Eesti inimeste trööstitud lood

Lihtsad inimesed pöörduvad sageli minu poole oma muredega.

Vaevalt küll, et mina just see viimane ja otsustav instants olen,
ent nagu ütlevad õnnetud inimesed ise: aga kuhu ma siis pöördun,
kellega räägin. Riik on lahkunud mitte ainult Tihemetsast ja Tudult,
vaid ka Tapalt ja Tartust. Pahameel on samades mõõtmetes murega.

Lugu nr 1. Kaarel M.

Kaarel M on kolmekümnene noormees. Põhihariduse ja tilluksese
toiduainetehnoloogi hariduse gastrolliga. Pole ametlikult abielus
olnud, ent see-eest ei aita kasvatada oma seitsmeaastast poega.

Kaarli mure - Kaarel on väga lühikest kavu. Tema ametlikult mõõdetud pikkus
on üks meeter ja seitsekümmend kuus sentimeetrit.

"Mida on Eesti riik teinud selleks, et ma ei peaks ennast alaväärsena tundma?
Kas te arvate et on lihtne olla kääbus. Mul ei ole tööd, aga miks ei ole?!
Sest ma olen nii lühike. Kas riigil on olemas toetus minusuguste rehabilitatsiooniks,
kas on olemas mõni programm? Ei ole! Mitte sittagi pole ette võetud ja ega
võetagi. Ansipil pole sellest sooja ega külma - tema on ju üks kaheksakümmend
neli. Temal on ju muidugi lihtne elus hakkama saada. Võta Ligi - tema on ju lausa üks
kaheksakümmend kuus. Sellisest kõrgusest on ju muidugi hea lihtrahva peale sülitada!"

Kaarel M on kurb ja kuri. Ainuke, kes võiks olukorda parandada ja kes ka tegelikult tema
muret mõistab, on sots Sven Mikser, sest ka tema on väga lühike mees - kõiges
üks seitsekümmend viis, ent teda ju keegi võimu juurde ei lase.

Kaarlil on ainult üks võimalik lahendus - Eesti Vabariigi tolm jalgadelt
pühkida ja kolida Bulgaariasse, kus mehe keskmine pikkus Eurostati viimase uuringu kohaselt
on kõigest üks seitsekümmend üks.

"Bulgaarias saan ennast lõpuks ometi tunda täisväärtusliku inimesene." sedastab mees.

"Eestisse tagasi ma ilmselt enam kunagi ei tule!"

Lugu nr 2. Mattias L

Mattias on kahekümne kuuene noormees. Ta on haritud ja vaimne. Ta on lõpetanud
Pärnu ametikooli ning lugenud isegi paari raamatut. Silmapiiri avardamine, raisk,
see on ikka väga oluline, sedastab ta ise. Ta pole ametlikult abielus olnud, ent
ei aita kasvatada oma kolmeaastast tütart. Sellel on mitmed põhjused - riik
pole Mattiasele loonud piisavalt garantiisid, tal peaaegu polegi endalgi raha ja
Kati, Mattiase lapse ema on rõve lits. Rääkimata sellest, et mitte keegi ei
toeta oma lapsi. See on dzungel, kus võidavad toored hobujõud ja kilovatid!

Eelnevaga on seotud ka Mattiase mure. Mattiase autol on väga vähe kilovatte.
Seega ütlebki ta selle numbri alati hobujõududes, mis annab kokku suurema arvu.
Mattias loodab, et keegi ei küsi temalt kunagi otse, kumba mõõtühikut ta
ikkagi kasutas, sest siis peab ta küsijale peksa andma.

!Vaata seda Ansipit, raisk! Tema Audil on turboga kolmelitrine mootor - see
annap ainuüksi kilovattides mingi kakssada; hobujõududest ma üldse ei
räägigi!" Sellel Reinsalul on ka Audi - kah kakssada kilovatti!

Või võta see Ligi - tema auto eest maksin mina maksumaksjane krooni ajal
pea kolmteist tuhat. See oli muidugi mingi kole Superb, aga ta saab
ju iga kell selle kuradi vilkuri katusele panna ja siis süüdimatult
kihutada."

"Aga mina pean sõitma vana Suzuki Balenoga, raisk! Tead kui vähe sellel
kilovatte on? Hobujõudegi ei tule sadat kokku! Ja kuidas ma saan
siis parema autoga sõita, kui riik, raisk, mind üldse ei aita?!
Kuidas peaksin ma Balenoga naisi saama?! Ja nüüd kujuta ette et
ma peaksin veel selle litsi lapsele mingi sada kakskümmend eurot kuus
köhima! Mille eest, raisk, ma ütlen!"

Mattias on proovinud leida oma probleemile lahendust Soomes töötades.
Mattiase tööandja vallandas ta aga pärast vaid kaheksapäevast karjääri
ehitusettevõttes N. Puhastusettevõttes M töötas ta kuus päeva. Logistika-
ettevõttes R sai ta auto nimel raha teenida kuusteist päeva. See oli rekord.

"Aga miks ei peaks ma siis jooma kui mul on mure, raisk!?" küsib mees
vihaselt.
"Nemad võivad seal Toompea puhvetis kasvõi ööpäevaringselt täis olla, raisk!
Ja kelle raha eest! Se on ju minu raha!"

Mattias nimetab soomlasi kasututeks munnideks. Häid sõnu pole tal öelda
isegi kuus autole vaid 114 eurot kulutava Rainer Vakra kohta, sest
see on tegelikult maksumaksja, st tema, Mattiase raha ja teiseks on
Vakra sitapea.

Mattiasel pole isegi nii piiratud lahendust kui Kaarlil.
Kui ma
soovitan tal kolida oma Balenoga Albaaniasse, kus Eurostati andmetel on keskmine
kilovattide arv auto kohta 52, tuleb ta mulle kallale, ent ma ei pahanda -
tal on mure. Stress.


Selliseid inimesi on Eesti Vabariigis palju. Neil kõigil on rääkida oma lugu.
Vähemalt üks lugu. Andekamatel lausa mitu. Ent kellele neid rääkida kui
lähim kuulaja on kaks küla edasi elav kurt Milvi ja Baleno jaoks on
see pikk maa. Jah...