Belgia. Detsember

Jalutasin piki Johannesstraati raekoja poole. Läksin üle kanali. Sillal seisatasin hetkeks ja viskasin vette 20-frangise mündi. See oli minu vaikiv kokkulepe veega; mina viskan raha ja tema annab mulle minu meelerahu ja puutumatuse. Nii olin ma teinud juba aastaid - see oli hea kokkulepe.

Astusin sisse ühte kohvikusse, sest nägin läbi suure maani ulatuva akna kaunist ettekandjaneiut. Võtsin oma mantli ja riputasin selle nagisse kuivama. Silmitsesin seda tütarlast, naeratasin oma mõtete üle ja tellisin endale ühe kohvi. See oli hea kohvik. See kandis tänase päeva nime. - Caffe of the day, nagu ütleks mu sõber David Walesist. Tõenäoliselt istub ta praegu oma kodus, väikeses Lldanieli külas. Istub oma ruumikas vanaaegses majas kamina ees ja tõmbab piipu. See on hea piip. Merevaigust kahaga ilus piip; mälestusese, kingitus ammulahkunud sõbralt. See oli hea sõber.

Aga mina istun kohvikus, suitsetan sigaretti, kiikan ilusat belgia neiut vaadata ning joon kohvi. Ka kohvi on hea ning see teeb selle päeva veelgi toredamaks. Avastan korraga, et kohvikust tänavale vaadata ei ole nii lihtne kui vastupidi. Üks ilus suur apelsinipuu - huvitav et ma seda varem tähele ei pannud - varjab mu vaadet. Näen tänaval mööduvaid inimesi vaid korraks, siis kui nad apelsinipuu varjust välja astuvad. Küllap on nad kõik head inimesed, ehkki ma neid vaid põgusalt silman. Mul ei ole selle vastu midagi selle vastu ku iselline illusioon säilib, aga see on ka kõik, mida enesele luban. Minu moto on: üks illusioon päevas! See teeb ligikaudu kolmkümmend illusiooni kuus, 365 illusiooni aastas. Õigemini küll pisut vähem, sest mõned kipuvad ju korduma, ent ma arvestan nad siiski sisse, sest miks peaksin ma eelistama üht teistele? Tõepoolest miks?!

Ma lõpetan oma kohvi ja naeratan salamisi, sest mul on minu illusioon. Illusioon ilusast Brügge linnast, kus elavad head inimesed. Kus on üks kohvik koos ilusa ettekandjaneiuga, kes vaatab praegu minu poole ja naeratab mulle.

Oli aasta 2000, II

Mina, Mihkel Ülestõusnu, istun kohvikus. See ei ole tavaline kohvik. See on minu lemmikkohvik, siin käin ma kirjutamas. Ma kirjutan iseendast. Psühhoanalüüs kaks. "Noor, talendikas eriteadlane Mihkel Oras, on oma töödega toonud psühhoanalüüsi mitmeid uuendusi ning muutnud Freudi teooria uuesti populaarseks!"

Kohe juhtub suur õnnetus. Mul on selline tunne, et kohe juhtub suur õnnetus. Unustage Freud, unustage psühhoanalüüs, sest kohe, mõne hetke pärast võib juhtuda suur õnnetus. Postimehe esilehel teatatakse tumedas kirjas !"Lähiajal võib juhtuda suur õnnetus!" juures on minu pilt (poolprofiilis). Lehepoisid kisavad tänavatel:"Ostke Postimees! Suur õnnetus! Vahel Mihkli eri!" Ettekandjad saalivad kalbete nägudega laudade vahel. Inimesed on ehmatusest kanged. Tulikiri kohviku seinal teatab: "Juhtumas on kohutav õnnetus!" Raadios kõneleb ärritunud häälega diktor:"Meile saabunud teate kohaselt, on kohe juhtumas hirmus õnnetus." Inimeste telefonidfele saabuvad sõnumid, mis hoiatavad peatselt saabuva õnnetuse eest. Linnud moodustavad taevasse sõna "Õnnetus". Politseinikud tänavanurgal teavitavad inimesi peatselt saabuvast õnnetusest, ent paluvad samas siiski säilitada rahu.
Ma tõusen ja jooksen tualetti, kohe, tunnen, juhtub suur õnnetus. Neliteist minutit hiljem väljun tualetist. Õnnetust täna siiski ei toimunud. Huvitav kust sai Postimees minu foto (poolprofiilis). Maksan arve ning lähen sellele küsimusele vastust otsima. The truth is out-there! Olen selles kindel. Valitsus salgab juhtunut, ent tõde on siiski olemas. Ma leian selle. Mina, Mihkel Tõeleidja ei peatu enne kui kõik meid ümbritsevad küsimused on vastuse leidnud. Ma alustan sellega, et lähen koju. Enne kui Christobal Colon avastas Ameerika oli ta kodus, samuti kui Baer enne munaraku avastamist. Ameerika ja munarakk, see, on tee tulevikku! Saabub päev mil valitsus on sunnitud tõe omaks võtma!
Head ööd, head ööd, ma ei ole enam tuuril. "Lõpu eel langes Mihkel tuurilt vigastusega välja.
"Esialgsete hinnangute kohaselt peab Mihkel suurest joomisest viis kuni seitse nädalat eemal olema. Mihkel loodab naasta ning teha oma esimese vigastusjärgse joomingu augusti keskpaigas," kirjutab Reuter. BNS, ETA ja TASS ainult kiidavad takka. Head ööd.

