Oli aasta 2000, II
Mina, Mihkel Ülestõusnu, istun kohvikus. See ei ole tavaline kohvik. See on minu lemmikkohvik, siin käin ma kirjutamas. Ma kirjutan iseendast. Psühhoanalüüs kaks. "Noor, talendikas eriteadlane Mihkel Oras, on oma töödega toonud psühhoanalüüsi mitmeid uuendusi ning muutnud Freudi teooria uuesti populaarseks!"
Kohe juhtub suur õnnetus. Mul on selline tunne, et kohe juhtub suur õnnetus. Unustage Freud, unustage psühhoanalüüs, sest kohe, mõne hetke pärast võib juhtuda suur õnnetus. Postimehe esilehel teatatakse tumedas kirjas !"Lähiajal võib juhtuda suur õnnetus!" juures on minu pilt (poolprofiilis). Lehepoisid kisavad tänavatel:"Ostke Postimees! Suur õnnetus! Vahel Mihkli eri!" Ettekandjad saalivad kalbete nägudega laudade vahel. Inimesed on ehmatusest kanged. Tulikiri kohviku seinal teatab: "Juhtumas on kohutav õnnetus!" Raadios kõneleb ärritunud häälega diktor:"Meile saabunud teate kohaselt, on kohe juhtumas hirmus õnnetus." Inimeste telefonidfele saabuvad sõnumid, mis hoiatavad peatselt saabuva õnnetuse eest. Linnud moodustavad taevasse sõna "Õnnetus". Politseinikud tänavanurgal teavitavad inimesi peatselt saabuvast õnnetusest, ent paluvad samas siiski säilitada rahu.
Ma tõusen ja jooksen tualetti, kohe, tunnen, juhtub suur õnnetus. Neliteist minutit hiljem väljun tualetist. Õnnetust täna siiski ei toimunud. Huvitav kust sai Postimees minu foto (poolprofiilis). Maksan arve ning lähen sellele küsimusele vastust otsima. The truth is out-there! Olen selles kindel. Valitsus salgab juhtunut, ent tõde on siiski olemas. Ma leian selle. Mina, Mihkel Tõeleidja ei peatu enne kui kõik meid ümbritsevad küsimused on vastuse leidnud. Ma alustan sellega, et lähen koju. Enne kui Christobal Colon avastas Ameerika oli ta kodus, samuti kui Baer enne munaraku avastamist. Ameerika ja munarakk, see, on tee tulevikku! Saabub päev mil valitsus on sunnitud tõe omaks võtma!
Head ööd, head ööd, ma ei ole enam tuuril. "Lõpu eel langes Mihkel tuurilt vigastusega välja.
"Esialgsete hinnangute kohaselt peab Mihkel suurest joomisest viis kuni seitse nädalat eemal olema. Mihkel loodab naasta ning teha oma esimese vigastusjärgse joomingu augusti keskpaigas," kirjutab Reuter. BNS, ETA ja TASS ainult kiidavad takka. Head ööd.
/../../tekst on toimetaja poolt kõrvaldatud /.././
Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani. Sellest tuleb tõeline meistriteos. Olen selles kindel! Eelmisel talvel hakkasin kirjutama "Linnumehi", enne seda oli "Vana rekkahunt", natuke hiljem "Kohvikuromaan" ja siis "Ega vaata tagasi". Kõik jäid pooleli. Seekord on asi teisiti. ma olen vanem, kogenum, mul on kontseptsioon. Olen küps kirjutama shedöövrit, mis muudab kogu Eesti kirjanduslugu. Mõne aja pärast kirjutavad kõikvõimalikud antoloogiad midagi sellist:
"Noor, talendikas Mihkel Oras ilmus Eesti kirjandusse 2001. aastal. Juba tema esikteos "Mina, üksikõndija", tõi talle kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ning Undi-nimelise noore kirjaniku auhinna. Orase isikupära avaldub keisterlikus olukirjelduses ning tabavalt sõnastatud tunnetustes, mille lõikav iroonia on pahatihti suunatud ühiskonna valupunktidele.
