Kes kardab Virginia Woolfi, ehk tuletorni juurde...

Asfalt sulab juulikuises leitsakus. Õhk ei liigu. Higi kleebib särgid selja külge ning isegi keskööl ei lange temperatuur 24 kraadist allapoole. Inimesed on linnast põgenenud; siia on jäänud vaid turistid ja need kellele pole kuhugi minna. RMK metsamajade aknad on noorte vandaalide poolt eest kistud ning hoovid prahist tiined. Televiisoris jooksevad kokandussaated ning Sopranode kordusosad. Suvi, see sita suusailma antitees, on Eestis täies hoos.
Margus ärkab, vaatab hetke lage ning selle paremas nurgas asetsevat ebamäärast plekki ning häälitseb siis ootamatult. Unise inimese puhul tavaline asi. Hetke mõtleb ta, kas magada edasi või tõusta üles, haigutab korra ning hakkab voodist püsti ajades susse otsima. Mitte et Marguse parem mina oleks võidu saavutanud, lihtsalt und ei olnud enam. Üheksa kolmkümmend kuus, vaatab Margus kella.
Vannitoast hakkab kostma veesolinat, kuulda on kuidas hambapastatuub pillatakse põrandale ning sumutatud vandumist ja seejärel itsitamist. See Margus, kes vannitoast kümne minuti ja neljakümne seitsme minuti järel väljub ei ole sugugi selle Marguse moodi, kes sinna enne sisenes. Metamorfoos. uuestisündimise ime. Inimeseksolemise kinnitus..."And now, the end is near, and so I face the final curtain,"ümiseb Margus poolihääli. "My friends, I´ll say it clear, I´ll state my case of which i´m certain...."
Margus kallab endale tassi kohvi, lisab koort ning segab melanhoolselt, süütab siis sigareti ja avab ajalehe. Sillamäel toimus kolmikmõrv, Taavi rõivas eitab homoksolemist, vene teadlased leiutasid imetableti, millega võib kuus ööd-päeva järjest viina juua, nii et jooja muutub järjest kainemaks, valitsuse töökoosolekut segas sinna ruumi maandunud UFO, Jänedal kasvab hiidkõrvits, Tiit Sokk ja Vilja Savisaar - uus kuum paar?, Veldur Kuusikutukk ennustab erakordselt külma talve, kinnisvara hinnad langevad, Elva elaniku Maie rott Valeri tuli koju pärast kuueaastast eemalolekut, Itaalia väravavaht fabio Buzano neelas alla jalgpalli, amputeeritud maksaga austerlane jõi ära vaadi õlut. Tavaline päev.
Margus ohkab, tõuseb ning avab külmkapi. Maksapasteet, paprikavorst, juustuvõie ning sai. Korra kenitleb ta mõttega endale muna praadida, ent lööb sellele käega. Avatud aknast on kuulda naabrimuti vadistamist; viie-kuuekümne meetri kaugusel asuvalt peatänavalt kostab möödasõitva liinibussi mootoripodin. Margus vaatab kohvipotti - seal on veel ühe tassi jagu pruuni sogast jooki. Sigaret.
Naine ja laps on juba teist nädalat maal. Margus sõidab sinna järgmisel nädalal kui projekt on lõpetatud. vabadus - pole naist, pole last, pole kohustusi peale projekti, mis on juba ette heaks kiidetud, ent vabadusetunnet ei ole. Margus valab pooliku kohvitassi kraanikaussi. Kostub heli, justkui oleks keegi väga ettevaatlikult peeretanud. Margus krimpsutab nina, tema esteetilisi tundmusi on väga totral moel haavatud. Kraanikaussi rändavad ka alustass ning taldrik, mille peal olid seisnud võileivad. Noa unustab Margus lauanurgale. Pesta võib ta neid hiljem. Hiljem - see on ta lemmiksõna. Elu on mujal, käib Margusel peast läbi. Elu on mujal. Kus olen ma seda kuulnud? Oli see vennad Strugatskid? Elu on mujal, elu on mujal, kordab Margus vastumeelselt ent püüdlikult. Kundera, meenub talle siis. Justkui robot, mingi mõttesunni ajel läheb Margus raamaturiiuli juurde ning võtab sealt pärast hetkelist otsimist Kundera "romaanikunsti". Elu on mujal, ümiseb ta poolkuuldavalt. Kell kaks on projektikoosolek, kell neli kohtumine Juhoga viimase noorte demokraatiate artikli toimetamise asjus, kell seitse...melioraator, kes on melioraator, käib seosetu mõte läbi Marguse pea. Nii seosetu, et Margus hakkab selle peale ise kergendatult naerma. Ta teab nüüd, mida tuleb teha.

