Kummastav, kuidas ühest lausest piisab, et mõtte- ja fantaasiahobu kappama panna. Lugesin Peeter Helme heietust Eesti Ekspressis ja suksu hakkas lendama järgmise lause peale:
"..nimelt on Raud oma loole lisanud naturalistlikke stseene ning skandaalimaigulisi fakte ja väiteid arvukate Eesti muusikute aadressil"
Artikkel ise polemiseerib nn rõvekirjanduse teemal ja lause konkreetsemalt käib Mihkel Raua "Musta pori näkku" kohta. Ei ole lugenud, aga olen mitu korda mõelnud, et äkki peaks. No igal juhul tekkis kohe iseenesest triviaalne (triviaalne on väga paha. Triviaalset juttu räägivad keskpärased inimesed. Keskpärasus on aga juba väga-väga paha. Tegu on absoluutkategoorias kõige hullema asjaga igavese noorluuletaja jaoks, kes ei olegi enam väga noor) küsimus, et mis õigupoolest on fakt. (Me kõik oleme seda ju endalt küsinud. Vaikselt, sest sellise asja avalik küsimine on naiivne ning üldiselt halb toon ning see on ju paha - nii noorluuletajate kui ka kõigi teiste jaoks)
Akadeemilises liinis nimetatakse faktiks sellist infot, mingi asja või nähtuse kohta, mida kinnitavad sarnaselt kolm respekteeritud entsüklopeediat (a la Encyclopaedia Britannica).
Kohe tuleb selgeks teha, et Wikipedia sellesse väärikasse nimekirja ei kvalifitseeru. Ehkki meediast läbi lipsanud uudis, et Wikipedia.ru on produtseerinud artikli, mille kohaselt meie kauni kodumaa sotsiaalminister Hanno Pevkur on abielus lehmaga, ei ole see usalduse puuduse peamiseks kriteeriumiks (Me võime ju mõelda, et proua Pevkur pole ehk tõepoolest kauneim õis omasuguste seas ja ehk lausa halva iseloomugagi, ning artikli pildimaterjal on mõeldud illustratiivset eesmärki kandma. Ehk siis tegu oleks selline omalaadse allegooriaga), vaid just selle kerguse tõttu, mis laseb kontrollimatut infot "fakti" pähe esitada.
Me kõik saame ju aru, et Hanno Pevkur- ehkki me tema tegelikke seksuaalseid eelistusi ja maitsenüansse ei tea; ei saa, ega tahagi teada- ei saa olla abielus lehmaga; seda eelkõige just Eesti Vabariigi juriidika omapärast lähtuvalt, aga oletame, et poolakeelne Wikipedia avaldab artikli, mis väidab, et 14 protsenti Eesti Vabariigi korrakaitsjatest (politseinikud, piirivalvurid, päästetöötajad jne) ei läbinud 2008. aastal narkotesti, ehk siis neil tuvastati organismis narkootiliste ainete jälgi.
Kusagil Krakowi äärelinnas elab Marek Greztczhkiaki nimeline noormees, kes võtab kirjutadagi selise artikli. Lihtsalt sellepärast, et tal tuleb selline mõte (ta ei ole iseenesest pahatahtlik, vaid lihtsalt ülemäärase vaba aja ja fantaasialennuga noormees. Ta on kirjutanud ka artikli, milles sedastab, et Läti endine president Vaira Vike-Freiberga põlvneb otseliinis Inkade viimasest jumal-kuningast Montezumast. Teise kus Poola hilisest rokokoost rääkides nimetab arhitektuurisuuna eredaimaks esindajaks Varssavi raudteejaama ning kolmanda, kus väidab, et Eesti rahvuslinnud Sic! on kurg ja kägu).
Nüüd leiab selle kirje üks naiivne ajakirjanik - ja naiivsed nad tänapäeval on. Naiivsed, rumalad, ent enda arvates nutikad ja kavalad ning erakordselt elukogenud- ja otsustab selle artikliks vormida. Katarzyna Klopak Zakopane sõnumite (umbes nagu meie Õhtuleht, eeldusel, et selline ajaleht olemas oleks) juurest, kes ei tea Eestist küll suurt midagi, leiab selle info. See meeldib talle ja ta teeb sellest nupukese. Zakopane sõnumite erudeeritud toimetaja Vladimir Dokzchikoman ei saa või ei taha seda uudist millegipärast välja praakida (ega isegi lugeda) ning see avaldataksegi.
Zakopane sõnumeid loeb üleriigilise levikuga ajalehe Polskiej Wuhvel (Poola kollase ajakirjanduse lipulaev. Tõlkes "avameelselt Poolast" ajakirjanik Jakup Scaenoma-Kaeotschazt ning haistab siin suurt võimalust anda sügavamat, lausa üleeuroopalist (arusaadavatel põhjustel ei kasuta ma sõna pan-euroopaline) mõõdet juurde juba nädalaid valmivale suurartiklile jõustruktuurides lokkavast korruptsioonist.