Lisaks 2001. ilmunud "Mina..", on Orase sulest ilmunud ajaloolis-mütoloogiline romaan "Linnumehed", stiilipuhas rännuromaan "Vana rekkahunt", mida võib julgelt kõrvutada Kerouaci "Teel" või Steinbecki "Teekond Charleyga Ameerikat avastamas".
2002. aastal üllitas Oras rohke meediakära saatel skandaalse maiguga "Kohvikuromaani", mis tõi talle Eesti kirjatuste aastapreemia parima romaani eest. Lisaks eelpoolmainitud proosateostele on Mihkel Oras avaldanud kaks luulekogu "Andromeda", 2001. aastal ning "Pilguheit" 2003. Lühinäidendi "Ega vaata tagasi", 2002. Hetkel on ajaloolaseharidusega Orasel (sündinud 1979) käsil mahukas kiriromaan "Lõpetamata". Mõne aastaga on Mihkel Oras võtnud sisse auväärse koha Eesti kirjanduse raskekahurite kõrval. Tema tekste on tõlgitud inglise, soome, läti, vene, poola, taani, rootsi ning hollandi keeltesse.
Kui ma loen seda tulevast ülistuslaulu oma geeniusele. läheb mul süda soojaks. Mind pannakse tähele, hinnatakse ning mis pole sugugi väheoluline - pärjatakse rohkete auhindadega.Tulevase kuulsuse päike soojendab mu halli argipäeva palavamalt kui radiaator. Ma saan kuulsaks!
Kõige raskem on murda valge paberi puhast neitsilikkust. Mul on tunne, et keegi on seda juba öelnud, aga kes? See ei tule praegu meelde. Igal juhul on see väga hästi öeldud. Loodan et tulevikus omistatakse need sõnad mulle. See oleks minu moto, üleskutse noortele, alles kujunevatele kirjanikuhakatistele. Valgus, mis juhib neid nende loomepalavikus. Nad teavad, et on vaja kirjutada see üks ja õige lause ning tekst hakkab ennast ise kirjutama. ma tean, et mul on õigus. Ma olen väga tark.
Ma võtan pastaka ja kirjutan: "Antverpen ei kuulu just minu unistuste linnade hulka." kas see on nüüd see ÕIGE lause?! Ei, see vist ikka pole päris see, liiatigi, ei sobi kohe esimesse lausesse panna "mina". Lugeja hakkab arvama, et ma olen paadunud nartsissist. Jah, tõmban selle lause maha.
Oot-oot - nüüd tuleb küll midagi! Võtan pastaka ning kirjutan: Raugematu jõuga uhusid lained saare kivist randa. Päike oli juba horisondi taha langemas kui merelt saabusid tagasi esimesed paadid:" Khmmm, nojah, esimene lause on küll tipp-klassist, aga edasi on juba kuidagi August Mälgulikult tuim.
Viipan Annikat, kes tuleb naeratades minu juurde. Tellin veel ühe kohvi ning süütan seda oodates sigareti. ta on ikka kuratlikult ilus tüdruk. Kutsuks ta kohtama?! Mnjaa, tal on juba kindlasti keegi, mõtlen ja vaatan, kuidas Annika tuleb hoogsal sammul köögist. "Palun!" ütleb ta väga armsasti naeratades. Nii, kohe teen ma suu lahti ja küsin, kas ta ei tahaks minuga välja tulla. Selle asemel hakkan ajama mingisugust lolli iba. Ta saab aru. Naised saavad alati aru. Raisk! Ma tegin ennast jälle lolliks. Mina, Mihkel Võrgutaja, panin jälle mööda. Kahjuks juhtub seda minuga tihti.
