Long and winding road

"Mihkel, Georg!" hüüab Margus, "ma olen tagasi! Kool on läbi!"
Korteriaknad on pimedad, ei kippu, ega kõppu.
"Mihkel, Georg!" hüüab Margus uuesti, korjasb siis maasti kivikese ja viskab selle akna suunas. Võtab teise kivi- kõlks. Võtab kolmanda - kõlks. Aknas süttib valgus.
"Kes see raisk seal laamendab!?" uurib pahane Georg, "nagu siin pätte vähe veel ringi kooserdab. Nüüd lõhuvad mu uued pakettaknad ära!"
"Georg, see olen mina, Margus!" hõikab Margus uuesti, ent Georg ei taha poissi ära tunda.
"Kesse, kesse?! Keda sa krants siin petad! Sa arvad et ma Marguse häält ära ei tunne või?! Ma tunnen Marguse hääle une pealt ära!"
Ja tõepoolest, ei ole see endinekiuksuv poisikesehääl, vaid tumine bariton. Vähemalt!
"Tee et sa kaod!" karjub Georg uuesti.
"Mis siin toimub?" uurib unine Mihkel oma toast välja kooberdades. "Mida sa metsaline kisendad siin keset ööd? Piss lõi pähe või?"
"Siin on mingi huligaan, kes väidab, et on Margus," õiendab Georg vastu. "Sa arvad et ma Margust ära ei tunne vä?! Sa mihkel mine too parem konkust püss, ma panen sellele kaalikale ühe põraka!"
"Ei pane sa siin mingit põrakat!" teatab Mihkel resoluutselt, "aga sina, pätt, ära kooserda siin keset ööd ja tüüta rahulikke kodanikke!"
"Kurat!" kisendab Margus! Vanad inimesed olete päris ogaraks läinud! Mis pätt! Näed, ma seisan siia laterna alla valguse kätte, noh, nii, tunnete mu nüüd ära või?!"
"Sina, pätt!" alustab Georg, aga Mihkel haarab tal varrukast ja sunnib ta vaikima.
"Oot-oot, see inimene tundub nagu natuke tuttav olema küll."
"Margus?!" kraaksatab Georg.
"No viimaks ometi!" vastab Margus kergendatult ohates.
Välisukse lukk klõpsatab lahti ja hetke pärast on Margus toas Mihkli ja Georgi tugevas embuses.
"Ma ju ütlesin kohe, et see on Margus!" teatab Georg, "ma tunnen Marguse une pealt ära!"

Jah, Margus on vahepeal muutunud. Kidurast poisikesest on saanud tugev turd mees; habe ees nagu noor lepavõsa. Esimesed tervitused vahetatud läheb Georg kööki ja paneb kohvi tulele. Mihkel ukerdab baarikapi juurde ja toob välja vaid kõige pidulikemaiks sündmusteks mõeldud kalli prantsuse konjaki.
"No räägi siis ometi!" ei suuda Georg kannatada kui kõik on viimaks elutuppa maha istunud,
Ja Margus alustab....

See on elukogenud mehe pajatus. Seikleja, kes on läbi käinud kõik mandrid, kogenud igat nahavärvi naiste armastust. Igast tema liigutusest ja olekust on näha, et siin on mees, kes teab mis on hädaoht, ent samas ka otsusekindlus!

"Ja siis seal preerias jooksis mulle vastu jääkaru, suur nagu vaal! Ajas lõuad laiali ja...."

Margus oli tagasi.

Barrikaadidele!

Neljapäeva hommikul ärkab Edinburgh otsekui unenäost kohe teise unenäkku. Ainult et sedakorda koletusse kosmaari. Pööblil on mõõt täis! Kuninganna laiutab Londonis ja sööb ennast lihtrahva verest paksuks, no mõtle ise, vana inimene, mida sellisel veel vaja, aga ei! Tema sööb ikka kaks lõunat, magustoiduks ajab kahe käega maasikaid ja mett suust sisse, kõige peale kallab kallist sampust. Kui ta lõpuks paar tundi hiljem oma paksu kere kaardiväelaste abiga kullast tugitoolist püsti ajab, et roosiaeda jalutama minna, ajab endale kaks kallist sooblinahast kasukat selga. Ja nii on see kestnud juba aastaid!
Aga nüüd on anastajetel uus ja eriti võigas plaan - tuleb tõsta council taxi! See aga on viimane piisk niigi pilgeni täis karikasse! Soti hing on leplik, aga mis liig, see liig!