Artikkel saabki valmis, avaldatakse, on tore ning leiab ühiskonnas ka teatavat vastukaja. Mingil põhjusel - ilmselt seetõttu, et tegu on vaid taustaliiniga - ei kontrolli keegi fakti Eesti politseinike ja päästjate väidetavast narkolembusest ja lumepall ongi lõpuni veerenud. Lehte loeb kolmandik Poola elanikkonnast, kelle jaoks on nüüd fakt, et 14 protsenti Eesti Vabariigi õiguskaitsjaist on paadunud narkomaanid ja ka muidu kaabakad (see teine tuleneb automaatselt esimesest ning näitab vaid seda, et poolakad on tõepoolsest head katoliiklased ning erakordselt hästi arenenud õiglustundega. (eriti kehtib see Poola liikluspolitseinike kohta, kes on väga ausameelsed ning kohusetundlikud. Samuti pole poola keeles vastet mujal maailmas väga hästi tuntud väljendile "pistis") Muide, sama järelduse teevad kõik poolakad Eesti ja eestlaste - politseinikud või mitte - kohta nii või teisiti ja seegi näitab vaid seda, et ollakse head katoliiklased (loe: ühed parajad sitapead)).
Ühesõnaga, lähme kogu selle pika jutu tulemusena tagasi algusesse. Mind ei huvitagi niivõrd küsimus, mis on fakt, vaid: Kuidas faktid sünnivad. Kuidas saadakse fakt(iks)
See eelpooltoodud näide Poola ajakirjandustavadest on ju ülimalt naiivne (naiivsus on väga-väga halb. peaaegu sama halb kui triviaalsus), ent siiski teatavatel tingimustel võimalik. Enamgi veel - selliseid fakte on tänapäeva maailm täis. Me loeme kusagilt midagi, talletame selle mingil põhjusel (sageli konteksti kaasa võtmata) ning võib juhtuda, et taasesitame seda kunagi, kusagil, mingis kontekstis faktina.
Oletame, et Mihkel Raud kirjutab oma veel ilmumata raamatus "Musta saasta näkku"("Jalaga perse", "Halli pori näkku", "Jalaga Makku", "Katkine kitarrikeel", "Toite paprikast ja porrust" - valige ise pealkiri. Kusjuures peakski nimekaimule soovitama, et lasku rahval netis oma järgmise raamatu pealkiri hääletuse korra valida), et Rein Rannapil oli 1987. aasta mai lõpus (kas 26. või 27. kuupäeval) tagumiku peal hiigelsuur punn. Kas see on nüüd fakt?! Kuidas ja miks peaks Mihkel Raud teadma, et Rein R-il oli sellel ja sellel aastal maikuus tagumikul selline moodustis? Kas Rein lasi uhkelt püksid maha ja ütles, et, näe, vaata Mihkel! Või nägi Mihkel seda "muudel asjaoludel". Ehk rääkis seda Mihkel R-ile keegi Rein R-ile lähedalseisev isik või isikud. Või kirjanik Raud lihtsalt kunstiliselt liialdab, sest punn oli tegelikult põse peal ja hoopiski selline keskmine. Lausa väikesepoolne. Või on ta selle otsesõnu kokku luuletanud?!
Ja nüüd asja parim osa! katsugu Rein Rannap seda ümber lükata!
"Ei!" raiub Rein R. "Ei ole olnud. Ei olnud mul sellist punni. Mihkel valetab! Minu tagumik on alati olnud pehme kui beebi põsk ja sile nagu vaalakõht!"
Nii meeleheitlik vastuväitmine tundub kahtlane. Ja mees on ju enamus aega klaveri taga peidus, kes teda teab, ka sellel peab olema mingi kurikaval põhjus. Pealegi on Mihklil nii aus nägu ja üks joomise lõpetanud alkohoolik on ju maailma kõige ausam infoallikas kah. Ühesõnaga oleks selline väide sama geniaalne kui musta raha varastamine - kuidas sa karistad kedagi, kes varastas midagi, mida EI OLE OLEMAS?!
Ei olegi tähtis, kas see info levib ja Rein endale "vistrikuvenna" hüüdnime külge saab. Kes soovib võib seda nüüd (pärast hüpoteetilise raamatu hüpoteetilist väidet) faktiks nimetada. Ja samamoodi võib Mihkel R mõnes oma tulevases menukis väita, et Voldemar Kuslapil oli vasemal jalal lisavarba sarnane moodustis, millega maestro armastanud saunas naisi hirmutada. Et Priit Pärnal oli hästivarjatud homosuhe Johannes Käbiniga, mis tuli avalikuks vaid seetõttu, et 1984. aasta kuuendal jaanuaril kell neli hommikul mööda Roosikrantsi tänavat koju roomates sõitis Mihklile vastu hobuvanker, milles amelesid korstnapühkijaks maskeeritud Johannes K ning seemendaja kitlis Priit P. Või siis seda, et ühel kolmapäeval, kas kaheksakümne kolmandal- või neljandal aastal oli Kabina tänava putkas õlu otsas. See on kirja pandud. See on fakt.