Rüüpan kohvi ja lohutan ennast mõttega, et peagi olen ma kuulus kirjanik ning minu imago ja tuntus sillutavad mulle teed suurtele vallutustele. Kirjanikes on ju alati peidus mingi salapära ja ürgmehelik, kuid samas õrn vaimsus. Salapära meeldib naistele. Ürgmehelikkus veel rohkem. Ma pean leidma ainult selle õige lause ning olengi omadega mäel. Tuntus, raha ja naised astuvad ise minu juurde. Ma leian selle õige lause! Maksku, mis maksab!
"Kakskümmend üks krooni teatab," teatab Annika, ikka naeratades. Vaatan teda himura pilguga. Sa vana raisk! Sa vana raisk!
-Kakskümmend üks krooni ei ole probleem. Oras on rikas. Oras on rahamees! Annan viiesaja-kroonise, see sulatab ta üles. ta näeb, et suudaksin talle pakkuda kõiki elu hüvesid. Olen ideaalne mees - mul on raha, ma olen intelligentne, vaimukas, tundeline. Mul on tugevad käsivarred, mis annavad selgelt märku, et suudaksin anda lihaliku vormi kõikidele tema seksuaalfantaasiatele.
Minu suureks pettumuseks ei langegi Annika mu käte vahele, vaid asub kärmesti teisi kliente teenindama. Minu kiivus kasvab kui kuulen, kuidas ta õuekohvikus rõõmsasti ning häälekaöt naerab. Ma kahtlustan, et ta naerab kõvemini kui minu naljade peale. Olgu peale, halamisega ei ole kunagi midagi võidetud. Või siiski?! Äkki peaksingi hakkama mängima sellist nutust tüüpi, kes on vaatamata oma rohketele väärtustele elu hammasrataste vahele jänud. See on mõte, mis väärib kaalumist. Naistele ju meeldib kedagi poputada, oma emainstinkti rahuldada. Vähemasti olen ma nii lugenud. Ei tea - intelligentse macho variant on vist ikkagi pare. Prooviks nüüd äkki jälle selle lausega.
Kirjutan:"ta sõitis ära kahekümne teise jaanuari hommikul." Tõmban selle pikema jututa maha ja proovin uuesti. "Ta kustutas lambi. Kusagil üsna lähedal pidi ennast varjama mõrvar!" Eiiiiii!! Detektiivkirjanikku ei sa must iial. Aga ma ei anna veel alla. Mitte nii kergesti. Kirjutan:"Veel mõned tunnid ongi jäänud kirjatööks." Kurat, see on ju hoopiski luuletus.
Asi peab siiski hakkama sujuma. Mul on vaja veel ühte kohvi. Kohv paneb mu mõtted liikuma. Paneb õiges suunas liikuma. Kohv sillutab mulle teed. Nii, sigaret, kus on Annika? Annkat ei ole näha. Trummeldan sõrmedega vastu lauaplaati ning vaatan ringi. Ma tean, et on vaja Annikat, kes tooks mulle kohvi ja..issand jumal! Sealt tuleb hoopis Kristjan Sander. Ta hakkab mind jälle grafomaanluses süüdistama.
"Tere Mihkel!" Tõstan pea, tehes näo, nagu oleksin Kristjanit alles nüüd märganud.
"Oi! Tere!"
"Sa oled ikka grafomaan küll!" teatabki ta iroonilise muigega. ma ei viitsi talle eriri vastu vaielda, kuna soovin hoopis oma tööle keskenduda. kuid vastan siiski:
"Ma ei ole grafomaan. Pigem olen luuser."
"Sa oled luuserist grafomaan!" teatab Kristjan silmade särades, sest ta on positiivne inimene. Õnneks tõmbab male, Kristjani suur armastus, ta peagi enda rüppe ja nii saan jällegi keskenduda kirjutamisele.
