2007-06-29

Ümber maailma II, ehk Mihkel ja Georg ilmuvad taas

Kaunis on kevadine Kanada. Päike sulatab Ontario künkad kahemeetrise lumekihi alt välja ning peagi on isalik valitsus taastanud ka tulvavee poolt minemakantud sillad. Igasugused kirjud linnud, armsad ja tillukesed, ent sekka ka mõni pirakam, kanasuurune, trillerdavad kaunikõlalisi viisikesi. Aasal kepsleb noor emahirv.....
Margusel on uus jalgratas. Pärast nelja aastat teel andis vana truu ereliukas viimaks ajale ja kilomeetritele alla. Margus tundis küll kurbust, ent tunnistas selle siiski paratamatuseks, liiatigi ongi täismehel veidi naljakas ereliukasega sõita. Ka teise kaotusega oli Margus leppinud; Poola politsei oli kolme aasta eest kadunuks jäänud Mihkli ja Georgi ametlikult surnuks tunnistanud. Kusagilt oli välja ilmunud ka mingisugune tunnistaja - vuntsidega ukrainlane Vasjuk, kelle ütluste kohaselt olla Mihkel ja Georg Poola-Tsehhi piiril purupurjus peaga Kotlari järve ujuma läinud ja järvest enam mitte välja tulnud. Nende asjad oli Vasjuk aga turul maha müünud. Vanamehed olid Margusele küll südamelähedased olnud, ent alati oli nendega rohkem jama kui tõsist tolku, liiatigi käis Mihkli ülbamine ja Georgi varjuna saatev viinahais talle kõvasti närvidele. Järgmisel aastal plaanis Margus jällegi Euroopasse jõuda; siis paneb ta hukkunud vanakestele Kotlari järve äärde, Prszctzini motelli kõrvale pärja.

Ottawa lwbab Ontario südames nagu kivi virsikus. Suured järved ja hiiglametsad rõhutavad veelgi Kanada pealinna majesteetlikku suursugusust. Ent palju on Margus oma rännakutel näinud. Neli ja pool aastat on Margus mõõtnud maailma maan-ja kruusa- ja muukattelisi teid. Neli ja pool aastat ja 50 000 kilomeetrit. Ümber kogu meie sinise planeedi on teda viinud tema rännakud. Nii vaatab ta üsna ükskõikselt ringi, ent päris külmaks ei jäta looduse ilu teda siiski.
Uuel rattal on nii taga kui ees pakiraamid, mille külgedel ja peal on reisikotid ja muu varustus. Esimesel pakiraamil istub spetsiaalselt Hiinast ostetud istmel Marguse sõber ja reisikaaslane makaak Vello, kelle Margus oli nimetanud oma kunagise lemmiku, kass Vello järgi. Pärdikul on seljas sinivalgetriibuline meremehesärk ning peas kootud korsika müts. Ahv hoiab süles oma lahutamatut bajaani ning improviseerib sellel.
Otse Mendehlssoni ja neljanda tänava ristil asetseb vene turg. Mürk-kombitsatena sirutavad kavalad slaavlased oma impeeriumi. Pole kohta, kus nad ei üritaks tsiviliseeritud inimestele oma sihvkasid ja arbuuse ning naljakaid taaruvjalgseid nukke pähe määrida. Turu ühes servas asetseb välikohvik ja selle juurde Margus suundubki. Ta asetseb ratta hoolitsevalt seina najale, tellib kruusi õlut ning ahvile
slivovitsi. Ta tõstab kannu huultele ja laseb siis pilgul ringi käia. Nii kümme meetrit eemal kuulutab üks veidralt tuttavana tunduv pika druiidihabemega, kaltsudes vanamees teda kuulavale rahvale, et tuleb aeg, mil inimesed, kes tegelikult on taeva tegelikud valitsejad ja UFOdest põlvnevad pärisperemehed, endale tiivad kasvatavad ning siis kosmose vallutavad. Teine vanataat, paks ja kiilakas, kellel on põlvedest allpool puujalad sõidab üherattalise tsirkuserattaga rahva seas ning korjab rahvalt annetusi. margus tõstab kannu uuesti suu juurde, ent pillab selle siis sõrmede vahelt lauale nii et see ahvi läbimärjaks pritsib.

