Long and winding road

"Mihkel, Georg!" hüüab Margus, "ma olen tagasi! Kool on läbi!"
Korteriaknad on pimedad, ei kippu, ega kõppu.
"Mihkel, Georg!" hüüab Margus uuesti, korjasb siis maasti kivikese ja viskab selle akna suunas. Võtab teise kivi- kõlks. Võtab kolmanda - kõlks. Aknas süttib valgus.
"Kes see raisk seal laamendab!?" uurib pahane Georg, "nagu siin pätte vähe veel ringi kooserdab. Nüüd lõhuvad mu uued pakettaknad ära!"
"Georg, see olen mina, Margus!" hõikab Margus uuesti, ent Georg ei taha poissi ära tunda.
"Kesse, kesse?! Keda sa krants siin petad! Sa arvad et ma Marguse häält ära ei tunne või?! Ma tunnen Marguse hääle une pealt ära!"
Ja tõepoolest, ei ole see endinekiuksuv poisikesehääl, vaid tumine bariton. Vähemalt!
"Tee et sa kaod!" karjub Georg uuesti.
"Mis siin toimub?" uurib unine Mihkel oma toast välja kooberdades. "Mida sa metsaline kisendad siin keset ööd? Piss lõi pähe või?"
"Siin on mingi huligaan, kes väidab, et on Margus," õiendab Georg vastu. "Sa arvad et ma Margust ära ei tunne vä?! Sa mihkel mine too parem konkust püss, ma panen sellele kaalikale ühe põraka!"
"Ei pane sa siin mingit põrakat!" teatab Mihkel resoluutselt, "aga sina, pätt, ära kooserda siin keset ööd ja tüüta rahulikke kodanikke!"
"Kurat!" kisendab Margus! Vanad inimesed olete päris ogaraks läinud! Mis pätt! Näed, ma seisan siia laterna alla valguse kätte, noh, nii, tunnete mu nüüd ära või?!"
"Sina, pätt!" alustab Georg, aga Mihkel haarab tal varrukast ja sunnib ta vaikima.
"Oot-oot, see inimene tundub nagu natuke tuttav olema küll."
"Margus?!" kraaksatab Georg.
"No viimaks ometi!" vastab Margus kergendatult ohates.
Välisukse lukk klõpsatab lahti ja hetke pärast on Margus toas Mihkli ja Georgi tugevas embuses.
"Ma ju ütlesin kohe, et see on Margus!" teatab Georg, "ma tunnen Marguse une pealt ära!"

Jah, Margus on vahepeal muutunud. Kidurast poisikesest on saanud tugev turd mees; habe ees nagu noor lepavõsa. Esimesed tervitused vahetatud läheb Georg kööki ja paneb kohvi tulele. Mihkel ukerdab baarikapi juurde ja toob välja vaid kõige pidulikemaiks sündmusteks mõeldud kalli prantsuse konjaki.
"No räägi siis ometi!" ei suuda Georg kannatada kui kõik on viimaks elutuppa maha istunud,
Ja Margus alustab....

See on elukogenud mehe pajatus. Seikleja, kes on läbi käinud kõik mandrid, kogenud igat nahavärvi naiste armastust. Igast tema liigutusest ja olekust on näha, et siin on mees, kes teab mis on hädaoht, ent samas ka otsusekindlus!

"Ja siis seal preerias jooksis mulle vastu jääkaru, suur nagu vaal! Ajas lõuad laiali ja...."

Margus oli tagasi.