Ümber maailma I, ehk Margus ilmub taas

"Sina, Margus, ei tule kaasa!" Margus tegi, nagu poleks kuulnudki ning toppis järjekindlalt oma valget siniste põhjapõtradega kampsunit suurde presendist seljakotti edasi.
"Kuulsid või!?" käratas Mihkel, "sina ei tule kaasa - sa oled veel liiga väike. Võibolla ülejärgmisel aastal." Margus lõpetas seljakoti pakkimise ning sööstis valju nutuga tahatuppa, mille kinnilöödud ukse pauk lajatas esikus vastu, nagu oleks naabri-Alma poeg jälle omale jahipüssiga jalga tulistanud. Mihkel kehitas õlgu ja vaatas küsivalt Georgi poole otsekui küsides, et noh, mida sa teed siis sellisega?
"Kassile anna süüa kaks korda päevas, aga mitte liiga palju korraga!" õpetas Mihkel vahepeal tagatoats häbelikult välja hiilinud Margust. "Naabri-Reinu juurde ära mine - see õpetab sulle ainult igasuguseid lollusi. Ta joob ju odekolonni ka!" Seda öeldes lajatas Mihkel käega läbi õhu justkui hiinlane kuut telliskivi katki virutades.
"Noh, me siis läheme! Jah, ts´au siis!" Pneumaatilise vedruga välisuks vajus tasapisi kinni ja siis polnud enam kuulda ka trepikojas kõlavaid samme. Minna akna peale või mitte. Hirmsasti oleks ju tahtnud näha, kuidas Mihkel Ja Georg ratastega maailmaturneele stardivad, aga alandatud uhkus vaidles vastu. Mis neist vanadest peerudest ikka vahtida - nagunii kukub Mihkel esimeses kurvis ratta seljast maha ja murrab sääreluu! Parem ongi, et mind kaasa ei võetud, selliste vanade kändudega nagunii miskit nalja ju ei saa. Samal ajal võitles poiss ikkagi pealetükkiva kurbusega ning äigas varrukaga silmast ühe sinna märkamatult tunginud pisara. Hajameelselt läks Margus kööki, avas külmkapi ja valas karuga kruusi maasikamaitselist joogijogurtit. Sama hajameelselt astus ta tassi käes hoides elutoa poole tagasi kui korraga jäi ta parem jalg õhus seisma. Mitu sekundit seisis noormees selles poosis, ent kui ta jala viimaks jälle maha pani, polnud endisest hajameelsusest enam jälgegi järel.
"Just. Ja-jah, nii teengi!" sõnas ta valju häälega. "Täpipealt!"
Magamistoast ilmus uuesti välja vahepeal voodi alla peitunud rohelisest presendist päevinäinud seljakott. Lisaks põtradega kampsunile toppis margus sinna hambaharja ja pasta, peegli, shampooni, deodorandi ja uitmõtte ajel ka Mihkli varuzhilettide komplekti. Margus ei teadnudki, miks ta õigupoolest selle kaasa võttis, lihtsalt tundus õige tegu olevat. Siis veel mõned särgid, sokid, matkasaapad, miki-hhirega pidzaama ja geograafiaõpiku kuuendatele klassidele. Kindla sammuga läks Margus uuesti kööki ja tegi endale kuus võileiba - kolm suitsuvorsti ja tomatiga, kaks keeduvorsti ja juustuga ning ühe suitsutatud tuulehaugiga. Ta mässis need kõik ilusti tsellofaanpaberisse. Tsellofaanpaberi asetas ta omakorda kilekotti - nii polnud karta, et võileivad kotis midagi ära määrivad! Lisaks võttis poiss pooleteiseliitrise pudeli Aura spordijooki ning pakkis kõik selle seljakotti.
Nüüd läks Margus oma kirjutuslaua juurde ning võttis välja oma kalleima aarde, suure savist põrsa; selle sisse oli Margus juba kümme aastat kogunud sente ja väiksemaid paberrahasid, aga ka ühe Selveri eest leitud viiesajase ning kõik Kanada vanaonult kingituseks saadud uhiuued krõbisevad dollarid. Poiss toppis need kõik hooletult tädi-Kadist maha-jäänud maitsetusse roosasse ridiküli, mis läks samuti suurde seljakotti. Uuesti tagatoas, otsis Margus välja oma teise kalli aarde - Sveitsi taskunoa, mille Mihkel oli talle skaudiks atumise puhul kinkinud. Sedasi oli kõigele mõeldud ja kõik vajalik olemas.
Margus võttis Vellol turjast kinni ning lasi naaberkorteri uksekella.
"Tere tädi Alma, kas sa saaksid natuke aega Vello järele vaadata. Ma lähen reisima!?"
"Kuhu sa siis sedasi?!" uuris imestunud vanatädi.
"Ümber maailma!" teatas Margus tähtsalt. "Anna kassile palun süüa kaks korda päevas, aga korraga mitte liiga palju! Aitäh tädi Alma!" lisas ta veel ning oli hetk hiljem juba keldris. Vana ereliukase tagumine kumm oli poollössis ning sadulal ühe koha pealt nahatükk küljest rebenenud, ent see ei häirinud Margust sugugi. Pumbaga lõi ta üks kaks kummi õhku täis, kontrollis siis veel ventiili ning lükkas ratta rahuloleva vilega keldrist õue. Kontrollis veel seljakotirihmu ning siis oli teekond alanud.

Kaks aastat hiljem sõidab suure staatskanali ääres üks päevinäinud jalgratas. Selle kunagisest uhkest punasest ja rohelisest lakist pole enam midagijärel ja ega ei paistaks see tolmukorra alt nii ehk nii välja! Sadulas istub habetunud nooremapoolne mees kellel on seljas üleskeeratud käiste ning kõrge kraega ratturikampsun, jalas kulunud teksad ning kantud jooksukingad. Mõõdetud aegluse ning väärikusega mõõdab maailmarändur Belgia kaunist maastikku. Ratta tagapakiraamil istub Prantsuse Gujaana kubernerilt kuue dollari eest ostetud pisike makaak ning tõmbab miniatuurset harmoonikat. "I´m on road again," ümiseb Margus melanhoolselt ahviga kaasa ning vaatab heakskiitvalt silmi kissitades veripunast päikeseloojangut. "well i am so tired of crying but i am out on the road again.."
Varsti tuleb tänaseks laagrisse jääda, mõtleb Margus ning vaatab uurivalt kanaliäärset männimetsa. Keedan endale viinereid, ahvi jaoks on eilsest veel mõned õunad ning las otsib endale mõne tõugu või midagi. Tõmbab siis käega üle takuse lõua ning nendib, et ühtlasi tuleks laagripaigas ka habe ära ajada.
Mihklile ja Georgile mõtleb Margus nüüd vaid haruharva. Vahel tuleb tal küll mõte kadunud isikute bürooga ühendust võtta ja uurida kas Poolas kadumajäänud vanamehed on üles leitud, ent lööb siis käega. Margus usub, et igaühele on määratud käia oma saatuserada.
"Eile sõber läks ja jäigi teele.."laulab ahv kurva häälega. Margus rehmab käega ja vajutab tugevamini pedaalidele, idataevas ajavad ennast välja esimesed tähed.

Mihkel