Ümber Maailma III, ehk...
Rõõmsalt ja sõbralikult vuravad kolm jalgratast 66ndal maantel. Kõige ees sõidab Georg oma päevinäinud Scottil, mille pedaalid oli Milaano kaluri kuueteist aastane rattahuviline poeg Georgi puujalgade jaoks ümber kohendanud. Georgi taga sõidab Margus oma makaagiga ning kõige lõpus Mihkel. Pedaale vändatakse ühes rütmis; kilomeeter järel kilomeeter kaovad selja taha USA kõige legendaarsema maantee käänud ja kurvid. Makaak Vello ärkab pärast lõunauinakut, tõmbab kompsust välja harmoonika ja hakkab ümisema: "I think i´m gonna be sad, i think itś today..,yeah, the girl whoś driving me mad is going away, yeah.:". Sheś got the ticket to ride," lööb Margus sekka ning hetke pärast liitub ka Mihkel. "Sheś got the ticket to ri-hi-hide, sheś got the ticket to ride and she don´t care." Hingematvat õnnetunnet ei suuda vähendada isegi üle tee roomav lõgismadu ja teeääres lebav kauboi skelett, millel on kaela ümber kunagi punane, nüüd mädanenud ja roostepruuniks kulunud rätik ning holstris Colti peace maker.
Logani kanjoni põhjas kunagi loogelnud jõgi oli ajale juba tuhandete aastate eest alla jäänud, ent kanjoni servad tõusid siiski pea sada maatrit püstloodis taeva poole ning häda sellele, kes kaljuserva pidi üles ronides jalgealuse kaotab. Liival põles pöökpuudest lõke ning kahe vaia peale asetatud põikpuul rippus messingist katel. Georg hakkis sibulat ning Mihkel nülgis õhtul leitud, kuueteistrattalise veomasina all oma otsa leidnud oppossumit. Margus tegi joogaharjutusi ning makaak Vello improviseeris suupillil. Aeg, see kõikvõimas mõrtsukas, kaotab rändurielus oma tähenduse - on vaid inimene ja loodus.
"Sööma!" hõikas Georg. Margus lõpetas oma joogaharjurused ning liitus paja ümber askeldavate sõpradega. Oppossumisupp tõsteti alumiiniumkaussidesse ning õhtusöök võis alata. Mihkel lõikas veel pakse viilukaid ühe Nebraska talumehe käest kaubeldud maisileivast ning avas ka ühe suure sealihakonservi maisiga. Järgmised kümme minutit oli kuulda vaid rahulolevat matsutamist.
"Ähhh," Margus lükkas tühja taldriku, mille seinad oli ta leivaviilukatega puhtaks kraapinud, kõrvale ning süütas sigareti. "Tore on!"
"Jah," nõustus ka Mihkel. "Sõpruse vastu ei saa ikka midagi!" Ringutas ning müksas ettevaatamatult Georgi õlga, mille peale palav oppossumisupp viimasele otse näkku pritsis.
"Sa vaata ikka ette, saabas, enne kui vehkima hakkad!" käratas tulivihane Georg.
"Vaata ise ette, söö kiiremini, siis ei juhtu ka mingeid jamasid. Sa pead kah igat viimast kui konti puhtaks närinud justkui neeger, kes pole pool aastat süüa saanud!"
"Keda sa sunnik neegriks kutsud?" uuris Georg. "Ei ole sinu asi mind mustanahaliseks hüüda. Vaat ku ima annan sulle õige jalaga perse!"
"Selleks pead sa oma jala kõigepealt oma mädanenud köndi otsast lahti siduma!" irvitas Mihkel õelalt. "Ja ega sul pole joodikukätes sellist rammugi, et seda pea kohale tõsta!"
"Tead...,"
"Niii?! Kaotasid proteesid ära või, et rohkwem enam sõnagi suust ei tule?!" Georg haaras lõkkest põleva tuki ja üritas sellega Mihklile susata, ent tabas hoopis makaak Vellot, kes selle peale haledasti hädaldama kukkus. Margus, kes oli siiamaani kasvavat tüli huviga pealt vaadanud sai korraga kurjaks. "Mida sa ahv, sedasi ilmsüütut primaati torgid. Mihklil on ikka õigus, sa oled oma ajud sootumaks ära joond!"