/../../tekst on toimetaja poolt kõrvaldatud /.././

Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani. Sellest tuleb tõeline meistriteos. Olen selles kindel! Eelmisel talvel hakkasin kirjutama "Linnumehi", enne seda oli "Vana rekkahunt", natuke hiljem "Kohvikuromaan" ja siis "Ega vaata tagasi". Kõik jäid pooleli. Seekord on asi teisiti. ma olen vanem, kogenum, mul on kontseptsioon. Olen küps kirjutama shedöövrit, mis muudab kogu Eesti kirjanduslugu. Mõne aja pärast kirjutavad kõikvõimalikud antoloogiad midagi sellist:
"Noor, talendikas Mihkel Oras ilmus Eesti kirjandusse 2001. aastal. Juba tema esikteos "Mina, üksikõndija", tõi talle kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ning Undi-nimelise noore kirjaniku auhinna. Orase isikupära avaldub keisterlikus olukirjelduses ning tabavalt sõnastatud tunnetustes, mille lõikav iroonia on pahatihti suunatud ühiskonna valupunktidele.
Lisaks 2001. ilmunud "Mina..", on Orase sulest ilmunud ajaloolis-mütoloogiline romaan "Linnumehed", stiilipuhas rännuromaan "Vana rekkahunt", mida võib julgelt kõrvutada Kerouaci "Teel" või Steinbecki "Teekond Charleyga Ameerikat avastamas".
2002. aastal üllitas Oras rohke meediakära saatel skandaalse maiguga "Kohvikuromaani", mis tõi talle Eesti kirjatuste aastapreemia parima romaani eest. Lisaks eelpoolmainitud proosateostele on Mihkel Oras avaldanud kaks luulekogu "Andromeda", 2001. aastal ning "Pilguheit" 2003. Lühinäidendi "Ega vaata tagasi", 2002. Hetkel on ajaloolaseharidusega Orasel (sündinud 1979) käsil mahukas kiriromaan "Lõpetamata". Mõne aastaga on Mihkel Oras võtnud sisse auväärse koha Eesti kirjanduse raskekahurite kõrval. Tema tekste on tõlgitud inglise, soome, läti, vene, poola, taani, rootsi ning hollandi keeltesse.
Kui ma loen seda tulevast ülistuslaulu oma geeniusele. läheb mul süda soojaks. Mind pannakse tähele, hinnatakse ning mis pole sugugi väheoluline - pärjatakse rohkete auhindadega.Tulevase kuulsuse päike soojendab mu halli argipäeva palavamalt kui radiaator. Ma saan kuulsaks!

Kõige raskem on murda valge paberi puhast neitsilikkust. Mul on tunne, et keegi on seda juba öelnud, aga kes? See ei tule praegu meelde. Igal juhul on see väga hästi öeldud. Loodan et tulevikus omistatakse need sõnad mulle. See oleks minu moto, üleskutse noortele, alles kujunevatele kirjanikuhakatistele. Valgus, mis juhib neid nende loomepalavikus. Nad teavad, et on vaja kirjutada see üks ja õige lause ning tekst hakkab ennast ise kirjutama. ma tean, et mul on õigus. Ma olen väga tark.

