tegi see mind kurvaks ja nõutuks, ent järele mõeldes mõistsin, et see naine ei saa kunagi olla minu oma. Ei saa olla kellegi oma. Iial. Mitte rohkem kui kellegi oma saaks olla tuul. Ent mulle rääkis ta vähemasti oma loo. Võibolla oli ta seda rääkinud kõigile oma armukestele, ent usun siiski, et mitte. Mina oli ohutum. Olin välismaalane ja tõrjutud oma kesta nii nagu tema enda omasse. Võibolla sellepärast, et ka too lugu algas kohvikus. Palju, palju aastaid varem, ent siiski samas linnas ja peaaegu et samal tänaval. Võibolla algasid need numbrid hoopis sealt, võibolla pidas ta arvet kõigi oma partneritega. Ma ei usu, et ma seda kunagi teada saaksin. Kui ma teaksin, kust teda leida. Kui ma julgeksin..Tõenäoliselt me jalutaksime Leith Wateri kaldapealsel, me sööksime Mehhiko - või mõnes muus, talle meeldisid vürtsised toidud, restoranis õhtust, läheksime tema Dalmeny tänava korterisse ja hiljem ütleks ta kuussada neli, või mõne muu arvu. Sellel pole tähtsust. Enam mitte...
Olin sellest loost nii haaratud olnud, et suundusin samal õhtul linnaraamatukokku Leith Walkil ja tellisin endale vanad kaardid, fotod tänavatest, fotod inimestest, niipalju elulugusid ja raamatuid kui oskasin esimese hooga pisutki kuulduga siduda. Tean nüüd, et selsamal hetkel põimus minu elu lahutamatult läbi paljude teistega. Omamoodi on see nüüd minu enda lugu.

Tütarlaps iguaaniga

Ma arvan, et ta nimi oli Jerry Fernandez, aga võibolla ka Sanchez või midagi muud. Silmatorkav oli tema pea kahemeetrine pikkus ja tätoveeringud mõlemal käsivarrel. Seda, et ta oli need teinud ise sain aga teada hiljem kui meist olid saanud midagi semudesarnast.

Ma ei saa kunagi kindel olla kui paljud tema lugudest olid tõesti tema enda omad ja tõepoolest just sellisel kujul juhtunud, ja kuipalju tema rummist innustust saanud fantaasia vili, sest seda viimast jagus tal ohtralt. Ütleksin isegi mitme mehe jagu ja sama proportsiooni hoidis ta ka rummiga. Üsna kiiresti õppisin tema tempoga mitte kaasa minema, sest rohkem kui kord olid sellega kaasnenud kurvad tagajärjed. Tema aga trimpas rõõmsalt ja pidurdamatult ja kõndis meie lemmikkõrtsist igal õhtul uue tütarlapse käevangus oma dokkideäärsesse poissmehekorterisse.
Üsna meie tutvuse alguses kuulsin oma uue sõbra kohta sosistatavat igasuguseid hämaraid lugusid. Kord räägiti midagi kahtlastest tehingutest, kord Havaile - sest ameerika kodanik ta ju passi järgi oli- maha jäänud perest ja armukestest, kord - ja ma ei saa lõpuni kindel olla, et siin mingit, olgu või väikest tõde sees pole- kusagil Marseilles´is toimunud pussitamisest. Ma lasin need jutud ühest kõrvast sisse ja siis, jälle, teisest välja. Kõrtsides räägitakse alati liiga palju, liiga valju häälega ja tihti ka vales seltskonnas.

Kusagil septembri lõpupäevadel pidin üürilepingu lõppedes oma korterist välja kolima. Iseenesest tegin seda rõõmuga, sest üks eestlane, ungarlane, lõuna-aafriklane, indialane ning lätlane suudavad tekitada niigi paabelliku Edinburghi paabellikus viietoalises korteris tõelise segaduse. Jerry, kuuldes, et otsin eluaset, pakkus mulle otsekohe tuba oma korteris. Õigemini oli see ühe madalama klassi hotelli aiamajake, mille ühte tuba ta ise rentis. Asukoht mulle sobis, korter ise oli kena ja puhas ning kui olin detailid hotelliomaniku, kõõrdsilmse, kavala shotlasega kokku rääkinud, tõin oma vähesed asjad taksoga London Roadilt ära.
Minu käsutuses oli pisikene tuba teisel korrusel, voodi, miniatuurse riidekapi ja viieteisttollise teleriga. Teises, maja suurimas toas, elas Jerry ning kolmandat kasutati vaid haruharva kui hotelliomanikul õnnetsus peamaja kõik toad tõepoolest korraga välja üürida, Sellisel juhul peatus seal päevaks või paariks mõni keevitaja või laevavärvija ning kadus seejärel sama märkamatult. Alumise korruse suur köök-lounge oli aga pealgalt minu päralt, sest iial ei vaevunud Jerry kodus süüa tegema ning saabudes hilistel öötundidel tuikus ta eranditult kohe oma tuppa; harva saabus ta aga üksi, ja harva õnnestus mul tema kaaslannasid hommikul kohata, sest need visati öösel lihtsalt välja.