Margus kõnnib varakeskpäevases leitsakus. R-kioski aknal on silt: inventuur, selle kõrval uue kuukirja reklaam: Liis lassi parem rind on surem kui vasak, ent vasak on jälle tundlikum. Bussipeatuses seisavad bussid number üks, kuus ja seitse. Bussijuhid on peitnud end kuumuse eest kolmekümneaastase kastani alla ning tõmbavad seal suitsu ja ajavad juttu. Millest bussijuhid räägivad, mõtles Margus? Ilmast, Liis Lassist, kiruvad valitsust, arutavad busside tehnilise seisukorra ja sita palga üle? Äkki on nad samasugused inimesed nagu meie? Nagu mina, see tähendab, parandab ennast seejärel, ent heidab selle mõtte siiski kõrvale. Bussijuhid on bussijuhid. Samamoodi, nagu õpetajad on õpetajad - sootud masinad. Robotid. Totrad ja kohati irratsionaalsed masinad, kelle olemasolu on siiski vajalik. Kes on melioraator, ümiseb Margus.
Any morning papers yet? tuleb Margusele korraga vaksali peasissekäigu juures meelde Vangelise The City geniaalne intro. No? A Sandwich? Thank You! ning selle juurde käiv öise raudtee/bussi/lennujaama helid ja üminad. Kõik maailma transpordisõlmed on ühesugused. Inimesed ootavad, et sõita siit sinna. Kerjused, prostituudid, koristajad, turvamehed, piletikontrollid, tollitöötajad, kaubaputkade müüjad, turistid, üliõpilased ja kõige tipuks ikka ja alati ragisevad kõlarid, millest kostvast seosetust detsibeeliast on ainukeseks aeg-ajalt arusaadavaks tekstiks see, et reisija Kristoffersonil palutakse kiiresti minna väravasse seitseteist, sest tema lend on kohe väljumas. Igas maailma lennujaamas olen ma kohanud halvasti käituvaid lätlasi, parafraseerib Margus Hemingway kuulsat ütlust. fakt, kinnitab ta endale.
Bussijaama juures küsib asotsiaalse väljanägemisega hilistes kolmekümnendates meesterahvas Marguselt suitsu. Margus annab ja kuulab ära tavakohase tänu. Peremees, kihvatab margusel. Olen mina siis peremees. Pere mees, iseenda isand. Oh jumal, oleme me, inimesed, selle pika evolutsioonitee tõesti selleks läbi käinud, et bussijaama ees suitsu pommida?
Bussis istuvad itse Marguse taga kolm noort inimest, kaks noormeest ja neiu. Nad kõnelevad möödunud peost, mida neiu on ka oma mobiiltelefoniga usinasti filminud. Margusel hakkab õudne. Peol olid kõik tarbinud narkootikume ning seejärel oli üks noor mees teist kirvega taga ajanud; mitmed rusikavõitlused, üksteise triikrauaga kõrvetamine ning otse lõkkeplatsil seksimine tundusid selle kõrval vaevalt märkimist väärivaina. Esimesel istmel istub kuse järele haisev vanamees ning vasakpoolses pingirea keskel pereema oma kaheteistaastase hambaklambritega tütrega, rohkem rahvast bussis ei ole.
N väikelinnas teeb buss pikema peatuse ning Margus astub välja. Ajalehekeoskist ostab Margus pudeli limonaadi ning kaks pakki sigarette. Ilma mõtlemata kannavad Marguse jalad teda edasi. Raamatupood, kasutatud riiete pood, hambakliinik, kaks eramaja, turistidele mõeldud igasuguse tilu-lilu pood, baar-restoran-lillepood - väikelinna peatänav pole pikk. Marguse kõrval peatub kollase Hollandi numbrimärgiga Passat ning keskealine abielupaar uurib arguselt, kuidas siit Tallinnasse saab. Margus vastab.
Kaks kilomeetrit linna piirist keerab tolmune kruusatee paremale. Miks Margus just selle valib, seda ta ei tea. Igal pool on parem kui kusagil mujal, tuleb talle meelde ütlus. Kes on melioraator, tikub varasem painaja tagasi. Edasi, ikka edasi astub Margus. Päike, ehkki armutult kõrvetav on võtnud kummalise varjundi, otsekui kolmeks päevaks lauale vedelema jäetud sidrun ning ka helid paistavad kohale jõudvat viivitusega..
Tee ääres on lagunenud kuur; see, mis on järele jäänud kunagisest võimsast maakivist elumajast on mahtunud kohati juba rinnuni ulatuvasse rohtu. Kinni kasvanud harutee ääres paistab lagunenud piimapukk. Eespool on näha harvad kadakad, üle söötis põllu lendab toonekurg. Mingil põhjusel tundub see Margusele nii totrana, et ta hetkeks naerma pahvatab. Lenda, ütleb ta häälega, sigita, tekita paanikat, kurg!
Tuletorni uks on pooleldi poikvel. Aknad algavad alles poole kõrguse, ehk siis viie-kuue meetri peslt, ent ometi on keegi suutnud ka ühe neist koos raamiga seina küljest ära väänata. Tee pealt tuletorni juurde viiv rada on rohtu kasvanud. Siin-seal vedelevad mitu pudelit, vastu tuletorni määrdundvalget seina toetub vana ning roostes jalgratas. Meri on vaikne, harvad lained ei ulatu oma vendade poolt uhutud randini, mis ranna valgetel kividel selgelt silma paistab.