"Mihkel! Georg!" kisendab Margus, nii et kõik oma pead tema poole pööravad. Paks vanamees kaotab tasakaalu ja kukub koos rattaga ühe peenes kleidis daami otsa, nii et mõlemad aelevad maas justkui segiläinud köis. Kohe on vanamees aga püsti ning tormab puujalgadele vaatamata hämmastavalrt kiiresti Marguse poole. Mihkel saadab rahva majesteetliku käeviipega laiali ning sörgib samuti Marguse poole. Too säästab vanainimestele poole teest.
"Ma arvasin, et te saite poolas hukka!" hüüab Margus vanamehi emmates. Rahvas vaatab imestunult seda liigutavat taaskohtumist. Palju, oi palju on neil nüüd, mid aüksteisele pajatada!

2007-06-19

Ümber maailma I, ehk Margus ilmub taas

"Sina, Margus, ei tule kaasa!" Margus tegi, nagu poleks kuulnudki ning toppis järjekindlalt oma valget siniste põhjapõtradega kampsunit suurde presendist seljakotti edasi.
"Kuulsid või!?" käratas Mihkel, "sina ei tule kaasa - sa oled veel liiga väike. Võibolla ülejärgmisel aastal." Margus lõpetas seljakoti pakkimise ning sööstis valju nutuga tahatuppa, mille kinnilöödud ukse pauk lajatas esikus vastu, nagu oleks naabri-Alma poeg jälle omale jahipüssiga jalga tulistanud. Mihkel kehitas õlgu ja vaatas küsivalt Georgi poole otsekui küsides, et noh, mida sa teed siis sellisega?
"Kassile anna süüa kaks korda päevas, aga mitte liiga palju korraga!" õpetas Mihkel vahepeal tagatoats häbelikult välja hiilinud Margust. "Naabri-Reinu juurde ära mine - see õpetab sulle ainult igasuguseid lollusi. Ta joob ju odekolonni ka!" Seda öeldes lajatas Mihkel käega läbi õhu justkui hiinlane kuut telliskivi katki virutades.
"Noh, me siis läheme! Jah, ts´au siis!" Pneumaatilise vedruga välisuks vajus tasapisi kinni ja siis polnud enam kuulda ka trepikojas kõlavaid samme. Minna akna peale või mitte. Hirmsasti oleks ju tahtnud näha, kuidas Mihkel Ja Georg ratastega maailmaturneele stardivad, aga alandatud uhkus vaidles vastu. Mis neist vanadest peerudest ikka vahtida - nagunii kukub Mihkel esimeses kurvis ratta seljast maha ja murrab sääreluu! Parem ongi, et mind kaasa ei võetud, selliste vanade kändudega nagunii miskit nalja ju ei saa. Samal ajal võitles poiss ikkagi pealetükkiva kurbusega ning äigas varrukaga silmast ühe sinna märkamatult tunginud pisara. Hajameelselt läks Margus kööki, avas külmkapi ja valas karuga kruusi maasikamaitselist joogijogurtit. Sama hajameelselt astus ta tassi käes hoides elutoa poole tagasi kui korraga jäi ta parem jalg õhus seisma. Mitu sekundit seisis noormees selles poosis, ent kui ta jala viimaks jälle maha pani, polnud endisest hajameelsusest enam jälgegi järel.
"Just. Ja-jah, nii teengi!" sõnas ta valju häälega. "Täpipealt!"
Magamistoast ilmus uuesti välja vahepeal voodi alla peitunud rohelisest presendist päevinäinud seljakott. Lisaks põtradega kampsunile toppis margus sinna hambaharja ja pasta, peegli, shampooni, deodorandi ja uitmõtte ajel ka Mihkli varuzhilettide komplekti. Margus ei teadnudki, miks ta õigupoolest selle kaasa võttis, lihtsalt tundus õige tegu olevat. Siis veel mõned särgid, sokid, matkasaapad, miki-hhirega pidzaama ja geograafiaõpiku kuuendatele klassidele. Kindla sammuga läks Margus uuesti kööki ja tegi endale kuus võileiba - kolm suitsuvorsti ja tomatiga, kaks keeduvorsti ja juustuga ning ühe suitsutatud tuulehaugiga. Ta mässis need kõik ilusti tsellofaanpaberisse. Tsellofaanpaberi asetas ta omakorda kilekotti - nii polnud karta, et võileivad kotis midagi ära määrivad! Lisaks võttis poiss pooleteiseliitrise pudeli Aura spordijooki ning pakkis kõik selle seljakotti.
Nüüd läks Margus oma kirjutuslaua juurde ning võttis välja oma kalleima aarde, suure savist põrsa; selle sisse oli Margus juba kümme aastat kogunud sente ja väiksemaid paberrahasid, aga ka ühe Selveri eest leitud viiesajase ning kõik Kanada vanaonult kingituseks saadud uhiuued krõbisevad dollarid. Poiss toppis need kõik hooletult tädi-Kadist maha-jäänud maitsetusse roosasse ridiküli, mis läks samuti suurde seljakotti. Uuesti tagatoas, otsis Margus välja oma teise kalli aarde - Sveitsi taskunoa, mille Mihkel oli talle skaudiks atumise puhul kinkinud. Sedasi oli kõigele mõeldud ja kõik vajalik olemas.
Margus võttis Vellol turjast kinni ning lasi naaberkorteri uksekella.
"Tere tädi Alma, kas sa saaksid natuke aega Vello järele vaadata. Ma lähen reisima!?"
"Kuhu sa siis sedasi?!" uuris imestunud vanatädi.
"Ümber maailma!" teatas Margus tähtsalt. "Anna kassile palun süüa kaks korda päevas, aga korraga mitte liiga palju! Aitäh tädi Alma!" lisas ta veel ning oli hetk hiljem juba keldris. Vana ereliukase tagumine kumm oli poollössis ning sadulal ühe koha pealt nahatükk küljest rebenenud, ent see ei häirinud Margust sugugi. Pumbaga lõi ta üks kaks kummi õhku täis, kontrollis siis veel ventiili ning lükkas ratta rahuloleva vilega keldrist õue. Kontrollis veel seljakotirihmu ning siis oli teekond alanud.