Ma võtan pastaka ja kirjutan: "Antverpen ei kuulu just minu unistuste linnade hulka." kas see on nüüd see ÕIGE lause?! Ei, see vist ikka pole päris see, liiatigi, ei sobi kohe esimesse lausesse panna "mina". Lugeja hakkab arvama, et ma olen paadunud nartsissist. Jah, tõmban selle lause maha.
Oot-oot - nüüd tuleb küll midagi! Võtan pastaka ning kirjutan: Raugematu jõuga uhusid lained saare kivist randa. Päike oli juba horisondi taha langemas kui merelt saabusid tagasi esimesed paadid:" Khmmm, nojah, esimene lause on küll tipp-klassist, aga edasi on juba kuidagi August Mälgulikult tuim.
Viipan Annikat, kes tuleb naeratades minu juurde. Tellin veel ühe kohvi ning süütan seda oodates sigareti. ta on ikka kuratlikult ilus tüdruk. Kutsuks ta kohtama?! Mnjaa, tal on juba kindlasti keegi, mõtlen ja vaatan, kuidas Annika tuleb hoogsal sammul köögist. "Palun!" ütleb ta väga armsasti naeratades. Nii, kohe teen ma suu lahti ja küsin, kas ta ei tahaks minuga välja tulla. Selle asemel hakkan ajama mingisugust lolli iba. Ta saab aru. Naised saavad alati aru. Raisk! Ma tegin ennast jälle lolliks. Mina, Mihkel Võrgutaja, panin jälle mööda. Kahjuks juhtub seda minuga tihti.
Rüüpan kohvi ja lohutan ennast mõttega, et peagi olen ma kuulus kirjanik ning minu imago ja tuntus sillutavad mulle teed suurtele vallutustele. Kirjanikes on ju alati peidus mingi salapära ja ürgmehelik, kuid samas õrn vaimsus. Salapära meeldib naistele. Ürgmehelikkus veel rohkem. Ma pean leidma ainult selle õige lause ning olengi omadega mäel. Tuntus, raha ja naised astuvad ise minu juurde. Ma leian selle õige lause! Maksku, mis maksab!
"Kakskümmend üks krooni teatab," teatab Annika, ikka naeratades. Vaatan teda himura pilguga. Sa vana raisk! Sa vana raisk!
-Kakskümmend üks krooni ei ole probleem. Oras on rikas. Oras on rahamees! Annan viiesaja-kroonise, see sulatab ta üles. ta näeb, et suudaksin talle pakkuda kõiki elu hüvesid. Olen ideaalne mees - mul on raha, ma olen intelligentne, vaimukas, tundeline. Mul on tugevad käsivarred, mis annavad selgelt märku, et suudaksin anda lihaliku vormi kõikidele tema seksuaalfantaasiatele.
Minu suureks pettumuseks ei langegi Annika mu käte vahele, vaid asub kärmesti teisi kliente teenindama. Minu kiivus kasvab kui kuulen, kuidas ta õuekohvikus rõõmsasti ning häälekaöt naerab. Ma kahtlustan, et ta naerab kõvemini kui minu naljade peale. Olgu peale, halamisega ei ole kunagi midagi võidetud. Või siiski?! Äkki peaksingi hakkama mängima sellist nutust tüüpi, kes on vaatamata oma rohketele väärtustele elu hammasrataste vahele jänud. See on mõte, mis väärib kaalumist. Naistele ju meeldib kedagi poputada, oma emainstinkti rahuldada. Vähemasti olen ma nii lugenud. Ei tea - intelligentse macho variant on vist ikkagi pare. Prooviks nüüd äkki jälle selle lausega.
Kirjutan:"ta sõitis ära kahekümne teise jaanuari hommikul." Tõmban selle pikema jututa maha ja proovin uuesti. "Ta kustutas lambi. Kusagil üsna lähedal pidi ennast varjama mõrvar!" Eiiiiii!! Detektiivkirjanikku ei sa must iial. Aga ma ei anna veel alla. Mitte nii kergesti. Kirjutan:"Veel mõned tunnid ongi jäänud kirjatööks." Kurat, see on ju hoopiski luuletus.