Tuleb Annika ja toob mulle kauaoodatud kohvi. Ma naeratan talle, süütan sigareti ning kirjutan: "Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani." See on just see õige lause. Kirjutamine sujub - sellest tuleb shedööver. Jällekord on kohvi mind hädast välja aidanud. Ta on ikka paganama ilus tüdruk.
Kohe juhtub suur õnnetus. Mul on selline tunne, et kohe juhtub suur õnnetus. Unustage Freud, unustage psühhoanalüüs, sest kohe, mõne hetke pärast võib juhtuda suur õnnetus. Postimehe esilehel teatatakse tumedas kirjas !"Lähiajal võib juhtuda suur õnnetus!" juures on minu pilt (poolprofiilis). Lehepoisid kisavad tänavatel:"Ostke Postimees! Suur õnnetus! Vahel Mihkli eri!" Ettekandjad saalivad kalbete nägudega laudade vahel. Inimesed on ehmatusest kanged. Tulikiri kohviku seinal teatab: "Juhtumas on kohutav õnnetus!" Raadios kõneleb ärritunud häälega diktor:"Meile saabunud teate kohaselt, on kohe juhtumas hirmus õnnetus." Inimeste telefonidfele saabuvad sõnumid, mis hoiatavad peatselt saabuva õnnetuse eest. Linnud moodustavad taevasse sõna "Õnnetus". Politseinikud tänavanurgal teavitavad inimesi peatselt saabuvast õnnetusest, ent paluvad samas siiski säilitada rahu.
Ma tõusen ja jooksen tualetti, kohe, tunnen, juhtub suur õnnetus. Neliteist minutit hiljem väljun tualetist. Õnnetust täna siiski ei toimunud. Huvitav kust sai Postimees minu foto (poolprofiilis). Maksan arve ning lähen sellele küsimusele vastust otsima. The truth is out-there! Olen selles kindel. Valitsus salgab juhtunut, ent tõde on siiski olemas. Ma leian selle. Mina, Mihkel Tõeleidja ei peatu enne kui kõik meid ümbritsevad küsimused on vastuse leidnud. Ma alustan sellega, et lähen koju. Enne kui Christobal Colon avastas Ameerika oli ta kodus, samuti kui Baer enne munaraku avastamist. Ameerika ja munarakk, see, on tee tulevikku! Saabub päev mil valitsus on sunnitud tõe omaks võtma!
Head ööd, head ööd, ma ei ole enam tuuril. "Lõpu eel langes Mihkel tuurilt vigastusega välja.
"Esialgsete hinnangute kohaselt peab Mihkel suurest joomisest viis kuni seitse nädalat eemal olema. Mihkel loodab naasta ning teha oma esimese vigastusjärgse joomingu augusti keskpaigas," kirjutab Reuter. BNS, ETA ja TASS ainult kiidavad takka. Head ööd.
/../../tekst on toimetaja poolt kõrvaldatud /.././
Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani. Sellest tuleb tõeline meistriteos. Olen selles kindel! Eelmisel talvel hakkasin kirjutama "Linnumehi", enne seda oli "Vana rekkahunt", natuke hiljem "Kohvikuromaan" ja siis "Ega vaata tagasi". Kõik jäid pooleli. Seekord on asi teisiti. ma olen vanem, kogenum, mul on kontseptsioon. Olen küps kirjutama shedöövrit, mis muudab kogu Eesti kirjanduslugu. Mõne aja pärast kirjutavad kõikvõimalikud antoloogiad midagi sellist:
"Noor, talendikas Mihkel Oras ilmus Eesti kirjandusse 2001. aastal. Juba tema esikteos "Mina, üksikõndija", tõi talle kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ning Undi-nimelise noore kirjaniku auhinna. Orase isikupära avaldub keisterlikus olukirjelduses ning tabavalt sõnastatud tunnetustes, mille lõikav iroonia on pahatihti suunatud ühiskonna valupunktidele.
