Barrikaadidele!
Neljapäeva hommikul ärkab Edinburgh otsekui unenäost kohe teise unenäkku. Ainult et sedakorda koletusse kosmaari. Pööblil on mõõt täis! Kuninganna laiutab Londonis ja sööb ennast lihtrahva verest paksuks, no mõtle ise, vana inimene, mida sellisel veel vaja, aga ei! Tema sööb ikka kaks lõunat, magustoiduks ajab kahe käega maasikaid ja mett suust sisse, kõige peale kallab kallist sampust. Kui ta lõpuks paar tundi hiljem oma paksu kere kaardiväelaste abiga kullast tugitoolist püsti ajab, et roosiaeda jalutama minna, ajab endale kaks kallist sooblinahast kasukat selga. Ja nii on see kestnud juba aastaid!
Aga nüüd on anastajetel uus ja eriti võigas plaan - tuleb tõsta council taxi! See aga on viimane piisk niigi pilgeni täis karikasse! Soti hing on leplik, aga mis liig, see liig!
Princes Streetile on rahvas üles seadnud barrikaadid ja kaevanud kaevikud. Või noh, polnud seal suurt kaevamist midagi, niigi oli tänav äärest ääreni suuri ja sügavaid auke täis; iga augu põhjas sinna eelnevatel aastatel Robert Burnsi õhtul kukkunud õnnetute luukered. Hirmsad olid küll maksud, mis mõeldud teede ja tänavate korrashoidmiseks, aga see raha oli kadunud taskutesse, mis olid sügavamad kui augud ise. Aga nüüd troonib aukudes ärritunud pööbel. Puhub kõle tuul, ent kõik on vapralt kiltides, nagu William Wallace ja tema kuus kamraadi seitse sajandit varem. Näha on kaikaid ja koote, siin seal on mõnel ka esimesest maailmasõjast pärit vintpüss või preisi sõja aegne musket. Näod on tõsised, õhus on püssirohulehka.
North ja South Bridge nurgale, just sinna kus Royal Mile lossist alla vonkleb, on kavalad maamehed tõmmanud võrgu, et pahaaimamatuid sakse püüda. Üks parlamendisaadik ongi juba halba aimamata lossist alla jalutanud ja võrku sattunud. Sipleb ja kisendab vaeseke nüüd kuidas jaksab, rahvas aga irvitab ja hüüab mõnitusi.
Asekuningas on küll saatnud kullerid Londonisse abiväe järele, ent need püüti linnaservas kinni, kisuti hobustelt maha ja seoti puude külge, kuni selge mida nendega peale hakata! Mõned kaasstundlikud naised on toonud barrikaadidele sooja suppi ja ruudulisi tekke, meeleolu on ärev, ent rahvas teab, et tagasiteed ei ole. Kas mäss või uus ja röögatu council tax! Ei! Enne tulgu surm!
Juba on rahvamassidega liitunud ka esimesi ülejooksikuid-opportuniste. Esirinnas sammub parlamendisaadik George Galloway, kes tõrvik käes mööda Princes Streeti edasi tagasi liigub. Sirge selja ja kõva häälega teadustab ta: "monarhide aplus on läinus üle igasuguse piiri! Nemad suplevad kullas, samal ajal kui mul, lihtsal mehel ei lubatud oma Mercedese uut karburaatoritki esinduskuludesse kanda. Ebaõiglus kisendab igal pool! Aga õhtul kui ma tagasi Londonisse Celebrity Big Brotheri uut isa lindistama lähen, räägin ma kõigest! Meid kuulevad miljonid, sõbrad, miljonid! Aga on teisigi. Ilmakuulus torupillimängija Angus McDonald, kes oma viimase tuuriga miljoneid kokku ajas on seal kuhu ta ennast puhunud on - rahva seas, pill kaenlas. Ja juba tõstabki ta huuliku suule ja kogu linn kajab reipast marsimuusikast.
"Oi issake," hüüatab korraga keegi paks naine! "Ma unustasin päris ära! Täna on ju sotsiaaltoetuste päev! Onju?! Täna on ju kuu viimane neljapäev?! Ma pean jooksma!" Ja juba lidubki ta paksude reite välkudes Portobello poole, et higiga väljavaletatud 70 naela kätte saada. Ta pole ainuke. Tundub, et kõigil mässulistel on sotsiaaltoetus kasseerida. Kahe minutiga on tänavad tühjad. McDonald puhub veel mõned noodid lahkujatele teele kaasa, paneb siis pilli vutlarisse ja asub ka ise teele.
"Sõbrad!" hüüab Galloway. "Meie häält kuuleb kogu Euroopa!" Näeb siis et ta on tänaval üksinda, kui mitte arvata rahulikult kõnniteel magavat jodikut. Kehitab õlgu ja jalutab käsi sügavale mantlitaskusse surudes minema.
Kaugel tuututab doubledecker buss, taamal häälitseb üks linna eksinud lammas. Tänavad on täis mässust sinna jäänud rämpsu- klaasikilde, konservipurke, kaikaid ja ajalehti.