Iga kahe kuu järel tegi ta kaheksanädalase treti insenerina naftaplatforme varustaval laeval ning saabudes tagasi, pruuni ja vitaalsena, pajatas kõige uskumatumaid lugusid. Mingil põhjusel maksis firma, mille nime ma olen kas unustanud - aga võibolla ka mitte kunagi teadnud, talle õige kopsakat palka, nii et esimestel "vabadusejärgsetel" kõrtsituuridel maksis eranditult tema. Trimpasime Royal Mile´i ja all-linna parimates baarides. Kõik baaridaamid teadsid teda nimepidi ja Mojitod ilmusid lauda kiiruse ning tihedusega, mille üle sai vaid pead vangutada.

Selgus, et Jerryl oli Havail olnud oma tätoveerimistuba. Hüpanud 18-aastasena ära USA mereväeteenistusest heitis ta ankrusse kusagil Waimea kanjoni juures. Surfas, jõi, magatas naisi ja ka tätoveeris neid. Kuidas ta ennast väejooksikuna nii mugavalt sisse seadis oli minu jaoks järjekordne mõistatus, ent mina ei küsinud ja ka tema ei peatunud selle juures kunagi pikemalt. Tal olid mõned fotod, mida mulle erilise usalduse märgina näidati. Eriti jäi mulle meelde erakordselt kaunis noor neiu, kelle õlavarrele ja rindmiku ülaossa oli punase, musta, sinise ja rohelisega tätoveeritud iguaaniga ühtiv naisterahvas. Vaatamata räigele motiivile ei mõjunud see perversselt, vaid omal tantristlikul moel lausa kauni ja esteetilisena. Uurisin, kuidas on võimalik ennast tätoveerida, ent väsisin selgituse liigset tehnilist keerukust kuuldes ja lasin selle endast mööda voolata.

Päevad tulid ja läksid nagu Jerry loodki. Kord laisalt ja unelevalt kui kõrbes looklevad maod, kord unenäolise rutuga otsekui kiirendusega filmilindil jooksvad pilved. Mais sain ma uue töökoha ja liikusin Edinburghi teise serva. Kesklinna sattusin nüüd harva ja sedavõrra harvemaks jäid ka minu kokkusaamised Jerryga. Korra või paar pummeldasime Hiltony lobby-baaris, kust ta korjas üles mingisugused odava väljanägemisega daamid, nii et pidasin paremaks ennast väljamõeldud kohustustega vabandada ning lahkusin. Viimast korda nägin Jerryt juunikuu teise nädala kolmapäeval või neljapäeval. Ta helistas ja kutsus mind linna. Lahkumisnapsideks. Ta ütles, et sõidab peatselt tagasi Havaile, et vanas kohas uut elu alustada. Kuna ka mina olin varstiselt Eestisse tagasi pöördumas võtsime korralikult ette, käisime läbi kõik tuttavad baarid ja pajatasime vanadest headest aegadest.

Viimane pilt temast minu mälus on Jerry, otse North Bridge ja Princes Streeti nurgal istumas Black Cabi koos lopsaka blondi neiuga, kelle nimi võis, ent võis ka mitte olla Rachel. Enne ukse kinni tõmbamist viipas ta mulle veel ja hõikas midagi sellist, et näeme siis, nagu kokku lepitud, Waimeal.

Umbes kuu hiljem olin tagasi Eestis, tegin oma igavat tööd ja üritasin oma mõtetes selgusele jõuda. Päevad olid sarnased nagu kõrtsist koju taaruvad joodikud ja siis ühel päeval helistas mulle sõber Hamish ja küsis, et kas ma olen kuulnud? Mina muidugi ei olnud. Jerry kohta. Selgus, et ta oli Havail ühes kõrtsikakluses maha löödud. Olin esialgu üsna shokis, ent siis tundus see peaaegu et loogilisena. Ja mida rohkem lasksin ma peast läbi erinevaid stsenaariumeid hakkas see paistma vaat et vältimatuna.
Ma ei mõtle sellele enam eriti tihti, ent aeg-ajalt kui mu pilk jääb pidama mu töölaua kohal, rõhknaelaga seinale kinnitatud fotole tuleb see mulle siiski meelde. Foto on punastes, mustades, sinistes ja rohelistes toonides. Ühes nurgas on õige vähe näha Waimea rahutuid laineid, mõned palmid ja keskel tütarlaps iguaaniga.