Asi peab siiski hakkama sujuma. Mul on vaja veel ühte kohvi. Kohv paneb mu mõtted liikuma. Paneb õiges suunas liikuma. Kohv sillutab mulle teed. Nii, sigaret, kus on Annika? Annkat ei ole näha. Trummeldan sõrmedega vastu lauaplaati ning vaatan ringi. Ma tean, et on vaja Annikat, kes tooks mulle kohvi ja..issand jumal! Sealt tuleb hoopis Kristjan Sander. Ta hakkab mind jälle grafomaanluses süüdistama.
"Tere Mihkel!" Tõstan pea, tehes näo, nagu oleksin Kristjanit alles nüüd märganud.
"Oi! Tere!"
"Sa oled ikka grafomaan küll!" teatabki ta iroonilise muigega. ma ei viitsi talle eriri vastu vaielda, kuna soovin hoopis oma tööle keskenduda. kuid vastan siiski:
"Ma ei ole grafomaan. Pigem olen luuser."
"Sa oled luuserist grafomaan!" teatab Kristjan silmade särades, sest ta on positiivne inimene. Õnneks tõmbab male, Kristjani suur armastus, ta peagi enda rüppe ja nii saan jällegi keskenduda kirjutamisele.

Tuleb Annika ja toob mulle kauaoodatud kohvi. Ma naeratan talle, süütan sigareti ning kirjutan: "Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani." See on just see õige lause. Kirjutamine sujub - sellest tuleb shedööver. Jällekord on kohvi mind hädast välja aidanud. Ta on ikka paganama ilus tüdruk.

Oli aasta 2000, I

Aga.., peaksin vist ikkagi helistama, mõtlen. Keel on juba natuke pehme ja mõtted ka. Peaks helistama või siis hoopis kalale sõitma? Tegelikult on purjus olla päris hea, vähemalt alguses. Pärast tulevad igasugused mõtted ja.., ma võtan veel ühe õlle. Ma ei pea muretsema. Õllet on palju, kunagi lõpeb muidugi otsa, aga mitte täna! Ma olen kõigele mõelnud. Vorste on ka. Grill-ahi kumab punaselt; miniatuurne päike tähitus öös.
Nüüd helistan! Telefon kukub sõrmede vahelt maha, laskun röötsakile ja hakkan seda otsima ning ajan küünarnukiga õlle ümber. See ei ole probleem - õllet on palju. Õlle on minu sõber, meil on palju ühiseid mälestusi. Mõni on piinlik ka, aga see seob meid veelgi kindlamalt ühte - kohustus vaikida, nimelt.
Mida ma otsingi?! Telefoni? Muidugi telefoni! Siin see ongi. Tõstan selle maast ja panen lauale. Võtan uue õlle. "A LE Coq!, loen, "Premium", loen. Rebin sildi maha. Nimesid ei ole vaja, anonüümsus on kõige parem" Anonüümne alkohoolik. Olen anonüümne alkohoolik! Naeratan õnnelikult, sest mul on nüüd identiteet.
Sigaret. Välgumihkel. Katki. Tikud. Veel üks õlle. Sigaret. Välgumihkel. Katki. Muidugi katki. Tikud.

Ma pean helistama! Telefon. Ma ei mäleta enam numbrit. Kas keegi mäletab numbrit? Keegi ei mäleta. Andres magab. Koperdan püsti, ent vajun kohe tagasi, ja üldse, kuhu mul olekski vaja minna - õlle on siinsamas, ja sigaret. Välgumihkel, tikud. Õlle.
Pean ju helistama! Kellele ma pidingi helistama? Ma ei mäleta. Kas keegi mäletab kellele ma helistama pidin? Mitte keegi ei mäleta. Õlle. Viimane õlle! Sigaret. Tikud. Tikud on otsas. Kas keegi mäletab, kellel on tikku? Mitte keegi, raisk, ei mäleta! Nüüd tuli mulle äkilise inspiratsiooni ajel meelde - ma pidin helistama inimesele, kes mäletab, kellel on tikku ja ühtlasi, mõtlen - võiks ju mõned õlled ka juurde tuua. Naeratan lollakalt - kõik on paigas. Aga õlle, näedsa, on otsas. Ajan ennast püsti. Voodi, tekk, saapad. Voodi keerleb. Karusell, Juhhei!