Hakkab hämarduma - Sotimaa talvepäevad on lühikesed. Imeilusat veripunast päikeseloojangut on tunnistamas vaid tänaval lebav joodik ja ikka veel abitult võrgus siplev parlamendisaadik.
Aga nüüd on anastajetel uus ja eriti võigas plaan - tuleb tõsta council taxi! See aga on viimane piisk niigi pilgeni täis karikasse! Soti hing on leplik, aga mis liig, see liig!
Princes Streetile on rahvas üles seadnud barrikaadid ja kaevanud kaevikud. Või noh, polnud seal suurt kaevamist midagi, niigi oli tänav äärest ääreni suuri ja sügavaid auke täis; iga augu põhjas sinna eelnevatel aastatel Robert Burnsi õhtul kukkunud õnnetute luukered. Hirmsad olid küll maksud, mis mõeldud teede ja tänavate korrashoidmiseks, aga see raha oli kadunud taskutesse, mis olid sügavamad kui augud ise. Aga nüüd troonib aukudes ärritunud pööbel. Puhub kõle tuul, ent kõik on vapralt kiltides, nagu William Wallace ja tema kuus kamraadi seitse sajandit varem. Näha on kaikaid ja koote, siin seal on mõnel ka esimesest maailmasõjast pärit vintpüss või preisi sõja aegne musket. Näod on tõsised, õhus on püssirohulehka.
North ja South Bridge nurgale, just sinna kus Royal Mile lossist alla vonkleb, on kavalad maamehed tõmmanud võrgu, et pahaaimamatuid sakse püüda. Üks parlamendisaadik ongi juba halba aimamata lossist alla jalutanud ja võrku sattunud. Sipleb ja kisendab vaeseke nüüd kuidas jaksab, rahvas aga irvitab ja hüüab mõnitusi.
Asekuningas on küll saatnud kullerid Londonisse abiväe järele, ent need püüti linnaservas kinni, kisuti hobustelt maha ja seoti puude külge, kuni selge mida nendega peale hakata! Mõned kaasstundlikud naised on toonud barrikaadidele sooja suppi ja ruudulisi tekke, meeleolu on ärev, ent rahvas teab, et tagasiteed ei ole. Kas mäss või uus ja röögatu council tax! Ei! Enne tulgu surm!
Juba on rahvamassidega liitunud ka esimesi ülejooksikuid-opportuniste. Esirinnas sammub parlamendisaadik George Galloway, kes tõrvik käes mööda Princes Streeti edasi tagasi liigub. Sirge selja ja kõva häälega teadustab ta: "monarhide aplus on läinus üle igasuguse piiri! Nemad suplevad kullas, samal ajal kui mul, lihtsal mehel ei lubatud oma Mercedese uut karburaatoritki esinduskuludesse kanda. Ebaõiglus kisendab igal pool! Aga õhtul kui ma tagasi Londonisse Celebrity Big Brotheri uut isa lindistama lähen, räägin ma kõigest! Meid kuulevad miljonid, sõbrad, miljonid! Aga on teisigi. Ilmakuulus torupillimängija Angus McDonald, kes oma viimase tuuriga miljoneid kokku ajas on seal kuhu ta ennast puhunud on - rahva seas, pill kaenlas. Ja juba tõstabki ta huuliku suule ja kogu linn kajab reipast marsimuusikast.
"Oi issake," hüüatab korraga keegi paks naine! "Ma unustasin päris ära! Täna on ju sotsiaaltoetuste päev! Onju?! Täna on ju kuu viimane neljapäev?! Ma pean jooksma!" Ja juba lidubki ta paksude reite välkudes Portobello poole, et higiga väljavaletatud 70 naela kätte saada. Ta pole ainuke. Tundub, et kõigil mässulistel on sotsiaaltoetus kasseerida. Kahe minutiga on tänavad tühjad. McDonald puhub veel mõned noodid lahkujatele teele kaasa, paneb siis pilli vutlarisse ja asub ka ise teele.
"Sõbrad!" hüüab Galloway. "Meie häält kuuleb kogu Euroopa!" Näeb siis et ta on tänaval üksinda, kui mitte arvata rahulikult kõnniteel magavat jodikut. Kehitab õlgu ja jalutab käsi sügavale mantlitaskusse surudes minema.
Kaugel tuututab doubledecker buss, taamal häälitseb üks linna eksinud lammas. Tänavad on täis mässust sinna jäänud rämpsu- klaasikilde, konservipurke, kaikaid ja ajalehti.
Hakkab hämarduma - Sotimaa talvepäevad on lühikesed. Imeilusat veripunast päikeseloojangut on tunnistamas vaid tänaval lebav joodik ja ikka veel abitult võrgus siplev parlamendisaadik.
2 Kommentaarid:
Väga muhe lugu shotlastest, sellised nad ju enamasti on kah. Kui vaid kohalikud saaksid neid ise ka lugeda.
kas kirjastus avanssiei taha maksta. marjaks ära kuluv ja sihipäraselt kasutatav lisasissetulek.
Postita kommentaar
<< Home