Oli aasta 2000, I

Aga.., peaksin vist ikkagi helistama, mõtlen. Keel on juba natuke pehme ja mõtted ka. Peaks helistama või siis hoopis kalale sõitma? Tegelikult on purjus olla päris hea, vähemalt alguses. Pärast tulevad igasugused mõtted ja.., ma võtan veel ühe õlle. Ma ei pea muretsema. Õllet on palju, kunagi lõpeb muidugi otsa, aga mitte täna! Ma olen kõigele mõelnud. Vorste on ka. Grill-ahi kumab punaselt; miniatuurne päike tähitus öös.
Nüüd helistan! Telefon kukub sõrmede vahelt maha, laskun röötsakile ja hakkan seda otsima ning ajan küünarnukiga õlle ümber. See ei ole probleem - õllet on palju. Õlle on minu sõber, meil on palju ühiseid mälestusi. Mõni on piinlik ka, aga see seob meid veelgi kindlamalt ühte - kohustus vaikida, nimelt.
Mida ma otsingi?! Telefoni? Muidugi telefoni! Siin see ongi. Tõstan selle maast ja panen lauale. Võtan uue õlle. "A LE Coq!, loen, "Premium", loen. Rebin sildi maha. Nimesid ei ole vaja, anonüümsus on kõige parem" Anonüümne alkohoolik. Olen anonüümne alkohoolik! Naeratan õnnelikult, sest mul on nüüd identiteet.
Sigaret. Välgumihkel. Katki. Tikud. Veel üks õlle. Sigaret. Välgumihkel. Katki. Muidugi katki. Tikud.

Ma pean helistama! Telefon. Ma ei mäleta enam numbrit. Kas keegi mäletab numbrit? Keegi ei mäleta. Andres magab. Koperdan püsti, ent vajun kohe tagasi, ja üldse, kuhu mul olekski vaja minna - õlle on siinsamas, ja sigaret. Välgumihkel, tikud. Õlle.
Pean ju helistama! Kellele ma pidingi helistama? Ma ei mäleta. Kas keegi mäletab kellele ma helistama pidin? Mitte keegi ei mäleta. Õlle. Viimane õlle! Sigaret. Tikud. Tikud on otsas. Kas keegi mäletab, kellel on tikku? Mitte keegi, raisk, ei mäleta! Nüüd tuli mulle äkilise inspiratsiooni ajel meelde - ma pidin helistama inimesele, kes mäletab, kellel on tikku ja ühtlasi, mõtlen - võiks ju mõned õlled ka juurde tuua. Naeratan lollakalt - kõik on paigas. Aga õlle, näedsa, on otsas. Ajan ennast püsti. Voodi, tekk, saapad. Voodi keerleb. Karusell, Juhhei!