Kaks aastat hiljem sõidab suure staatskanali ääres üks päevinäinud jalgratas. Selle kunagisest uhkest punasest ja rohelisest lakist pole enam midagijärel ja ega ei paistaks see tolmukorra alt nii ehk nii välja! Sadulas istub habetunud nooremapoolne mees kellel on seljas üleskeeratud käiste ning kõrge kraega ratturikampsun, jalas kulunud teksad ning kantud jooksukingad. Mõõdetud aegluse ning väärikusega mõõdab maailmarändur Belgia kaunist maastikku. Ratta tagapakiraamil istub Prantsuse Gujaana kubernerilt kuue dollari eest ostetud pisike makaak ning tõmbab miniatuurset harmoonikat. "I´m on road again," ümiseb Margus melanhoolselt ahviga kaasa ning vaatab heakskiitvalt silmi kissitades veripunast päikeseloojangut. "well i am so tired of crying but i am out on the road again.."
Varsti tuleb tänaseks laagrisse jääda, mõtleb Margus ning vaatab uurivalt kanaliäärset männimetsa. Keedan endale viinereid, ahvi jaoks on eilsest veel mõned õunad ning las otsib endale mõne tõugu või midagi. Tõmbab siis käega üle takuse lõua ning nendib, et ühtlasi tuleks laagripaigas ka habe ära ajada.
Mihklile ja Georgile mõtleb Margus nüüd vaid haruharva. Vahel tuleb tal küll mõte kadunud isikute bürooga ühendust võtta ja uurida kas Poolas kadumajäänud vanamehed on üles leitud, ent lööb siis käega. Margus usub, et igaühele on määratud käia oma saatuserada.
"Eile sõber läks ja jäigi teele.."laulab ahv kurva häälega. Margus rehmab käega ja vajutab tugevamini pedaalidele, idataevas ajavad ennast välja esimesed tähed.

Mihkel

2007-06-12

In Memoriam Valdur Vanemuine, 19.08.1857-08.06.2007, NB! See EI ole Marguse lugu!

Kurbusega teatan, et 149. eluaastal lahkus meie seast Estonia teatri viimane algne liige Valdur Vanemuine.

