Ümber maailma II, ehk Mihkel ja Georg ilmuvad taas

Kaunis on kevadine Kanada. Päike sulatab Ontario künkad kahemeetrise lumekihi alt välja ning peagi on isalik valitsus taastanud ka tulvavee poolt minemakantud sillad. Igasugused kirjud linnud, armsad ja tillukesed, ent sekka ka mõni pirakam, kanasuurune, trillerdavad kaunikõlalisi viisikesi. Aasal kepsleb noor emahirv.....
Margusel on uus jalgratas. Pärast nelja aastat teel andis vana truu ereliukas viimaks ajale ja kilomeetritele alla. Margus tundis küll kurbust, ent tunnistas selle siiski paratamatuseks, liiatigi ongi täismehel veidi naljakas ereliukasega sõita. Ka teise kaotusega oli Margus leppinud; Poola politsei oli kolme aasta eest kadunuks jäänud Mihkli ja Georgi ametlikult surnuks tunnistanud. Kusagilt oli välja ilmunud ka mingisugune tunnistaja - vuntsidega ukrainlane Vasjuk, kelle ütluste kohaselt olla Mihkel ja Georg Poola-Tsehhi piiril purupurjus peaga Kotlari järve ujuma läinud ja järvest enam mitte välja tulnud. Nende asjad oli Vasjuk aga turul maha müünud. Vanamehed olid Margusele küll südamelähedased olnud, ent alati oli nendega rohkem jama kui tõsist tolku, liiatigi käis Mihkli ülbamine ja Georgi varjuna saatev viinahais talle kõvasti närvidele. Järgmisel aastal plaanis Margus jällegi Euroopasse jõuda; siis paneb ta hukkunud vanakestele Kotlari järve äärde, Prszctzini motelli kõrvale pärja.

Ottawa lwbab Ontario südames nagu kivi virsikus. Suured järved ja hiiglametsad rõhutavad veelgi Kanada pealinna majesteetlikku suursugusust. Ent palju on Margus oma rännakutel näinud. Neli ja pool aastat on Margus mõõtnud maailma maan-ja kruusa- ja muukattelisi teid. Neli ja pool aastat ja 50 000 kilomeetrit. Ümber kogu meie sinise planeedi on teda viinud tema rännakud. Nii vaatab ta üsna ükskõikselt ringi, ent päris külmaks ei jäta looduse ilu teda siiski.
Uuel rattal on nii taga kui ees pakiraamid, mille külgedel ja peal on reisikotid ja muu varustus. Esimesel pakiraamil istub spetsiaalselt Hiinast ostetud istmel Marguse sõber ja reisikaaslane makaak Vello, kelle Margus oli nimetanud oma kunagise lemmiku, kass Vello järgi. Pärdikul on seljas sinivalgetriibuline meremehesärk ning peas kootud korsika müts. Ahv hoiab süles oma lahutamatut bajaani ning improviseerib sellel.
Otse Mendehlssoni ja neljanda tänava ristil asetseb vene turg. Mürk-kombitsatena sirutavad kavalad slaavlased oma impeeriumi. Pole kohta, kus nad ei üritaks tsiviliseeritud inimestele oma sihvkasid ja arbuuse ning naljakaid taaruvjalgseid nukke pähe määrida. Turu ühes servas asetseb välikohvik ja selle juurde Margus suundubki. Ta asetseb ratta hoolitsevalt seina najale, tellib kruusi õlut ning ahvile
slivovitsi. Ta tõstab kannu huultele ja laseb siis pilgul ringi käia. Nii kümme meetrit eemal kuulutab üks veidralt tuttavana tunduv pika druiidihabemega, kaltsudes vanamees teda kuulavale rahvale, et tuleb aeg, mil inimesed, kes tegelikult on taeva tegelikud valitsejad ja UFOdest põlvnevad pärisperemehed, endale tiivad kasvatavad ning siis kosmose vallutavad. Teine vanataat, paks ja kiilakas, kellel on põlvedest allpool puujalad sõidab üherattalise tsirkuserattaga rahva seas ning korjab rahvalt annetusi. margus tõstab kannu uuesti suu juurde, ent pillab selle siis sõrmede vahelt lauale nii et see ahvi läbimärjaks pritsib.

"Mihkel! Georg!" kisendab Margus, nii et kõik oma pead tema poole pööravad. Paks vanamees kaotab tasakaalu ja kukub koos rattaga ühe peenes kleidis daami otsa, nii et mõlemad aelevad maas justkui segiläinud köis. Kohe on vanamees aga püsti ning tormab puujalgadele vaatamata hämmastavalrt kiiresti Marguse poole. Mihkel saadab rahva majesteetliku käeviipega laiali ning sörgib samuti Marguse poole. Too säästab vanainimestele poole teest.
"Ma arvasin, et te saite poolas hukka!" hüüab Margus vanamehi emmates. Rahvas vaatab imestunult seda liigutavat taaskohtumist. Palju, oi palju on neil nüüd, mid aüksteisele pajatada!