Kus ma olen? Pimedus, vaikus. Haualõhn. Vaglad söövad mind. Närivad liha minu ilusatelt valgetelt luudelt. Niisiis olen surnud. Lepin selle mõttega. Huvitav, kas saan surnuna silmi avada?! Ma proovin. Ma proovin veel, ennäe! See õnnestuski. Tuba. Seinad. Lagi. Voodi. Voodis on mingisugune mees. Noor mees, kellele on katteks peale tõmmatud ruuduline tekk; teki ääre alt paistab teksapükste säär. Hmm.., kas vasak või parem? Mõtlen selle üle natuke järele. Sügan ennast kaenla alt, mees voodis teeb sama. Paistab, et see mees olen mina. Ma olen oma isikli8kus toas, isiklikus voodis.
Kõige isiklikum selles situatsioonis on pohmelus. Ta on ainuisikuliselt, jagamatult minu oma. Temas peegelduvad kõik eelmise õhtu liialdused. Aga võimalik. et ma olen siiski elus. See on peamine. Sellele hakkan rajama edasisi tegevusplaane. Kusagil kaugel heliseb telefon, nõudlikult, järelejätmatult. Helin paiskub kurjakuulutavaks möirgeks ja jääb siis vait.
Telefon..ma pidin ju helistama. Ma helistasin kellelegi. Issand jumal! Palun, ma ei helistanud ju! Oeh, lõpeks ei ole sellel ju tähtsust. Ma saan seda igal ajal järele uurida. Mobiiltelefon on uskumatult võimekas. Väike aga tubli.
Kui ma olen elus, tähendab see, et ma peaksin suutma püsti tõusta. Seda ütleb mulle loogika. Omal ajal olin ma selles üks klassi parimaid. Omal ajal.., jah, veel natuke, veel...ma seisan, kuigi laua abil. Ma seisan - see on hea märl. Võib-olla ei olegi kõik veel läbi? Millised mu shansid on? Kalkuleerin ja saan tulemuseks umbes 1:14. See on hea suhe. ehkki olen autsaider võib mõni mees, kes minu peale raha julgeb panna, rikkaks saada. Ma usun siiski endasse. Ka see on hea märk.
Telefon heliseb jälle, seekord natuke lähemal kui enne. Mulle tuleb meelde, et selle peale ma ärkasingi. Mulle tuleb meelde nii mõnigi asi ja enne kui möödub tund mäletan ma kõike. Kõik - seda on tunduvalt rohkem kui vaja. Kas ma siis ikkagi helistasin?

Mina, Mihkel Ülestõusnu, ärkasin täpselt kell üksteist nelikümmenbd seitse ennelõunal. See on fakt. Seda näitab telefo. Telefonil, teate, on kõik meeles. Kõik. Ta näitab, et esimene kõne tuli kell üksteist nelikümmend seitse. Kell kaksteist nelikümmend üheksa meenus mulle kõik, veel kolmkümmend kuus minutit hiljem ärkas Georg. Kell kaksteist seitseteist tegin ma lahti esimese õlle. Kell kaksteist kolmkümmend üks sai see tühjaks, Täpselt kell kaksteist kolmkümmend kaks avasin teise õlle. Kell kaksteist viiskümmend üks tuli vannitoast Georg, pea märg. Neli minutit hiljem ärkas Andres. Kell kolmteist kakskümmend kolm, pärast seda kui olin käinud dushi all, pesnud hambaid, pannud selga puhta särgi ning avanud kolmanda õllepudeli tundsin end juba suhteliselt hästi.
Ma olin tõusnud tuhast, Ma olin võimas! Ma ei olnud helistanud. Õhtul olin ma targu pannud keldrisse kaks kasti õllet ja suitsu ja tikke - enam parem ei saanud see päev asjaolusid arvestades olla. See oli tore tõdemus. Mul ei olnud enam pohmelust. Mul oli täiesti vaba nädal. Mul oli siin kaks sõpra ja kusagil veel mõned. Mul on õllet ja suitsu ja mul on telefon. See jätab kõik meelde. Ta jätab meelde, et ma tõusin surnuist ning imetleb mind. Kell on viisteist kolmkümmend neli ja ma olen juba veidi vintis. See on tore. Kõik on tore. Kuna kõik on nii tore, otsustan, siis ma lähen ja annan koerale süüa. ta on selle ära teeninud. Elu on ilus.

