Riia, mu arm!
Niisiis peaksin ma siinkohal kiitma Riia linna ja sealseid kauneid neide, aga seda ma ei tee. Sest vahepeal on asjaolud muutunud. Esiteks oli see kaks nädalat tagasi ja teiseks on ka šoti naised - erinevalt oma inglise suguõdedest - kenad, mis kenad. Ehkki oma osa sellel hinnangul voib olla ka seksuaalsel rahuldamatusel. Aga see selleks. Igal juhul annan ma kiire ülevaate vahepealsetest sündmustest.
18.nda hommikul sõitsime Georgiga Riiga, ja otse loomulikult oli esimene inimene, keda me seal nagime lugupeetud liivikus Meelis Tasur, kes meile siis terve päeva oma meeldivat seltskonda pakkus. Päike paistis, õlu oli odavam kui odav ja tüdrukud tõepoolest kaunid (kahtlustan, et tegu oli slaavlastega?!). Aga kuna meie lennuk oleks arvatavasti ka meieta Londonisse lennanud, kobisime siiski kella kümneks lennujaama. Lend algas pahaendeliselt; stjuuardessil oli pohmelus ja purjus inglane vilistas leinamarssi. Sedasi. Aga kohale me jõudsime; Stanstedi lennujaama, millest järgmiseks seitsmeks tunniks sai meie kodu. Seda ei unusta ma iialgi!
Londonisse jõudsime kah. Ausõna, aga üldiselt on see linn - veendun selles juba oma viiendat korda - ikka üks paras peldik. Tanaval pole ruumi kõndida; igal pool sebivad äpud ja mudakoonud. Aga õnneks ootas meid Ivo, rõõmus naeratus näol, käed tervituseks laiali sirutatud, kummaski käes munakivi. Ja öömaja pakkus ta meile ka, pärast seda kui olime teda selle vajalikkuses nutu ja ähvardustega veennud (seda viimast ei maksa tegelikult lõpuni uskuda).
Londonis hakkas hirmus tööotsimine. Ja ilmselt kestaks see praeguseni kui meil poleks tekkinud suurepärast mõtet sõita hoopistükkis Edinburghi, kus lugupeetud kursaõde Kadi meile lahkelt öömaja pakkus. Muide - ma võitsin Georgilt kihlveoga ühe õlle - vedasime kihla, millise nahavärvi ja silmade kujuga on meid Edinbrosse sõidutav bussijuht. Haa - valge oli!!
Täna on neljapäev ja suure tõenäosusega on need meie viimased vabadusehetked - mitte et meid röövimise ja kaabakluse eest kinni pandaks, vaid meil tuleb esmaspäevast tööle hakata. Kuidas sa ütled, et ei hakka kui sulle pakutakse!?
Veel mõned sõnad meie edasistest plaanidest:
OK - we'll keep u guys posted.
NB. Hyde Parkis on Londoni linna kõige odavam öömaja - pinke jagub ja kui on olemas kaks käterätti, saab hakkama küll, sest olgu ma neetud kui ma uhe öö eest 30 naela valja köhin! Samas võib see põhjustada südameataki kohalikule politseile - olin ennast käterätti mässinud ja tegelesin külma kiuste magamisega kui minu kõrval peatus politseiauto. Nooruke naispolitseinik pidas mind arvatavasti surnud araablaseks ja pidas oma pühaks kohuseks tulla laipa lähemalt silmitsema (olin ennast üleni sinise-valgekirjusse käterätti mässinud, nii et nägin üsna araablaslik välja küll). Igal juhul rahunes ta silmnähtavalt olles veendunud, et tegu pole ei laiba, ega isegi mitte araablasega. Soovis mulle turvalist und ja sõitis minema. Sedasi.
Hääd volbrit kõigile, muide!
Mihkel
18.nda hommikul sõitsime Georgiga Riiga, ja otse loomulikult oli esimene inimene, keda me seal nagime lugupeetud liivikus Meelis Tasur, kes meile siis terve päeva oma meeldivat seltskonda pakkus. Päike paistis, õlu oli odavam kui odav ja tüdrukud tõepoolest kaunid (kahtlustan, et tegu oli slaavlastega?!). Aga kuna meie lennuk oleks arvatavasti ka meieta Londonisse lennanud, kobisime siiski kella kümneks lennujaama. Lend algas pahaendeliselt; stjuuardessil oli pohmelus ja purjus inglane vilistas leinamarssi. Sedasi. Aga kohale me jõudsime; Stanstedi lennujaama, millest järgmiseks seitsmeks tunniks sai meie kodu. Seda ei unusta ma iialgi!
Londonisse jõudsime kah. Ausõna, aga üldiselt on see linn - veendun selles juba oma viiendat korda - ikka üks paras peldik. Tanaval pole ruumi kõndida; igal pool sebivad äpud ja mudakoonud. Aga õnneks ootas meid Ivo, rõõmus naeratus näol, käed tervituseks laiali sirutatud, kummaski käes munakivi. Ja öömaja pakkus ta meile ka, pärast seda kui olime teda selle vajalikkuses nutu ja ähvardustega veennud (seda viimast ei maksa tegelikult lõpuni uskuda).
Londonis hakkas hirmus tööotsimine. Ja ilmselt kestaks see praeguseni kui meil poleks tekkinud suurepärast mõtet sõita hoopistükkis Edinburghi, kus lugupeetud kursaõde Kadi meile lahkelt öömaja pakkus. Muide - ma võitsin Georgilt kihlveoga ühe õlle - vedasime kihla, millise nahavärvi ja silmade kujuga on meid Edinbrosse sõidutav bussijuht. Haa - valge oli!!
Täna on neljapäev ja suure tõenäosusega on need meie viimased vabadusehetked - mitte et meid röövimise ja kaabakluse eest kinni pandaks, vaid meil tuleb esmaspäevast tööle hakata. Kuidas sa ütled, et ei hakka kui sulle pakutakse!?
Veel mõned sõnad meie edasistest plaanidest:
- Kavatseme osa võtta iga-aastastest Šoti lahtistest meistrivõistlustest torupilliheites
- Loch Nessi koletisele saia viia!
- Ja loomulikult esimesel võimalusel - ehk siis kui rahaline olukord seda võimaldab - endale kildid osta ja nendega mööda Edinbrod patseerida.
OK - we'll keep u guys posted.
NB. Hyde Parkis on Londoni linna kõige odavam öömaja - pinke jagub ja kui on olemas kaks käterätti, saab hakkama küll, sest olgu ma neetud kui ma uhe öö eest 30 naela valja köhin! Samas võib see põhjustada südameataki kohalikule politseile - olin ennast käterätti mässinud ja tegelesin külma kiuste magamisega kui minu kõrval peatus politseiauto. Nooruke naispolitseinik pidas mind arvatavasti surnud araablaseks ja pidas oma pühaks kohuseks tulla laipa lähemalt silmitsema (olin ennast üleni sinise-valgekirjusse käterätti mässinud, nii et nägin üsna araablaslik välja küll). Igal juhul rahunes ta silmnähtavalt olles veendunud, et tegu pole ei laiba, ega isegi mitte araablasega. Soovis mulle turvalist und ja sõitis minema. Sedasi.
Hääd volbrit kõigile, muide!
Mihkel
Universumi Direktor @ 15:12
kommentaare: 4