Lisaks 2001. ilmunud "Mina..", on Orase sulest ilmunud ajaloolis-mütoloogiline romaan "Linnumehed", stiilipuhas rännuromaan "Vana rekkahunt", mida võib julgelt kõrvutada Kerouaci "Teel" või Steinbecki "Teekond Charleyga Ameerikat avastamas".
2002. aastal üllitas Oras rohke meediakära saatel skandaalse maiguga "Kohvikuromaani", mis tõi talle Eesti kirjatuste aastapreemia parima romaani eest. Lisaks eelpoolmainitud proosateostele on Mihkel Oras avaldanud kaks luulekogu "Andromeda", 2001. aastal ning "Pilguheit" 2003. Lühinäidendi "Ega vaata tagasi", 2002. Hetkel on ajaloolaseharidusega Orasel (sündinud 1979) käsil mahukas kiriromaan "Lõpetamata". Mõne aastaga on Mihkel Oras võtnud sisse auväärse koha Eesti kirjanduse raskekahurite kõrval. Tema tekste on tõlgitud inglise, soome, läti, vene, poola, taani, rootsi ning hollandi keeltesse.
Kui ma loen seda tulevast ülistuslaulu oma geeniusele. läheb mul süda soojaks. Mind pannakse tähele, hinnatakse ning mis pole sugugi väheoluline - pärjatakse rohkete auhindadega.Tulevase kuulsuse päike soojendab mu halli argipäeva palavamalt kui radiaator. Ma saan kuulsaks!
Kõige raskem on murda valge paberi puhast neitsilikkust. Mul on tunne, et keegi on seda juba öelnud, aga kes? See ei tule praegu meelde. Igal juhul on see väga hästi öeldud. Loodan et tulevikus omistatakse need sõnad mulle. See oleks minu moto, üleskutse noortele, alles kujunevatele kirjanikuhakatistele. Valgus, mis juhib neid nende loomepalavikus. Nad teavad, et on vaja kirjutada see üks ja õige lause ning tekst hakkab ennast ise kirjutama. ma tean, et mul on õigus. Ma olen väga tark.
Ma võtan pastaka ja kirjutan: "Antverpen ei kuulu just minu unistuste linnade hulka." kas see on nüüd see ÕIGE lause?! Ei, see vist ikka pole päris see, liiatigi, ei sobi kohe esimesse lausesse panna "mina". Lugeja hakkab arvama, et ma olen paadunud nartsissist. Jah, tõmban selle lause maha.
Oot-oot - nüüd tuleb küll midagi! Võtan pastaka ning kirjutan: Raugematu jõuga uhusid lained saare kivist randa. Päike oli juba horisondi taha langemas kui merelt saabusid tagasi esimesed paadid:" Khmmm, nojah, esimene lause on küll tipp-klassist, aga edasi on juba kuidagi August Mälgulikult tuim.
Viipan Annikat, kes tuleb naeratades minu juurde. Tellin veel ühe kohvi ning süütan seda oodates sigareti. ta on ikka kuratlikult ilus tüdruk. Kutsuks ta kohtama?! Mnjaa, tal on juba kindlasti keegi, mõtlen ja vaatan, kuidas Annika tuleb hoogsal sammul köögist. "Palun!" ütleb ta väga armsasti naeratades. Nii, kohe teen ma suu lahti ja küsin, kas ta ei tahaks minuga välja tulla. Selle asemel hakkan ajama mingisugust lolli iba. Ta saab aru. Naised saavad alati aru. Raisk! Ma tegin ennast jälle lolliks. Mina, Mihkel Võrgutaja, panin jälle mööda. Kahjuks juhtub seda minuga tihti.
Rüüpan kohvi ja lohutan ennast mõttega, et peagi olen ma kuulus kirjanik ning minu imago ja tuntus sillutavad mulle teed suurtele vallutustele. Kirjanikes on ju alati peidus mingi salapära ja ürgmehelik, kuid samas õrn vaimsus. Salapära meeldib naistele. Ürgmehelikkus veel rohkem. Ma pean leidma ainult selle õige lause ning olengi omadega mäel. Tuntus, raha ja naised astuvad ise minu juurde. Ma leian selle õige lause! Maksku, mis maksab!