"Minu ajud on kaks korda targemad kui sul ja su sitasel primaadil kokku," teatas Georg ülbelt nign üritas uuesti tukiga, sedakorda Marguse pihta, ent tabas jällegi primaati, kes haledalt hüüatas ning lahinal nutma puhkes. Vihast ja raevust peaaegu aru kaotanud Margus kustutas Vello tossavad karvad, võttis messingkatla ning vajutas selle Georgile pähe nii et järelejäänud supp vanamehe habet nööda alla tilkus.
"Lähme Vello" ütles ta makaagile hoolitsevalt. "Järgmises linnas ma ostan sulle pantenooli ja teeme ühed kadakanapsud. Las need sõgedad vanamehed ajavad oma asju ja kaklevad meieta!"
"Võta üks ja viska teist..," alustas Mihkel, ent mõtles siis ümber, rehmas käega ja hakkas oma asju ratta külge siduma; sedasama oli Margus alustanud juba hetk varem.
Hüvasti jätmata tõstis Margus Vello pakiraamile ning asutas enast teele. Mihkel oli juba kaks minutit varem tuldud teed tagasi väntama hakanud.
"There are places I remember" laulis Makaak melanhoolse tooniga "
Though some have changed
Some forever, not for better
Some have gone and some remain.
All these places have their moments
Of lovers and friends I still can recall
Some are dead and some are living
In my life I loved them all."
Georg leidis närimata oppossumikondi ning hakkas seda hävitama. Sinnajuurde sõi ta kääru leiba ning istutas neile peale veel pooleliitrise purgi red Stripe õlut. Tõusis siis püsti, võttis dramaatilise poosi ning hakkas deklameerima:
"Kesk aastaid üksildasi, kurbi kuid,
üks vahelduseöö on viimaks mulgi.
Peen galaetendus - näe võrratuid
pärlvalgeid ingleid tiibleb ülal hulgi..."
Kaua deklameerib Georg kõrbes Edgar Allan Poe kuulsat luuletust. Kummardab siis, otsekui oleks terve auditoorium teda hinge kinni pidades kuulanud ning ütleb siis:
"Tänan Teid, leedid ja dzentelmenid. Tänan, ent mitte enda pärast - suur kunst kuulub rahvale!" Heidab siis lõkkejäänuste kõrvale asetatud telkmantlile ning ei lähe kümmet sekundit kui juba on kuulda meloodilist norskamist. Kõrgel kanjoni kohal tiirutab üksik raisakotkas.
Logani kanjoni põhjas kunagi loogelnud jõgi oli ajale juba tuhandete aastate eest alla jäänud, ent kanjoni servad tõusid siiski pea sada maatrit püstloodis taeva poole ning häda sellele, kes kaljuserva pidi üles ronides jalgealuse kaotab. Liival põles pöökpuudest lõke ning kahe vaia peale asetatud põikpuul rippus messingist katel. Georg hakkis sibulat ning Mihkel nülgis õhtul leitud, kuueteistrattalise veomasina all oma otsa leidnud oppossumit. Margus tegi joogaharjutusi ning makaak Vello improviseeris suupillil. Aeg, see kõikvõimas mõrtsukas, kaotab rändurielus oma tähenduse - on vaid inimene ja loodus.
"Sööma!" hõikas Georg. Margus lõpetas oma joogaharjurused ning liitus paja ümber askeldavate sõpradega. Oppossumisupp tõsteti alumiiniumkaussidesse ning õhtusöök võis alata. Mihkel lõikas veel pakse viilukaid ühe Nebraska talumehe käest kaubeldud maisileivast ning avas ka ühe suure sealihakonservi maisiga. Järgmised kümme minutit oli kuulda vaid rahulolevat matsutamist.
"Ähhh," Margus lükkas tühja taldriku, mille seinad oli ta leivaviilukatega puhtaks kraapinud, kõrvale ning süütas sigareti. "Tore on!"