Valdur Vanemuine sündis 19. augustil 1857. aastal Viiratsi vallas Läänemaal. Vaese taluniku 16. pojana algas töömehepõli varakult -- kaheaastasena läks Valdur karja, viiesena käsikivi taha, seitsmesena tuli adrasangad pihku haarata. Et perel polnud raha korralikke riideid muretseda, jäi Valduri haridustee lünklikuks. Valduri vanaema õpetas poisile selgeks A, N, S ja T-tähed ning kuidas kukke joonistada. Seda, mis jäi aga vajaka akadeemilises hariduses, tegi Valdur kuhjaga tasa rõõmsa meele ja loomupärase nutikusega!

Oma lavakarjääri alustas Valdur Vanemuine 1873. aastal Kodavere harrastusteatris Seenekese rolliga Alma Pudeste lavastatud lustimängus "Kuidas Jaagup häbisse jäi, ehk nõelumist vajavad sokid". Edasi tuli juba suurem roll sama lavastaja käe all lõbusa voorimehena tükis "Piruett, ehk kaskaad kahele!" Vooremaa Teataja kirjutas hiljem, et kui Valdur voorimehena huilgas, kukkus üks paks Lodja kandist pärit talumees naeru pärast tooli pealt maha! Üldse, läbi kogu oma pika ja viljaka lavakarjääri polnud Valdurile vastast looma- ja linnuhäälte imiteerimises!

Andeka noormehe karjääri tuli pisukene paus 1898. aastal kui Valdur läks vabatahtlikuna USA-Hispaania sõtta Hispaania poolel. Kuna Hispaania sõja kaotas, pidi Vanemuine kuus aastat töötama banaanikasvanduses kuke asendajana, ent 1906. aasta kevadel oli Valdur Vanemuine tagasi Eestis ning sai kohe ka tööd Estonia Teatris. "Ainus asi, mida ma kahetsen istandusesveedetud aja kohta," ütles Vanemuine ühes 90ndatel antud intervjuus, "on see, et mul jäid seetõttu mõisad põletamata! Ma oleks tahtnud Pädaste mõisale ise tule otsa panna!"

Edasi sai Valduri lavakarjäär kiiresti tuule tiibadesse. 1911. aasta kevadel debüteeris ta oma esimeses peaosas Peeter Koka monoetenduses "Kadakas". Üks saalisviibija kirjeldas hiljem, et see oli tema elu kauneim ja võimsaim elamus vaadata, kuidas Valdur 2 tundi ja 16 minutit rannatuules kõikus ja okkaid sahistas!

Ent Valdur Vanemuine oli mitmekülgselt andekas ning teda ei köitnud ainult draama- ning sõnalavastused. 1919. aastal -- vabas Eestis! -- tegi Valdur oma esimese balletietteaste Kriim Antoni nüüdseks klassikaks muutunud "Kajakasitt, ehk öö, mis ei läe mitte meelest!" Järgnes hiilgeetteaste balletis "Hüljeste jumal" ning paljud teised meeldejäävad hüpiksooritused. Valdurit jätkus üldse kõikjale. Kui ta polnud laval ega proovis, aitas ta sööklas suppi kaussidesse kallata, kastis teatridirektori lilli ning õmbles daamidele uusi lavakostüüme. Eesti esimese kaasaegse copywriterina kirjutas ta Ranna Pangale reklaami, mis kuulutas: "Kui panet uma raha Ranna Panka, vead hiljem koormatäite kaupa kulda minema!"

1925. aastal murdis Valdur õnnetult kukkudes põsesarnaluu ning ei saanud tekkinud tüsistuste tõttu lavale naasta enne kui 1939. aastal. Aasta pärast algasid Eestis aga tormilised ja pöördelised sündmused ning taas tuli lavategevusse vahe sisse. Sõja-aastad möödusid Valdur Vanemuisel lapsepõlvesõbra keldris redutades. Ent aega kasutas ta ära tulusalt ka seal, õppides ära kümneid kaarditrikke ning peaaegu kõik noodid.

1954. aastal tegi Valdur kaasa 29 aasta jooksul esimeses sõnalavastuses "Vurr-vurr, ehk veere vokiratas", järgnesid Aadu roll "Sinililledes", Kuusikutukk etenduses "Kuusikutuka talu kulakust peremees" ning külaslisnäitlejana üks 50ndate aastate Nõukogude Eesti meeldejäävamaid rolle Peeter Väärenkruup Otto Tilsiti lavastuses "Kakskümmend kolm kannu, ehk täpselt 2 liitrit liiga palju!" Jätkus ka aktiivne ühiskondlik tegevus, igal laupäeval käis Valdur Põltsamaa tuletõrjedepoos tuletõrjeautot pesemas ning aitas Nõmme vanamemmedel briketti laduda!