Princes Streetile on rahvas üles seadnud barrikaadid ja kaevanud kaevikud. Või noh, polnud seal suurt kaevamist midagi, niigi oli tänav äärest ääreni suuri ja sügavaid auke täis; iga augu põhjas sinna eelnevatel aastatel Robert Burnsi õhtul kukkunud õnnetute luukered. Hirmsad olid küll maksud, mis mõeldud teede ja tänavate korrashoidmiseks, aga see raha oli kadunud taskutesse, mis olid sügavamad kui augud ise. Aga nüüd troonib aukudes ärritunud pööbel. Puhub kõle tuul, ent kõik on vapralt kiltides, nagu William Wallace ja tema kuus kamraadi seitse sajandit varem. Näha on kaikaid ja koote, siin seal on mõnel ka esimesest maailmasõjast pärit vintpüss või preisi sõja aegne musket. Näod on tõsised, õhus on püssirohulehka.
North ja South Bridge nurgale, just sinna kus Royal Mile lossist alla vonkleb, on kavalad maamehed tõmmanud võrgu, et pahaaimamatuid sakse püüda. Üks parlamendisaadik ongi juba halba aimamata lossist alla jalutanud ja võrku sattunud. Sipleb ja kisendab vaeseke nüüd kuidas jaksab, rahvas aga irvitab ja hüüab mõnitusi.
Asekuningas on küll saatnud kullerid Londonisse abiväe järele, ent need püüti linnaservas kinni, kisuti hobustelt maha ja seoti puude külge, kuni selge mida nendega peale hakata! Mõned kaasstundlikud naised on toonud barrikaadidele sooja suppi ja ruudulisi tekke, meeleolu on ärev, ent rahvas teab, et tagasiteed ei ole. Kas mäss või uus ja röögatu council tax! Ei! Enne tulgu surm!
Juba on rahvamassidega liitunud ka esimesi ülejooksikuid-opportuniste. Esirinnas sammub parlamendisaadik George Galloway, kes tõrvik käes mööda Princes Streeti edasi tagasi liigub. Sirge selja ja kõva häälega teadustab ta: "monarhide aplus on läinus üle igasuguse piiri! Nemad suplevad kullas, samal ajal kui mul, lihtsal mehel ei lubatud oma Mercedese uut karburaatoritki esinduskuludesse kanda. Ebaõiglus kisendab igal pool! Aga õhtul kui ma tagasi Londonisse Celebrity Big Brotheri uut isa lindistama lähen, räägin ma kõigest! Meid kuulevad miljonid, sõbrad, miljonid! Aga on teisigi. Ilmakuulus torupillimängija Angus McDonald, kes oma viimase tuuriga miljoneid kokku ajas on seal kuhu ta ennast puhunud on - rahva seas, pill kaenlas. Ja juba tõstabki ta huuliku suule ja kogu linn kajab reipast marsimuusikast.

"Oi issake," hüüatab korraga keegi paks naine! "Ma unustasin päris ära! Täna on ju sotsiaaltoetuste päev! Onju?! Täna on ju kuu viimane neljapäev?! Ma pean jooksma!" Ja juba lidubki ta paksude reite välkudes Portobello poole, et higiga väljavaletatud 70 naela kätte saada. Ta pole ainuke. Tundub, et kõigil mässulistel on sotsiaaltoetus kasseerida. Kahe minutiga on tänavad tühjad. McDonald puhub veel mõned noodid lahkujatele teele kaasa, paneb siis pilli vutlarisse ja asub ka ise teele.
"Sõbrad!" hüüab Galloway. "Meie häält kuuleb kogu Euroopa!" Näeb siis et ta on tänaval üksinda, kui mitte arvata rahulikult kõnniteel magavat jodikut. Kehitab õlgu ja jalutab käsi sügavale mantlitaskusse surudes minema.

Kaugel tuututab doubledecker buss, taamal häälitseb üks linna eksinud lammas. Tänavad on täis mässust sinna jäänud rämpsu- klaasikilde, konservipurke, kaikaid ja ajalehti.
Hakkab hämarduma - Sotimaa talvepäevad on lühikesed. Imeilusat veripunast päikeseloojangut on tunnistamas vaid tänaval lebav joodik ja ikka veel abitult võrgus siplev parlamendisaadik.