Kus ma olen? Pimedus, vaikus. Haualõhn. Vaglad söövad mind. Närivad liha minu ilusatelt valgetelt luudelt. Niisiis olen surnud. Lepin selle mõttega. Huvitav, kas saan surnuna silmi avada?! Ma proovin. Ma proovin veel, ennäe! See õnnestuski. Tuba. Seinad. Lagi. Voodi. Voodis on mingisugune mees. Noor mees, kellele on katteks peale tõmmatud ruuduline tekk; teki ääre alt paistab teksapükste säär. Hmm.., kas vasak või parem? Mõtlen selle üle natuke järele. Sügan ennast kaenla alt, mees voodis teeb sama. Paistab, et see mees olen mina. Ma olen oma isikli8kus toas, isiklikus voodis.
Kõige isiklikum selles situatsioonis on pohmelus. Ta on ainuisikuliselt, jagamatult minu oma. Temas peegelduvad kõik eelmise õhtu liialdused. Aga võimalik. et ma olen siiski elus. See on peamine. Sellele hakkan rajama edasisi tegevusplaane. Kusagil kaugel heliseb telefon, nõudlikult, järelejätmatult. Helin paiskub kurjakuulutavaks möirgeks ja jääb siis vait.
Telefon..ma pidin ju helistama. Ma helistasin kellelegi. Issand jumal! Palun, ma ei helistanud ju! Oeh, lõpeks ei ole sellel ju tähtsust. Ma saan seda igal ajal järele uurida. Mobiiltelefon on uskumatult võimekas. Väike aga tubli.
Kui ma olen elus, tähendab see, et ma peaksin suutma püsti tõusta. Seda ütleb mulle loogika. Omal ajal olin ma selles üks klassi parimaid. Omal ajal.., jah, veel natuke, veel...ma seisan, kuigi laua abil. Ma seisan - see on hea märl. Võib-olla ei olegi kõik veel läbi? Millised mu shansid on? Kalkuleerin ja saan tulemuseks umbes 1:14. See on hea suhe. ehkki olen autsaider võib mõni mees, kes minu peale raha julgeb panna, rikkaks saada. Ma usun siiski endasse. Ka see on hea märk.
Telefon heliseb jälle, seekord natuke lähemal kui enne. Mulle tuleb meelde, et selle peale ma ärkasingi. Mulle tuleb meelde nii mõnigi asi ja enne kui möödub tund mäletan ma kõike. Kõik - seda on tunduvalt rohkem kui vaja. Kas ma siis ikkagi helistasin?

Mina, Mihkel Ülestõusnu, ärkasin täpselt kell üksteist nelikümmenbd seitse ennelõunal. See on fakt. Seda näitab telefo. Telefonil, teate, on kõik meeles. Kõik. Ta näitab, et esimene kõne tuli kell üksteist nelikümmend seitse. Kell kaksteist nelikümmend üheksa meenus mulle kõik, veel kolmkümmend kuus minutit hiljem ärkas Georg. Kell kaksteist seitseteist tegin ma lahti esimese õlle. Kell kaksteist kolmkümmend üks sai see tühjaks, Täpselt kell kaksteist kolmkümmend kaks avasin teise õlle. Kell kaksteist viiskümmend üks tuli vannitoast Georg, pea märg. Neli minutit hiljem ärkas Andres. Kell kolmteist kakskümmend kolm, pärast seda kui olin käinud dushi all, pesnud hambaid, pannud selga puhta särgi ning avanud kolmanda õllepudeli tundsin end juba suhteliselt hästi.
Ma olin tõusnud tuhast, Ma olin võimas! Ma ei olnud helistanud. Õhtul olin ma targu pannud keldrisse kaks kasti õllet ja suitsu ja tikke - enam parem ei saanud see päev asjaolusid arvestades olla. See oli tore tõdemus. Mul ei olnud enam pohmelust. Mul oli täiesti vaba nädal. Mul oli siin kaks sõpra ja kusagil veel mõned. Mul on õllet ja suitsu ja mul on telefon. See jätab kõik meelde. Ta jätab meelde, et ma tõusin surnuist ning imetleb mind. Kell on viisteist kolmkümmend neli ja ma olen juba veidi vintis. See on tore. Kõik on tore. Kuna kõik on nii tore, otsustan, siis ma lähen ja annan koerale süüa. ta on selle ära teeninud. Elu on ilus.

Nii, nüüd on juba neljas päev, tähendab, sattusin tuurile. Tour de France, Piimatuur, Joomatuur. See on needus. Kord aastas satun ma vääramatu kindlusega tuurile. Tavaliselt vältab see nädala või poolteist. Alates kolmandast päevast kannan ma liidrisärki - vahel kollast, vahel sinist, vahel musta. Liider. Huvitav, kas see on kuidagi seotud liiderdamisega? Tundub küll sedamoodi. Ma olen selles üsna kindel.
Täna on neljas päev. Georgi asemel on nüüd Margus; Andres on aga siin algusest saati, ja telefon. Telefon on ka. Aeg-ajalt teen ma mõne kõne. Tavaliselt üritan kedagi jooma meelitada. Vahel laenan raha. Mõni, näedsa, laenabki, ja mõni tuleb ka jooma. Eile näitasin üles harukordset tarkust ja laenasik korraga kaks tuhat krooni. Selle eest saab hulk aega juua. Sigarette saab ka. Ja minu telefonis on veel palju iniesi, kelle käest raha laenata. Homme hakkan veini jooma. Kindlasti.

