Kes me oleme, kust me tuleme
Noa ei olnud õnnelik mees.Ta ei olnud insener jumala annilt või kartesiaanlikult olen-mõtlen-olen ladestuselt.
Ei olnud ta ka navigaator või juht, ehk siis geograaf või maadeavastaja. Vähemasti mitte südame sunnilt.
Noa oli viinamarjakasvataja ja veinimeister. Oleks keegi tema käest varem küsinud, kes sa oled, millega tegeled,
oleks Noa vastanud: ma kasvatan viinamarju; ma teen veini. Aga see oli enne. Nüüd oli nüüd ja Noa ei olnud õnnelik.
Sa kuradi-kuradi-kurat, kirus ta endamisi, vakatas siis ehmudes ning piilus pead tõstmata silmanurgast ülespoole.
Ei juhtunud midagi. Õigemini juhtus küll, ent see ei erinenud millegipoolest viimasel ajal normaalseks muutunud
reaalsusest. Muudkui sadas, tuul möllas ja tinatumedat taevast valgustasid välgulöögid. Kuidas olekski ta pidanud
eristama tema enda ketserlikust mõttest indutseeritud elektrilist lahendust ülejäänud inimkonnale
saadetud karistusest? Tõepoolest..., kuidas küll.
See tramburai oli kestnud nüüdseks juba kurat, ptüi, see tähendab,
Jumal teab kui kaua. Kõigepealt muidugi see laev. Seeder on üks kuradima kõva puu, aga laev pidi tulema pirakas.
Tuli langetada, saagida, tassida, sobitada ja mõtelda.
Aligote, Syrah, Pinot Noir, Grenache, Merlot, Saperavi - see oli kõik lihtne ja selge, aga mida teadis tema,
vaene mees, inseneriteadusest või laevade ehitamisest. Esimene laev läks juba enne taglastuse valmimist põhja.
Jumal vihastas ning sõimas Noad viletsaks käpardiks. Temal on graafik ja ühe kuramuse soss-sepa pärast
tema seda muutma ei hakka. Siis küsis ta Noalt otse: "kas sa oled joonud?!" Noa hakkas kokutama,
läks näost punaseks, nagu hiliskorje Mourvedre, ent suutis siiski pomiseda, et ei ole. Tegelikult muidugi oli.
Noal oli ellingute vahele suur korvpudel peidetud, sealt ta siis rüüpas. Aga tal oli ju stress ja mure,
õigustas ta ennast mõttes. No hea küll, jäi Jumal veidi kahtlustavalt rahule.
Aga sa pane nüüd tempo peale, ja vaata, ma tegin nimekirja valmis. Loomad. Kaks igast viimasest kui ühest.
Ja vot need ülejäänud ka. Kui Jumal oli läinud jõi Noa ennast murest ja kurvastusesttäis nagu pinali
ja ärkas järgmisel päeval hilja ning valutava peaga. Jumal, õnneks, sel päeval kontrollimas ei käinud,
sest töö ei edenenud vaesel Noal küll mitte kuidagi. Uued seedripuud, uued plangud, uus taglastus.
Päevad tulid ja läksid. Peamiselt läksid, aga lõpuks oli laev valmis ja jäi sellel korral ka vee peale.
"Noa 1", maalis Noa uhkelt laeva ahtrile aluse nime.
Jumal vaatas nime küll veidi kõõrdise pilguga, ent ei öelnud midagi. Porises lihtsalt habemesse
ja läks muid asjatoimetusi ajama. Enne instrueeris veel õnnetut veinimeistrit, et tempo! tempo! tempo!
iga hüüatuse juures käsi käskivalt kokku lüües. Aga ei olnud Noale veel kusagilt kergemat põlve paistmas.
Jaanalindu Noa teadis. Krokodilli, kitsi-lambaid, sigu - ehkki need talle roojased tundusid - teadis ta ka.
Aga leemur?!