Meil on hiired...

Järjekordne ajajärk 18/2F2 Hillend Place elu-olus on mööda saanud - on vallandunud stiihilised muutused, mis on lõhkunud meie senise sotsiaalse struktuuri ning kuid valitsenud harmooniast pole järgi enam teragi. Õhus ripub pinge ning ebakindlustunne.

Üle-eile jättis meid Gloria, lendamaks paariks päevaks külmast tardunud Eestisse, et enne Austraaliasse sõitu omastega hüvasti jätta. Eestist aga seevastu stardib homme siiapoole Meelise vend, et pageda hetkekski sest armagedoonsest keskkonnast, mis hetkel küll natuke oma leebemat külge näitab.

Homme saan loodetavasti kätte kauaoodatud arvutikastid, millest tasuta traadita võrkude tarbeks ruuterid ehitada saab. Kuna pisikesi kuvareid ja tsekiprintereid leidnud pole, alustab esialgu ilma tunni-ajaste koodide jagamiseta - võrk on küll krüpteeritud kuid netti saab ilma ajapiiranguta.

Kolmandat korterinaabrit seni leidnud pole. Mis on natuke halb. Sest kui me Mihkliga peaksime hakkama vaid kahekesi seda korterit ülal pidama, peaksime ainuüksi selle heaks töötama kumbki ca kolm nädalat kuus. Mis elu see oleks?

Siis veel otsustas Council, et me peame kiiremas korras ühekorraga ära maksma oma eluasememaksu, mis on mingi ligi tuhat naela. Ja social security office otsustas, et mina enne kahte aastat ühtegi haigusraha siin riigis ei saa ja case closed. Ja seda telefoni teel, kui ise pärisin. Mis te mõtlesite, et me hakkame teile kirjutama või?

Riigivisiit

"Isand, isand", jookseb Taavi Rõivas naerul näoga Ansipi kabinetti sisse! "Head uudised, toredad uudised! Eliisabet tuleb külla!"
"Mida sa poiss, seletad!" turtsub Ansip. "Mis Eliisabet? Mul on vaja juuksurisse minna ja autol on vaja kummid ära vahetada. Vasakus tagumises rehvis pole pea ühtegi naela enam järel!"
"Kuninganna Eliisabet Teine tuleb meile külla! Laupäeva õhtul. Ja Edinburghi Hertsog ja siis veel see pussikätt tolls!"
"Mis hertsog, mis töllid?! Nagu mul Edgariga vähe jama oleks -eile tuli minu juurde ja tahtis, et me ta Tallinna kuningaks ja Maardu tsaariks nimetaksime!", ei ole Andrus ikka rahul, ent siis jääb korraga mõttesse ja ta pilvine nägu selgineb."Mnjah, aga pole viga, poiss, see on ehk ikka tõesti hea uudis. See näitab, et meist peetakse lugu. Võibolla on kuningannal vana pankrotihalduri nõu vaja - tead ju küll, et tal poiss on kogu impeeriumi ajal kogutud raha maha laristanud ja nüüd teeb võlgu."

Külalised on kohal. Kuninganna Eliisabet ja Hertsog Philip istuvad Stenbocki maja külalistetoas ja krõbistavad vahvleid ja rüüpavad Pätsile kuulunud kullast serviisist teed. Philip kannab moekat nahktagi ja eliisabetil on seljas liibuvad püksid ja läbipaistev topp.
"Kuhu sa selle põuepudeli panid?" uurib Eliisabet. Philip ajab käe pintsaku põuetaskuse ja kougib välja kõhuka pudeli. Monarh rüüpab tugeva punnsuutäie, maigutab suud, vehib enda ees käega ja lõpuks topib korraga kaks vahvlit suhu.
"Uhh, see läks küll õigesse kohta, ega siis reivile saa kaine peaga minna." ja ulatab pudeli hertsogile, kes sealt samuti mehiselt tolli võtab.
Peaministri kabineti uks läheb lahti ja Andrus astub naeratades välja käed tervituseks välja sirutatud: "tere tulemast! Rõõm näha nii kaugeid külalisi, aga samas eks ole me kõik ju üks ühine euroopa pere!"
"Rõõm on meiepoolne vastab ELiisabet. Kohe kui kuulsime, et Teil siin presidendilossis nii vahvaid reive peetakse, tundsin, et tuleb tulla. Meil seal Inglismaal on ju kõik nii igavad. Lordidel on kõigil paksud kõhud ees. Peod või asjad - kella kaheksaks on ennast kõik juba teest loppi joonud ja hakkavad muudkui leelotama, kes seal Buuri sõjas vapramalt mustadele kere peale andis. Rõõm on kohe kuulda, et Teil siin inimesed nii ebakonventsionaalsed on!"