Ma olen jälle surnud, aga see ei heiduta mind. Seda juhtub tihti. ma tõusen surnuist kord päevas. See on mul käpas. Ma ei lase ennast sellest häirida. Absoluutselt mitte. Kell on kümmeseitseteist ja hiljemalt kell kolmteist null null olen ma jälle elus. Eile ja üleeile jõin ma veini. Vein on tore. Vein teeb purju. Õlle teeb ka purju, aga natuke aeglasemalt.
Miks ma joon? Et unustada. Mida? Ei mäleta. On olemas tõenäosus, et see tuleb mulle meelde, ent võib ka mitte tulla. See näitaks ainult, et eesmärk on ennast õigustanud. Eesmärk unustada. Hakka alati jooma mingil eesmärgil!
Läbi udu meenub mulle, et köögis jääkapis peaks olema poolik pudel viina. Ma tõusen, ma lähen kööki. Ma leian pudeli. Ma teen selle lahti. Ma proovin. ma proovin veel ja siis veel natuke. Mida rohkem ma proovin, seda osavamaks ma muutun. Mul on isegi kutsetunnistus, kus seisab must-valgelt, et olen meisterjoodik. Meister ja Margariita. Kui ma hästi proovin olen kella seitsmeks juba üsna jokkis. Shansid on head. Kui nüüd ainult meelde tuleks kes see margarita on? Marguse tüdruk?

Seekord ma enam ei tõuse, surnuist, muidugi. See on lõpp. Lõpp halb, kõik halb. Mitu päeva ma jõingi? Arvutan ning saan tulemuseks üksteist päeva. Surnud mehe kohta olen ma suurepärane arvutaja. Kui ma oleksin iga joodud päeva eest andnud sõrme või varba, oleks mul praegu miinus üks sõrme. Või varvast. Ükskõik, see on häiriv mõte. Enam ma ei joo. Andres ja margus läksid ära juba öösel, telefon jäi. Viin sai otsa. Me jõime ära kogu maailma viina. Kõik. Otsas! Aga äkki ma ikkagi ei ole päris surnud. Surnud mehe kohta on arutlen ehk veidi liiga loogiliselt.

Hambaid pestes on väga raske laulda. Ma laulan siiski. See on minu enda tehtud laul, see kõlab umbes nii: "Elas kord Mihkel, kes jõi üksteist päeva jutti. Nüüd peseb ta hambaid ja alustab siis uut elu!" See on ilus laul. Sõnad on nukrad, ent ilusad. Viis on aga lihtsalt meistriteos. See on minu laul. Minu.
Külmkapis on kolm muna ja mõned kartulid. Üks, kaks,..neli kartulit. Majoneesi on ka. Neljast kartulist saab hea hommikueine. Kui ma ei leia rakendust ühelgi muul elualal, hakkan kirjutama kokaraamatuid. "Toite munast ja kartulist", saab esimese pealkirjaks. Sellest saab bestseller. Ma saan Pullitzeri. Ma saan selle tegelikult igal juhul! Muna ja kartul on head toiduained. Kohvi on ka hea. Sõnastan selle kõik otsekohe oma motoks. See kõlab: Muna, kartul ja kohv! Mehe kohta, kes on üksteist päeva joonud, tunnen ma ennast hästi ja enesekindlalt. Muna ja kartul on uue elu alustaladeks, ja kohv. Mitte kunagi ära unusta kohvi, vennas! Kunagi teen ma sellest laulu. Sellest saab hit!