Või issand halasta, muskusveis?!
Emu?
Etteruttavalt võib öelda, et Emu, õigemini tolle puudumise eest sai Noa Jumala käest pärast kõva sauna.
Hea et lausa vastu kõrvu ei andnud, aga vihane, kurat, st Jumal, Jumal! Vihane, Jumal küll, oli Jumal küll.
Lausa raevus. Jumala õnn, et Noa sai igati seaduslikult kõik oma kallid viinapuuväädid oma kajutisse
toimetada ja selle varjus, tõsi küll, oluliselt vähem seaduslikult ka korraliku laari veini.
Vee desinfektseerimiseks, oli ta vahele jäämise puhuks hädavalegi välja mõelnud.
Noa näitas laeva inspekteerima tulnud Ülemusele ette isegi teatava uhkuseseguse häbelikkusega.
"Kas kaelkirjakud said" uuris Jumal? "Aga kus sul need, samusedki noh, tähnilised hüaanid on"?
Viinamäeteod, angervaks, kanarbik, ja mutid ja siilid ja...?? Õnneks lubas Härra Projektijuht,
st Jumal, kalad nimekirjast välja jätta.
Küll need ise hakkama saavad, puksus Ta rahulolevalt habemesse.
No ja siis oli mineku päev käes. Jumal käis veel siin ja uuris seal. Noris küll, aga üldiselt jäi rahule.
Noa oli tuju tõstmiseks väikese tirpitski teinud ja oli igatepidi ülevas meeleolus.
Lasi isegi väikese laulujoru lahti: Surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja...,
ja Jumal käskis Noal karmis toonis ja väga ühemõtteliselt vait jääda.
Siis tegi Noa midagi, mida ta hiljem kohe üldse meenutada ei oleks tahtnud - võttis põuest pudeli
40. aasta vanust Pinot Meunieri vahuveini ja pakus Jumalale lonksu.
Jumal läks näost punaseks ja vist küll esimest korda oma eksistentsi jooksul ei saanud korrapeal sõna suust.
Khmm-khmm, suutis ta ainult pugistada, enne kui rabas Noa käest pudeli ja sele vastu laeva parrast
kildudeks virutas ning lõi siis veel õnnetut meest jalaga.
"Kasi laeva, igavene pärdik, ja vaata et sa minema saad. Muud sul pole kui üks igavene Vein ja Vine kogu see aeg!
Sinu õnn, et mul kohe uut meest sinu asemele võtta pole! Kah mul topsisemu!
Noa hakkas nutma, ent õnneks polnud sellest aru saada, sest Jumal oli juba taevaluugid avanud
ja pisarad Noa näol segunesid raskete veetilkadega. Ka välku lõi päris korralikult.
Aga see kõik oli alles algus. Palju päevi oli vahepeal mööda läinud - ja millised päevad need olid.
Ei sekunditki rahu, ei hetkegi puhkust. Lambad ja kitsed määgisid, ahvid vadistasid.
Elevandid pasundasid ja kuked hakkasid kirema just siis kui vaene Noa oli saanud pea padjale panna
ja veinist indutseeritud rahutusse unne vajuda. Ent puhkust polnud Noa jaoks isegi mitte unenägudes.
Unes nägi Noa, et laev oli liiga raske ja hakkas põhja minema. Noa käsutas elevanid üle parda.
Selle peale ilmus eikusagilt Jumal , tõmbas vaesele kaptenile piitsaga ja käsutas elevandid tagasi trümmi
ning soovitas Noal hoopis oma vein üle parda visata. Noa ärkas higisena ja halisedes.
Või teine kord nägi Noa unes, kuidas laevaköied mürkmadudeks muutusid ja teda salvata proovisid.
Või siis nägi unes, kuidas admirali vormis Jumal teda sauaga peksab ja muudkui uurib, et kus robirohi on?
Kus robirohi on, sa igavene sunnik!