Kella kümneks on Kadrioru Loss rahvast tulvil. Presidendi lapselapsed liigutavad nurgas DJ puldi ees muusikataktis tagumikke. Edgar järab kanakoiba ja arutab Kalev Kalloga uuemat musikat.
"Tead Kalev, ma sain endale eile DolphinBoy viimase miksi, vat see on ikka äge kraam!"
"Jah, aga kas sa Edgar Knive´i viimast singlit oled kuulnud!"
Saalis on palju tuntud ja tundmatuid riigitegelasi. Tarmo Mänd astub sisse, tuleb Andruse juurde, kes parasjagu Philipiga kriketinippe arutab ja sõnab: " panin vanamehe magama. Esialgu jonnis natuke, aga ma andsin talle suppi, panime proteesid ilusti klaasi ära ja kui ma Karlsson Katuselt raamatust talle paar lehekülge ette lugesin hakkaski norskama!"
"Hea töö vapper mees!" kiidab Ansip Mändi, "aga ole nüüd kena mees ja too kuningannale uus klaasitäis booli!" Teel baari poole põrkab Tarmo kokku pisikese mehega, kelle nägu on pooleldi varjatud musta miniatuurse gaasimaski taha. Tarmo jääb seisma....:"Härra Putin , Teie!?"
"Jei, jei," podiseb pisike mees. "Jei kommentaari!" ja tormab minema.

"Küll siit katuselt on alles hea vaade!" kiidab kuninganna ja tõmbab mahvi suitsu. "Kogu linn on nagu peo peal!"
"Jah, pole viga," nõustub ka Ansip. "Liiatigi saab pea vähe klaarimaks!"
Kuninganna tõmbab suitsust viimase mahvi ja saadab selle laia kaarega üle katuse alla lossihoovi.
"Heee-he," itsitab Ansip. "Vaata nüüd nalja, majesteet!" Avab püksiluku ja..
"Ihihhhiii, sa Andrus oled ikka tõeline mees, mitte nagu need uimased britid! Sina ikka tead kuidas pidu panna. Vaata kas või see Schroederi tohmakas - see keeras ennast juba tund aega tagasi laua alla magama!" Andrus tõmbab põksiluku kinni ja pühib käed pintsakuhõlma külge kuivaks
"Tead Liz, siin all on üks huvitav ruum, tahad ma n'itan sulle?!"
"Mis ruum see sis on?!" uudistab kõrge reiviline.
"Tule ma näitan sulle!" keelitab Andrus ja koos nad lahkuvadki. Presidendilossist valgub all-linna poole sume drumm ja bassi biit.

9 ametit, 10. nälg...

Või kuidas see ütlus oli? Trükikojas sai eilsega töö otsa. Vaikne aeg, vennas, vaikne aeg, öeldi agentuurist. Mõtlesin, et kasutaks vaba aega uurimaks, et millal ma küll novembrikuise haigusraha kätte võiks saada. Mis välja tuli, nad hoopiski oma kontori kinni pannud.

Koristasime jälle üle kahe nädala korteri ära ja Mihkel tegi mõned kilod kartulisalatit. Vaatasime Three pealt Little Britain kordust ja uut Titty Bang Bang osa. Vaatab, kas IsoHunt pakub Little Britain eelmisi hooaegu kah, see on lihtsalt briljantne...

Now in Edinburgh, Scotland...

Mostly cloudy, 5°C, wind WSW 4 m/s, pressure steady 1002 mb.

Aga pühapäeval käisime ja ronisime Arthur's Seat'i otsa. Fotomaterjal siin. Samas tuli meelde ka üles panna 16. oktoobril toimunud jalgrattamatka pildid.

Tule saarele sa!