"Kakskümmend üks krooni teatab," teatab Annika, ikka naeratades. Vaatan teda himura pilguga. Sa vana raisk! Sa vana raisk!
-Kakskümmend üks krooni ei ole probleem. Oras on rikas. Oras on rahamees! Annan viiesaja-kroonise, see sulatab ta üles. ta näeb, et suudaksin talle pakkuda kõiki elu hüvesid. Olen ideaalne mees - mul on raha, ma olen intelligentne, vaimukas, tundeline. Mul on tugevad käsivarred, mis annavad selgelt märku, et suudaksin anda lihaliku vormi kõikidele tema seksuaalfantaasiatele.
Minu suureks pettumuseks ei langegi Annika mu käte vahele, vaid asub kärmesti teisi kliente teenindama. Minu kiivus kasvab kui kuulen, kuidas ta õuekohvikus rõõmsasti ning häälekaöt naerab. Ma kahtlustan, et ta naerab kõvemini kui minu naljade peale. Olgu peale, halamisega ei ole kunagi midagi võidetud. Või siiski?! Äkki peaksingi hakkama mängima sellist nutust tüüpi, kes on vaatamata oma rohketele väärtustele elu hammasrataste vahele jänud. See on mõte, mis väärib kaalumist. Naistele ju meeldib kedagi poputada, oma emainstinkti rahuldada. Vähemasti olen ma nii lugenud. Ei tea - intelligentse macho variant on vist ikkagi pare. Prooviks nüüd äkki jälle selle lausega.
Kirjutan:"ta sõitis ära kahekümne teise jaanuari hommikul." Tõmban selle pikema jututa maha ja proovin uuesti. "Ta kustutas lambi. Kusagil üsna lähedal pidi ennast varjama mõrvar!" Eiiiiii!! Detektiivkirjanikku ei sa must iial. Aga ma ei anna veel alla. Mitte nii kergesti. Kirjutan:"Veel mõned tunnid ongi jäänud kirjatööks." Kurat, see on ju hoopiski luuletus.
Asi peab siiski hakkama sujuma. Mul on vaja veel ühte kohvi. Kohv paneb mu mõtted liikuma. Paneb õiges suunas liikuma. Kohv sillutab mulle teed. Nii, sigaret, kus on Annika? Annkat ei ole näha. Trummeldan sõrmedega vastu lauaplaati ning vaatan ringi. Ma tean, et on vaja Annikat, kes tooks mulle kohvi ja..issand jumal! Sealt tuleb hoopis Kristjan Sander. Ta hakkab mind jälle grafomaanluses süüdistama.
"Tere Mihkel!" Tõstan pea, tehes näo, nagu oleksin Kristjanit alles nüüd märganud.
"Oi! Tere!"
"Sa oled ikka grafomaan küll!" teatabki ta iroonilise muigega. ma ei viitsi talle eriri vastu vaielda, kuna soovin hoopis oma tööle keskenduda. kuid vastan siiski:
"Ma ei ole grafomaan. Pigem olen luuser."
"Sa oled luuserist grafomaan!" teatab Kristjan silmade särades, sest ta on positiivne inimene. Õnneks tõmbab male, Kristjani suur armastus, ta peagi enda rüppe ja nii saan jällegi keskenduda kirjutamisele.
Tuleb Annika ja toob mulle kauaoodatud kohvi. Ma naeratan talle, süütan sigareti ning kirjutan: "Mina, Mihkel Kirjutaja, alustan oma uut romaani." See on just see õige lause. Kirjutamine sujub - sellest tuleb shedööver. Jällekord on kohvi mind hädast välja aidanud. Ta on ikka paganama ilus tüdruk.
Universumi Direktor @ 17:25
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home