Tantsud vangidega

Näed siis, ennustasin aasta alguses, et uue menuka saate "Tantsud vangidega" võidavad Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo, aga tundub, et vähemalt esialgu kipub rahva poolehoid Anna-Maria Galojani ja Kaimo Järviku poole kalduma.

Saan inimlikult asjast ka täiesti aru. Galojani Prada kingad ja Gucci aksessuaarid annavad kõneainet ja tekitavad kadedust. Ei teagi samas, miks see Järvik nii popp on?
On teine ju üsna ilmetu kuju, aga eks anna tema erakondlik taust samas võimalust lõputuks ilkumiseks.

Millegipärast tundub ikkagi, et laulusaade oleks kõigile eelpoolnimetatuile kuidagi sobivam. Villu võiks astuda prozektorite valgusesse roheline sulega müts peas ja vast tagasi saadud kaheraudne üle õla ja esitada Kukerpillide megahitti "Jahitrofeed". (Kuna ta on ikkagi rahvamees, siis võiks ta kahe salmi vahepeal publikuga suhelda. Hõigata näiteks: "Kaks ja pool aastat tingimisi, kallis publikum - pole paha!")
Anna-Maria võiks tõmmata jalga Dolce ja Gabbana nahkpüksid ja esitada Elvise "Jailhouse Rock´i". Kaimo Järvikule jääks Ben Gibbardi "Little Bribes" (Või äkki mõni duett koos Priit Lantiniga? Näiteks The Falli "Put away").

Ester Tuiksoo...-ilmselt oleks kõigile parem kui tema ei laulaks, aga nagu ütles Andrus Kivirähk Vargamäe vanades ja noortes oma nimekaimust peaministri suu läbi: Tuiksoo memm võib küpsetada külakostiks kapsapiruka!

Meie ja nemad

Einoh, suudab see eestlane mobiliseeruda küll kui tahab. Või siis kui vaja. Või hoopis kui...

Kui rahva suur lemmik Jelena Glebova sai koos teise musterintegreeruja Anna Levandiga üksipäini susserdada ja kosserdada, olid nad meie Leena ja meie Anna (eks ole tüdrukul ju veidi välimust küll). Siis ilmus aga välja noor Gerli Liinamäe ja hakkas Glebovast paremaid tulemusi näitama, aga Uisuliit saatis MMile ikkagi Glebova, kus too siis järjekordselt täiega hävis. Meie Leenakesest ja meie Annakesest on äkki saanud "kaks kuradi tibla".

Tõsi ta ju on, et uisuliidu "keskerakondlik rakuke" susserdas kuis jaksas ja teeb seda ilmselt ka edaspidi, lihtsalt tore on vaadata, kuidas meie-teadvus hetkega ümber kujuneb.

Jalgpallur Konstantin Vassiljev on teine edulugu integratsiooni vallast. Meie Kostja, nagu ajakirjandus meest pealtnäha ilma igasuguse häbitundeta vaskaule ja paremale tituleeris. Viks ja viisakas poiss. Pereisa ja kuradi hea jalgpallur muidugi eelkõige.

Siis aga võttis Kostjakene kätte ja hakkas ise integratsiooni ja vähemuste teemal sõna võtma. Täpsemalt leidis ta siis, et riigi või rahva väiksus ei saa küll mingisugusele sallimatusele (või siis rahva säilimise suhtes vajalike väärtushinnangute) aluseks olla. A la, et vaadake meid, venelasi - meie küll oma rahvuse püsimise pärast ei karda. Viga! Kommentaariumis ta juba sai natuke s..a kaela, aga üks selline sõnavõtt veel ja meie Kostja on ajalugu. Ja õige muidugi ka - sportlane tehku sporti ja ärgu mölisegu. Kui ma majandusprognoosi tahan, küsin seda Andres Arrakult, aga kui mind huvitav, mida see Zaratusthra ikkagi ütles, siis lähen raamatukokku ja otsin Nietzche N-tähe alt üles.

Meil oleks neid edulugusid justkui vaja, aga ainult siis kui need toimuvad meile sobiva mustri järgi.

Lõpetuseks mõned soovitused noorele sportlasele, kes soovib olla järgmine edulugu ning saada paarikümne aasta pärast ehk lausa parlamenti valitud.

Ole viks ja viisakas. Naerata palju, aga mitte liiga palju.
Räägi eesti keelt imehästi, aga siiski vaevutabatava aktsendiga.
Kiida Eestit, aga mitte päris mõõdutundetult.
Treeni tugevasti ja too meile palju medaleid.
Ära mine seltskonnaajakirjandusega flirdist kaugemale.
Ja jumala eest, mida iganes sa ka ei tee, rahvusküsimustes ära sõna võta või kui sa just tõesti pead, siis pobise midagi (heaks)kiitvat.

Ja huvitav kes on siis järgmine patustaja? Novosjolov? Balta?

PS: Ahjaa - Kivimäe Tatjana unustasin esimese hooga sootuks ära. Olgu need Brjanski maandumismatid talle ikka pehmed.