Enneolematu pakkumine - alates 1. veebruarist võimalik endale Edinburgh's üürida tuba vaid ühtekokku ligi 210 naela eest kuus (üür, council tax, elekter, TV tax, Internet). Kõigil soovijatel võtta ühendust elektronposti teel, saata sõnum või siis helistada, kui ma parasjagu vastu saan võtta.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Täna töötasin trükikojas. Asendasime Taiwanis toodetud klambrikesega LED-lambikeste pakendeil plasti külge klammerdatud papitüki kena reklaamvoldikuga ja kleepisime lambikeste klambrikeste külge ca 5mm x 7mm kleepsukesi. Seda ka homme ja loodetavasti ka ülehomme.

Meelis kavatseb sõita Edela-Inglismaale, et seal mingis farmis väidetavalt 60 naela päevas teenida. Kus või mis farm see on, pole täpselt teada, kellelgi olevat vaid telefoninumber.

Homme õhtul peale tööd lähen Mihkli ülemuse poole wireless'i panema. Tal pidi kõik vajalik riistvara olemas olema, ei olevat ise käima saanud. Ja kui see tehtud, siis ehk tahavad oma baari kah tasuta traadita ühenduse püsti panna - see oleks siis Edinburgh's teine kõrts, kus tasuta WiFi.

Drink no more than six bottles of whisky a day

Valitsus meil siin ikka rahva tervise ja heaolu pärast muretseb - igasugu kampaaniaid käib kohe paari tosina kui mitte rohkema jagu - küll füüsilise aktiivsuse propageerimiseks, küll narkootikumide kahjulikkusest teavitamiseks, küll selleks, et inimesed ei unustaks käsi pesta. Nüüd on siis oma kampaania saanud endale ka sool - Eat no more than 6g of salt a day.

Et oleks popp ja noortepärane, toetasin möödunud nädalal seda kampaaniat ka mina, töötades toredas ettevõttes nimega Simply Organic, kus vaaritatakse pea et soolavabasid ja maitsetuid kuid see-eest väga isuäratava väljanägemisega roogasid, mis on veel eriti isuäratavad, kui kõht parasjagu tühi juhtub olema.

Ok, tegelikult sain selle töökoha agentuurist, viskivabrik sel aastal veel mu teenuseid pole vajama hakanud. Töö Simply Organic'us oli aga simple - kas siis villimisosakonnas joogipudelitele alumiiniumlatakaid peale sulatades või söögikausikesi kiletamismasinast välja võttes või siis köögis kartuleid-porgandeid läbi koorimis- ja hakkimismasinaist läbi lastes. Omamoodi fun oli ka kookospiimakonservide avamine. Töötajaid selles miniatuurses tehases korraga tööl ca 15-20, kellest neljandik kontoris toole soojendab.

Meelis ja Gloria on viimasel ajal tööga pisut kuival. The Temp Agency millegipärast neile tööd ei paku, mulle aga helistab küll. Täna õhtul olin neli tundi Alba Business Catering'i poolt opereeritavas elektroonikatehase Jabil Circuit töölissööklas Mid Calder'is (töötasin seal pühadevahelisel ajal möödunud aastal, kui mäletate).

Eile tegin endale meelehead väikese shopping'utuuriga - tulemuseks kaks Le Coq Sportif jopet JJB Sports'ist minuarust väga mõistliku hinna eest - kõrvalolevast TK Max'ist oleks sama raha eest vaevu üheainsa saanud (ja veebisait on neil kah hirmus ressursiröövel), siis kast õlut ja 100-ne pokkerikomplekt, mis mõlemad said ka õhtu jooksul operatiivselt läbi testitud - töötasid. Siinkohal endale väike märge, et ära ei ununeks - kaks tundi und pole piisav, et järgmisel päeval õigeaegselt tööle jõuda.

Ongi vist kõik. Elage siis ikka hästi edasi ja nautige good british entertainment'i näiteks huumorisarjade Little Britain ja Man Stroke Woman näol.

Masendav, lihtsalt masendav...

Tallinna-suurune linn, ilutulestikku ei miskit. Tänavad tühjad, kuskil kaugel mingi harv paugutamine käib, mõni üksik takso. Selline aastavahetus siis. Ametlikku ilutulestikku ei näinud, kuna jäin paar minutit hiljaks kodust väljumisega. Nägin umbes viimast paari raketti, kui kvartali nurgani jõudsin. Väga vahva. Head uut aastat teilegi...