Ainuke, mis nii ärkvel kui unedes samaks jäi oli hais. Ja justnagu sellest kõigest veel vähe oleks,
olid tal kaelas need kaks kuradima soomlast. Oleks vaene mees teadnud seda mahtrat, mida need endaga kaasa toovad,
oleks ta vist küll juba alguses kõige suurema seedripuu otsa üles poonud.
Kaks tursket blondi mehejõmmi tuiasid mööda laeva ringi ja terroriseerisid loomi.
"Vahi Pekka, milline veider põder! Kus on alles pikk kael!"
Solvunud kaelkirjak kiunatas ja proovis põgeneda, ent teine jõmm hoidid teda tagumisest jalast kinni
ja jätkas lodusteaduslikke uuringuid.
"Voi, aga kus ta sarved on? Iga titt teab, et põdral peavad olema korralikud sarved!"
Siis läksid kaameli juurde ja uurisid, kas tolle küürud om sünnit saati selised, ehk siis mingi mutatsioon
või on selle taga hoopis raske elu ja traumad.
"Veider põder!" leidsid nad südantsulatava üksmeelega.
See, mida nad krokodillide kohta arvasid ei kannatanud aga hoopiski trükimusta...
Ja kõige selle juures olid nad kogu aeg korralikult tongis. Kuidas Noa ka ei proovinud,
veini tal ugrilaste eest peita ei õnnestunud.Peitis Noa veiniruumi võtme ahvide puuri, oli see hetke pärast leitud.
Peitis ta selle trümmi kahe aampalgi vahele, ei midagist. Pekka ja Jorma olid öösel ja päeval täis nagu tinaviled
ja terroriseerisid laevapere ning muutsid niigi närvilist elurütmi suisa väljakannatamatuks.
Ühel päeval kui lühem ja kerekam kahest tuli Noa käest Koskenkorvat küsima, ei pidanud ta enam vastu
ja palus Jumalat, et too ta sellest nuhtlusest vabastaks.Jumal ütles, et ei ole Noa asi mõelda ja et ugrilased on tema,
Jumala, kätetöö ja sellisena igatepidi hästi välja kukkunud. Olgu ta parem vait ja mingu sõnnikut rookima,
sest laevas haiseb!
Noa proovis küll selle peale ääri-veeri seletada, et ehk polnud fekaalid just kõige eee.. inspireeritum osa
Jumala loomingust, ent selle peale lõi vihane Jumal talle logiraamatuga vastu pead. Tuli kuuletuda.
Siis ühel päeval jäi sadu järele ning kurat, st Jumal teab kui palju päevi pilvedega kaetud olnud taevast
surus end läbi esimene päikesekiir. Noal oli nii hea meel, et ta purjetas otsejoones kajutisse
ning korkis plumpsuga lahti magnum-pudeli Cabernet-Syrah´d. Siis teise. Laeva ei juhtinud sellel ajal aga keegi
ja nii see otsejoones alanevast merepinnast välja kerkinud kari otsa põrutaski.
Kui Noa järgmisel pärastlõunal ränga pohmelusega ärkas, oli tema esimeseks asjaks võtta viinapuu ja see mulda panna.
Kuna tal oli palju teha, palus ta seda kasta kahel soomlasel.
Neljandaks päevaks oli Noal elukad suurest luust maha laaditud.
Kõsh-kõsh, plaksutas Noa käsi, ja ajas loomi-linde laevast eemale. Soomlased olid samal ajal sidunud rebase saba külge veinipudeli
ja itsitasid ise, vaadates, kuidas paanikas loom ringi tuiskab. Siis tuli taimede kord.
Noa kaevas ja istutas, kaevas ja istutas, kaevas ja istutas nii et seda nägu.
Soomlased aga tuigerdasid deliriaalses hämuds ringi ja korraldasid muudkui uusi sigadusi.