Pensioneerudes 1986. aastal Estoniast ei jäänud Valdur siiski käed rüpes koju passima, vaid tegi teoks oma ammuse unistuse sõita ümber maailma voorimehetroskaga! 16 aastat, kolm kuud, neliteist päeva ja kuus minutit väldanud teekonna jooksul külastas Valdur 173 riiki ning 175 pealinna. 1994. aasta möödus ühes Burkina Faso pidalitõbiste koloonias haavu plaasterdamas ning kaks aastat varem tuli Valduril veeta kolm kuud Peruu vanglas kahtlustusega Venetsueela heaks spioneerimises.

Viimastel eluaastatel oli igirõõmsameelne ning hea tervise juures Valdur Lavakunstikateedri lavalise võitluse ning kukehääle imiteerimise õppejõud, samuti armastatud raadiohääl ja kosmeetikakonsultant Miss Estonia võistlusele.

8. juunil otsustas Valdur sooritada Elva Verevi järve hüppeplatvormilt neljakordse salto kukekiremise saatel, ent sai teise poolpöörde ajal südameataki ning oli vettelangemise hetkeks juba surnud!

Valdur Vanemuist jäävad leinama tema kuues ja seitsmes abikaasa, 28 last, 68 lapselast, 253 lapse-lapselast, 1708 lapse-lapse-lapselast ning loendamatud lapse-lapse-lapse-lapselapsed ning lapse-lapse-lapse-lapse-lapselapsed, andunud fännid ja töökaaslased, Estonia teatri kass Miki ning RAS Ookean sekretär proua Milvi Vahing.

Mihkel Oras

PS. Vaata ka Valdur Vanemuise täielikku rollide nimekirja allpool!

Kodavere Harrastusteater
1873 "Kuidas Jaagup häbisse jäi, ehk nõelumist vajavad sokid" - Seeneke
1873 "Piruett, ehk kaskaad kahele!" - lõbus voorimees
1874 "Mis sinu nimi on? Minu nimi on Schwalbe!" - Lukussepp

Vooremaa Taluteater
1875 "Lodjapuu lõhnab nii kaunilt" - pink armastajate all, ära märgitud kui aasta parim kõrvalosa
1876 "Katk ja mooruspuulehed, ehk mine metsa Päärn!" - Hugo

Jaagupi Ratastel Näitetrupe
1877-78 "Katelseppade vennaskond" - Kolmanda katelsepa noorem pime vend

Lembitu Ratastel näitetrupe
(endine Jaagupi Ratastel Näitetrupe)
1879 "Miks?" - küsimärk
1880-86 "Villaste sokkide mõistatus" - Piip
"Sellest sadamast sõidab karavell järgmisel nädalal kuubale!" - Sadamakai
"Miks II" - Küsimärk, sulud (koos kauaaegse lavapartneri Eliisabet Värgitsaga)
"Tõsised asjad" - Vello Kraadel

Viljandi Paadimeheteater
1887 "Sõled kokku, tüdrukud!" - Isa
1888 "Kaevatsi talu rüblikud" - Isa
1889 "Mäherdune vaade siit avaneb!" - Siim, Vooriku peremees
1890-1891 "Treppe pühkides!" - Leonard Puhkim
1892 "Stepsel, ehk kontakt" - kordnik Priius
1893 "Indiaanlased, vanad punanahad!" - pealik Turboga Hobune
1894 "Sparglikasvatajad" - Lilla jopega Mees
1895 "Tipud on kõrgel" - rändav mustlane

Saarema Koduteater
1896 "Neil Karjastel väljal, jah neil, kes söövad pekki kõrgest taldrikust" - Mooses Viil
1897 "Vending Machine" - Preili Starman (Eesti esimene võõrkeelne lavastus!)