"Jah," nõustus ka Mihkel. "Sõpruse vastu ei saa ikka midagi!" Ringutas ning müksas ettevaatamatult Georgi õlga, mille peale palav oppossumisupp viimasele otse näkku pritsis.
"Sa vaata ikka ette, saabas, enne kui vehkima hakkad!" käratas tulivihane Georg.
"Vaata ise ette, söö kiiremini, siis ei juhtu ka mingeid jamasid. Sa pead kah igat viimast kui konti puhtaks närinud justkui neeger, kes pole pool aastat süüa saanud!"
"Keda sa sunnik neegriks kutsud?" uuris Georg. "Ei ole sinu asi mind mustanahaliseks hüüda. Vaat ku ima annan sulle õige jalaga perse!"
"Selleks pead sa oma jala kõigepealt oma mädanenud köndi otsast lahti siduma!" irvitas Mihkel õelalt. "Ja ega sul pole joodikukätes sellist rammugi, et seda pea kohale tõsta!"
"Tead...,"
"Niii?! Kaotasid proteesid ära või, et rohkwem enam sõnagi suust ei tule?!" Georg haaras lõkkest põleva tuki ja üritas sellega Mihklile susata, ent tabas hoopis makaak Vellot, kes selle peale haledasti hädaldama kukkus. Margus, kes oli siiamaani kasvavat tüli huviga pealt vaadanud sai korraga kurjaks. "Mida sa ahv, sedasi ilmsüütut primaati torgid. Mihklil on ikka õigus, sa oled oma ajud sootumaks ära joond!"
"Minu ajud on kaks korda targemad kui sul ja su sitasel primaadil kokku," teatas Georg ülbelt nign üritas uuesti tukiga, sedakorda Marguse pihta, ent tabas jällegi primaati, kes haledalt hüüatas ning lahinal nutma puhkes. Vihast ja raevust peaaegu aru kaotanud Margus kustutas Vello tossavad karvad, võttis messingkatla ning vajutas selle Georgile pähe nii et järelejäänud supp vanamehe habet nööda alla tilkus.
"Lähme Vello" ütles ta makaagile hoolitsevalt. "Järgmises linnas ma ostan sulle pantenooli ja teeme ühed kadakanapsud. Las need sõgedad vanamehed ajavad oma asju ja kaklevad meieta!"
"Võta üks ja viska teist..," alustas Mihkel, ent mõtles siis ümber, rehmas käega ja hakkas oma asju ratta külge siduma; sedasama oli Margus alustanud juba hetk varem.
Hüvasti jätmata tõstis Margus Vello pakiraamile ning asutas enast teele. Mihkel oli juba kaks minutit varem tuldud teed tagasi väntama hakanud.
"There are places I remember" laulis Makaak melanhoolse tooniga "
Though some have changed
Some forever, not for better
Some have gone and some remain.
All these places have their moments
Of lovers and friends I still can recall
Some are dead and some are living
In my life I loved them all."
Georg leidis närimata oppossumikondi ning hakkas seda hävitama. Sinnajuurde sõi ta kääru leiba ning istutas neile peale veel pooleliitrise purgi red Stripe õlut. Tõusis siis püsti, võttis dramaatilise poosi ning hakkas deklameerima:
"Kesk aastaid üksildasi, kurbi kuid,
üks vahelduseöö on viimaks mulgi.
Peen galaetendus - näe võrratuid
pärlvalgeid ingleid tiibleb ülal hulgi..."
Kaua deklameerib Georg kõrbes Edgar Allan Poe kuulsat luuletust. Kummardab siis, otsekui oleks terve auditoorium teda hinge kinni pidades kuulanud ning ütleb siis:
"Tänan Teid, leedid ja dzentelmenid. Tänan, ent mitte enda pärast - suur kunst kuulub rahvale!" Heidab siis lõkkejäänuste kõrvale asetatud telkmantlile ning ei lähe kümmet sekundit kui juba on kuulda meloodilist norskamist. Kõrgel kanjoni kohal tiirutab üksik raisakotkas.
Universumi Direktor @ 13:06
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home