"Voi Pekka, kus perkele me üldse oleme?" uuris üks.
"Araratil oleme", poetas vihane ja tüdinud Noa mokaotsast.
"Perkele, Jorma. Ararati poodi mina nigu viite sõrma tundma! Nüüd saame Vanha Tallinnat!"
Loomad ja linnud olid läinud, taimed olid istutatud ja vein oli otsas. Kuna vein oli otsas, olid oma teed kadunud ka soomlased.
Esimest korda kogu selle jama järel sai Noa kopsud kerge südamega täis tõmmata ja oma vana elurütmi juurde tagasi pöörduda.
Jumal ütles küll, et tema joomist ei sali, aga kuna ka viinapuu on tema enda looming, siis olgu peale.
Viinapuudega oli mingi jama. Taimed küll kasvasid, ent olid kuidagi kiduravõitu ja lehedki kollased.
Saaki nad küll andsid, ent kvaliteedist oli asi kaugel.
Kastmine, soomlased, mis muu, mõtles ta mõru meelega.
Just siis kui värske vein oli kaks nädalat vaadis käärinud tõi tuvi Noale kirja.
See oli Soomest ja seal seisis: "Tsau Noa, kuidas su imelikud kased kasvavad?!
Vean kihla, et hästi, me Jormaga pissisme sinna ikka kenasti peale. See on vana soome komme!
Pekka ja Jorma.
PS: Kõlla kui sul jälle veini on, me tuleme siis külla!
PPS: Nõnda kõrgeid kuuski kui on Hurmalas pole näinud ükski mets ei laas. Ja ka piigad seal on kõige kaunimad seda ütlema ma pean!
Tulen varsti poistega läbi, mul on sulle üks uus ülesanne!
Jumal!
Noa hakkas nutma
Ei olnud ta ka navigaator või juht, ehk siis geograaf või maadeavastaja. Vähemasti mitte südame sunnilt.
Noa oli viinamarjakasvataja ja veinimeister. Oleks keegi tema käest varem küsinud, kes sa oled, millega tegeled,
oleks Noa vastanud: ma kasvatan viinamarju; ma teen veini. Aga see oli enne. Nüüd oli nüüd ja Noa ei olnud õnnelik.
Sa kuradi-kuradi-kurat, kirus ta endamisi, vakatas siis ehmudes ning piilus pead tõstmata silmanurgast ülespoole.
Ei juhtunud midagi. Õigemini juhtus küll, ent see ei erinenud millegipoolest viimasel ajal normaalseks muutunud
reaalsusest. Muudkui sadas, tuul möllas ja tinatumedat taevast valgustasid välgulöögid. Kuidas olekski ta pidanud
eristama tema enda ketserlikust mõttest indutseeritud elektrilist lahendust ülejäänud inimkonnale
saadetud karistusest? Tõepoolest..., kuidas küll.
See tramburai oli kestnud nüüdseks juba kurat, ptüi, see tähendab,
Jumal teab kui kaua. Kõigepealt muidugi see laev. Seeder on üks kuradima kõva puu, aga laev pidi tulema pirakas.
Tuli langetada, saagida, tassida, sobitada ja mõtelda.
Aligote, Syrah, Pinot Noir, Grenache, Merlot, Saperavi - see oli kõik lihtne ja selge, aga mida teadis tema,
vaene mees, inseneriteadusest või laevade ehitamisest. Esimene laev läks juba enne taglastuse valmimist põhja.
Jumal vihastas ning sõimas Noad viletsaks käpardiks. Temal on graafik ja ühe kuramuse soss-sepa pärast
tema seda muutma ei hakka. Siis küsis ta Noalt otse: "kas sa oled joonud?!" Noa hakkas kokutama,
läks näost punaseks, nagu hiliskorje Mourvedre, ent suutis siiski pomiseda, et ei ole. Tegelikult muidugi oli.