Viljandi Paadimehe Teater
(endine Viljandi Paadimeheteater)
"Viiuldaja klarnetil" - Supski - kraadede pealik

Estonia Teater
1906 "Kevadine Jääminek Kruusimäel" - parvepoiss
1907 "Sipelgas" - sipelgas
1908-1910 "Jõumehed, ehk nelitesit palki" - Muskli Meelis
1911 "Rooberti häda" - vaskraha
1911 "Kadakas" - kadakas
1913 "Seda me veel vaatama, kui Jörg tagasi jõuab!" - lõhkise küna ees olev mees
(1914-1918 oli Estonia teater esimese maailma sõja tõttu suletud!)
1918 "Hüljeste jumal" (ballett) - Saarlane
1918 "Miks ma kanaliha ei söö!" - kerglane Valdis
1919 "Traadik rööts" - vanaisa emapoole onupoeg
1919 "Kajakasitt, ehk öö, mis ei läe mitte meelest!" (ballet) - Veering, saarlane
"Hüljeste jumal" (ballett) - Vaalade Prints
1920-21 "Superkuum aur, mis tõuseb potist, kus ema keedab perele sülti" (ballett) - Vinnitsa Viktor

Teater Vanemuine
1923 "Ulf Timmermanni kõva kettakaar" - Vräägel

Estonia Teater
1924 "Kalevipoeg" - Laulasmaa Jaamaülem
1925 "Supertunne on niimoodi pedaale tallata!" - Saks
1939 "Mis juhtus, härra parlamendisaadik?!" - Senegali konsul Rahvaste Liidu juures
1954 "Vurr-vurr, ehk veere vokiratas" - Tambet jalakas
1955 "Sinililled" - Aadu
1956 "Teie, raisad, sõidate nüüd siberisse!" - polkovnik Snepper
1957 "Kuusikutuka talu kulakust peremees" - Kuusikutukk

Eesti Draamateater
1958 "Kakskümmend kolm kannu, ehk täpselt 2 liitrit liiga palju" - Gustav Tiidelepp

Estonia Teater
1959 "Gretel" - uurija
1960 "Kellele lüüakse kella, ja kellele ei lüüa!" - poole aruga tuletõrjuja Asken
1961 "Röögatu juhus, ehk kas mitte pole juba hilja, kallis?!" - Prembel Raks, parteilane
1964 "Õunapuud sobivad saunalavaks" - kütja
1965 "Ema süda, isa raha eest" - kohtu-uurija Tsirnaski sõber Jaak
1966 "Spencer Tracy sõidab maale" - Jaagu sõber, kohtu-uurija Tsirnask
1967 "Saapatallad" - Mugul, kirjakandja
1968 "Lenin sõi kõik sibulad ära, ehk kuues kongress" - Kübarsepp
1968 "Spartacus" - kärbeste jumal
1969 "Kolhoosiesimehe tütar Riina" - allakinud moosekant Uibukand
1970 "Aias kasvasid asalead" - saapapuhastaja Velts
1971 "Teeks õige ühe tobi" - naabrimees
1972 "Kompuuter teeb ära ühe mehe ja kahe naise töö - laborant las läheb ära koju!" - kuljust tilistav mees
1973 "Kurjus meie ümber ja meie sees" - Lutsifer
1974 "Ajalugu kordab ennast kollastes toonides" - semafor
1975 "Kükatsi talu peremehe juhtum, ehk Sherlock Holmesi viimane lugu enne hommikust piipu tagatoas ajalehe taustal, samas, kui tuli põleb ka kaminas!" - Kurjategijate liidu pressisekretär Veltmann, hüüdnimega Sneguurotska
1976 "Andke hagu, poisid! Hõissa!" - Agitaator Keltsnik

Eesti Draamateater
1977 "Lüpsilugu" - Kert Angervaks, poksija

Estonia Teater
1978 "Plebeidel pole siia asja!" - Cato vanem, Rooma parlamentäär
1979 "Sellel aastal sündis geenius" - noor Oras
1980 "Pole hullu!" - Vasjuk
1981 "Jericho pasunad" - paremalt kolmas tromboon
1982 "Veider, kuidas sa leiad, et asjad, mis sa eelmisel õhtul riiulile paned, ei ole hommikul seal!" - Timbel, kodanik
1983 "Etüüd kartulisalatile" - Anger Pekk
1984 "Tee mulle see teene" - külanõukogu esimees Voldemar Puuks
1985 "Selga sügades ja teisi lühipalu" - kantrilaulja Ormisson
1986 "Ma ei ole selles kindel, härra prokurör!" - Vindelson

Viljandi Ugala
1996 "Keedumunad" - Vassiili Sool, vanakraamikaupmees