Margus leiab vana luua ja kühvli ning hakkab pühkima. Aluskoda, trepid, majakavahi tuba, pisike köök ning tuleruum. Vana emailkruusi ning tormilaterna kõrval lebab kuuekümne teiselt leheküljelt avatud Hemingway "Ja päike tõuseb". Ja päike tõuseb, mõtleb Margus. ja läheb looja. Ja inimesed sünnivad, ja surevad, ja söövad, ja sigivad ja on teisele inimesele hundid...
Suures vaadis on veel poole jagu petrooleumi. Margus täidab sellest tormilaternad. Tornist kokku kogutud prahi kannab Margus saja meetri kaugusel asuvasse kompostihunnikusse. Vanas voodis pole keegi juba aastaid maganud, ent õhk on siin liikunud, nii et kopituselõhna pole tunda; voodi jalutsis on ka korralikult kokku pandud tekk ning padi.

Hakkab hämarduma. Enne haledalt kisendanud kajakad on kuhugi kadunud. Katkisest aknast lendavad sisse ja välja pääsukesed, kelle pesa polnud Margusel olnud südant esiku seinalt maha kiskuda. Lained käivad nüüd pisut kõrgemalt. Kuigi silmale nähtamatu, on kaugusest kuulda kalapaadi diiselmootori tasast popsumist. Idakaarest ajab ennast laisalt idataevasse esimene täht. Kusagil haugatab koer. Ka tuul on ennast märkamatult tugevamalt puhuma seadnud. Majakast nii kahekümne sammu kaugusel asuva vana paadikuuri uks heljutab end selle tasases rütmis. Margus vaatab hetke selle liikumist. Kuulatab õhtu sulneid helisid. Vaatab läänetaevast, mille taha vajunud päike mere ikka veel punases erguses hoiab. Viskab siis minema lõpuni suitsetatud sigareti ning läheb sisse. Mõne minuti pärast täidab majaka ere valgus mere kuni silmapiirini.

Mihkel