Noal oli ellingute vahele suur korvpudel peidetud, sealt ta siis rüüpas. Aga tal oli ju stress ja mure,
õigustas ta ennast mõttes. No hea küll, jäi Jumal veidi kahtlustavalt rahule.
Aga sa pane nüüd tempo peale, ja vaata, ma tegin nimekirja valmis. Loomad. Kaks igast viimasest kui ühest.
Ja vot need ülejäänud ka. Kui Jumal oli läinud jõi Noa ennast murest ja kurvastusesttäis nagu pinali
ja ärkas järgmisel päeval hilja ning valutava peaga. Jumal, õnneks, sel päeval kontrollimas ei käinud,
sest töö ei edenenud vaesel Noal küll mitte kuidagi. Uued seedripuud, uued plangud, uus taglastus.
Päevad tulid ja läksid. Peamiselt läksid, aga lõpuks oli laev valmis ja jäi sellel korral ka vee peale.
"Noa 1", maalis Noa uhkelt laeva ahtrile aluse nime.
Jumal vaatas nime küll veidi kõõrdise pilguga, ent ei öelnud midagi. Porises lihtsalt habemesse
ja läks muid asjatoimetusi ajama. Enne instrueeris veel õnnetut veinimeistrit, et tempo! tempo! tempo!
iga hüüatuse juures käsi käskivalt kokku lüües. Aga ei olnud Noale veel kusagilt kergemat põlve paistmas.
Jaanalindu Noa teadis. Krokodilli, kitsi-lambaid, sigu - ehkki need talle roojased tundusid - teadis ta ka.
Aga leemur?!
Või issand halasta, muskusveis?!
Emu?
Etteruttavalt võib öelda, et Emu, õigemini tolle puudumise eest sai Noa Jumala käest pärast kõva sauna.
Hea et lausa vastu kõrvu ei andnud, aga vihane, kurat, st Jumal, Jumal! Vihane, Jumal küll, oli Jumal küll.
Lausa raevus. Jumala õnn, et Noa sai igati seaduslikult kõik oma kallid viinapuuväädid oma kajutisse
toimetada ja selle varjus, tõsi küll, oluliselt vähem seaduslikult ka korraliku laari veini.
Vee desinfektseerimiseks, oli ta vahele jäämise puhuks hädavalegi välja mõelnud.
Noa näitas laeva inspekteerima tulnud Ülemusele ette isegi teatava uhkuseseguse häbelikkusega.
"Kas kaelkirjakud said" uuris Jumal? "Aga kus sul need, samusedki noh, tähnilised hüaanid on"?
Viinamäeteod, angervaks, kanarbik, ja mutid ja siilid ja...?? Õnneks lubas Härra Projektijuht,
st Jumal, kalad nimekirjast välja jätta.
Küll need ise hakkama saavad, puksus Ta rahulolevalt habemesse.
No ja siis oli mineku päev käes. Jumal käis veel siin ja uuris seal. Noris küll, aga üldiselt jäi rahule.
Noa oli tuju tõstmiseks väikese tirpitski teinud ja oli igatepidi ülevas meeleolus.
Lasi isegi väikese laulujoru lahti: Surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja...,
ja Jumal käskis Noal karmis toonis ja väga ühemõtteliselt vait jääda.
Siis tegi Noa midagi, mida ta hiljem kohe üldse meenutada ei oleks tahtnud - võttis põuest pudeli
40. aasta vanust Pinot Meunieri vahuveini ja pakus Jumalale lonksu.
Jumal läks näost punaseks ja vist küll esimest korda oma eksistentsi jooksul ei saanud korrapeal sõna suust.
Khmm-khmm, suutis ta ainult pugistada, enne kui rabas Noa käest pudeli ja sele vastu laeva parrast
kildudeks virutas ning lõi siis veel õnnetut meest jalaga.
"Kasi laeva, igavene pärdik, ja vaata et sa minema saad. Muud sul pole kui üks igavene Vein ja Vine kogu see aeg!