Nii, nüüd on juba neljas päev, tähendab, sattusin tuurile. Tour de France, Piimatuur, Joomatuur. See on needus. Kord aastas satun ma vääramatu kindlusega tuurile. Tavaliselt vältab see nädala või poolteist. Alates kolmandast päevast kannan ma liidrisärki - vahel kollast, vahel sinist, vahel musta. Liider. Huvitav, kas see on kuidagi seotud liiderdamisega? Tundub küll sedamoodi. Ma olen selles üsna kindel.
Täna on neljas päev. Georgi asemel on nüüd Margus; Andres on aga siin algusest saati, ja telefon. Telefon on ka. Aeg-ajalt teen ma mõne kõne. Tavaliselt üritan kedagi jooma meelitada. Vahel laenan raha. Mõni, näedsa, laenabki, ja mõni tuleb ka jooma. Eile näitasin üles harukordset tarkust ja laenasik korraga kaks tuhat krooni. Selle eest saab hulk aega juua. Sigarette saab ka. Ja minu telefonis on veel palju iniesi, kelle käest raha laenata. Homme hakkan veini jooma. Kindlasti.

Ma olen jälle surnud, aga see ei heiduta mind. Seda juhtub tihti. ma tõusen surnuist kord päevas. See on mul käpas. Ma ei lase ennast sellest häirida. Absoluutselt mitte. Kell on kümmeseitseteist ja hiljemalt kell kolmteist null null olen ma jälle elus. Eile ja üleeile jõin ma veini. Vein on tore. Vein teeb purju. Õlle teeb ka purju, aga natuke aeglasemalt.
Miks ma joon? Et unustada. Mida? Ei mäleta. On olemas tõenäosus, et see tuleb mulle meelde, ent võib ka mitte tulla. See näitaks ainult, et eesmärk on ennast õigustanud. Eesmärk unustada. Hakka alati jooma mingil eesmärgil!
Läbi udu meenub mulle, et köögis jääkapis peaks olema poolik pudel viina. Ma tõusen, ma lähen kööki. Ma leian pudeli. Ma teen selle lahti. Ma proovin. ma proovin veel ja siis veel natuke. Mida rohkem ma proovin, seda osavamaks ma muutun. Mul on isegi kutsetunnistus, kus seisab must-valgelt, et olen meisterjoodik. Meister ja Margariita. Kui ma hästi proovin olen kella seitsmeks juba üsna jokkis. Shansid on head. Kui nüüd ainult meelde tuleks kes see margarita on? Marguse tüdruk?

Seekord ma enam ei tõuse, surnuist, muidugi. See on lõpp. Lõpp halb, kõik halb. Mitu päeva ma jõingi? Arvutan ning saan tulemuseks üksteist päeva. Surnud mehe kohta olen ma suurepärane arvutaja. Kui ma oleksin iga joodud päeva eest andnud sõrme või varba, oleks mul praegu miinus üks sõrme. Või varvast. Ükskõik, see on häiriv mõte. Enam ma ei joo. Andres ja margus läksid ära juba öösel, telefon jäi. Viin sai otsa. Me jõime ära kogu maailma viina. Kõik. Otsas! Aga äkki ma ikkagi ei ole päris surnud. Surnud mehe kohta on arutlen ehk veidi liiga loogiliselt.

Hambaid pestes on väga raske laulda. Ma laulan siiski. See on minu enda tehtud laul, see kõlab umbes nii: "Elas kord Mihkel, kes jõi üksteist päeva jutti. Nüüd peseb ta hambaid ja alustab siis uut elu!" See on ilus laul. Sõnad on nukrad, ent ilusad. Viis on aga lihtsalt meistriteos. See on minu laul. Minu.
Külmkapis on kolm muna ja mõned kartulid. Üks, kaks,..neli kartulit. Majoneesi on ka. Neljast kartulist saab hea hommikueine. Kui ma ei leia rakendust ühelgi muul elualal, hakkan kirjutama kokaraamatuid. "Toite munast ja kartulist", saab esimese pealkirjaks. Sellest saab bestseller. Ma saan Pullitzeri. Ma saan selle tegelikult igal juhul! Muna ja kartul on head toiduained. Kohvi on ka hea. Sõnastan selle kõik otsekohe oma motoks. See kõlab: Muna, kartul ja kohv! Mehe kohta, kes on üksteist päeva joonud, tunnen ma ennast hästi ja enesekindlalt. Muna ja kartul on uue elu alustaladeks, ja kohv. Mitte kunagi ära unusta kohvi, vennas! Kunagi teen ma sellest laulu. Sellest saab hit!