Sinu õnn, et mul kohe uut meest sinu asemele võtta pole! Kah mul topsisemu!
Noa hakkas nutma, ent õnneks polnud sellest aru saada, sest Jumal oli juba taevaluugid avanud
ja pisarad Noa näol segunesid raskete veetilkadega. Ka välku lõi päris korralikult.
Aga see kõik oli alles algus. Palju päevi oli vahepeal mööda läinud - ja millised päevad need olid.
Ei sekunditki rahu, ei hetkegi puhkust. Lambad ja kitsed määgisid, ahvid vadistasid.
Elevandid pasundasid ja kuked hakkasid kirema just siis kui vaene Noa oli saanud pea padjale panna
ja veinist indutseeritud rahutusse unne vajuda. Ent puhkust polnud Noa jaoks isegi mitte unenägudes.
Unes nägi Noa, et laev oli liiga raske ja hakkas põhja minema. Noa käsutas elevanid üle parda.
Selle peale ilmus eikusagilt Jumal , tõmbas vaesele kaptenile piitsaga ja käsutas elevandid tagasi trümmi
ning soovitas Noal hoopis oma vein üle parda visata. Noa ärkas higisena ja halisedes.
Või teine kord nägi Noa unes, kuidas laevaköied mürkmadudeks muutusid ja teda salvata proovisid.
Või siis nägi unes, kuidas admirali vormis Jumal teda sauaga peksab ja muudkui uurib, et kus robirohi on?
Kus robirohi on, sa igavene sunnik!
Ainuke, mis nii ärkvel kui unedes samaks jäi oli hais. Ja justnagu sellest kõigest veel vähe oleks,
olid tal kaelas need kaks kuradima soomlast. Oleks vaene mees teadnud seda mahtrat, mida need endaga kaasa toovad,
oleks ta vist küll juba alguses kõige suurema seedripuu otsa üles poonud.
Kaks tursket blondi mehejõmmi tuiasid mööda laeva ringi ja terroriseerisid loomi.
"Vahi Pekka, milline veider põder! Kus on alles pikk kael!"
Solvunud kaelkirjak kiunatas ja proovis põgeneda, ent teine jõmm hoidid teda tagumisest jalast kinni
ja jätkas lodusteaduslikke uuringuid.
"Voi, aga kus ta sarved on? Iga titt teab, et põdral peavad olema korralikud sarved!"
Siis läksid kaameli juurde ja uurisid, kas tolle küürud om sünnit saati selised, ehk siis mingi mutatsioon
või on selle taga hoopis raske elu ja traumad.
"Veider põder!" leidsid nad südantsulatava üksmeelega.
See, mida nad krokodillide kohta arvasid ei kannatanud aga hoopiski trükimusta...
Ja kõige selle juures olid nad kogu aeg korralikult tongis. Kuidas Noa ka ei proovinud,
veini tal ugrilaste eest peita ei õnnestunud.Peitis Noa veiniruumi võtme ahvide puuri, oli see hetke pärast leitud.
Peitis ta selle trümmi kahe aampalgi vahele, ei midagist. Pekka ja Jorma olid öösel ja päeval täis nagu tinaviled
ja terroriseerisid laevapere ning muutsid niigi närvilist elurütmi suisa väljakannatamatuks.
Ühel päeval kui lühem ja kerekam kahest tuli Noa käest Koskenkorvat küsima, ei pidanud ta enam vastu
ja palus Jumalat, et too ta sellest nuhtlusest vabastaks.Jumal ütles, et ei ole Noa asi mõelda ja et ugrilased on tema,
Jumala, kätetöö ja sellisena igatepidi hästi välja kukkunud. Olgu ta parem vait ja mingu sõnnikut rookima,
sest laevas haiseb!
Noa proovis küll selle peale ääri-veeri seletada, et ehk polnud fekaalid just kõige eee.. inspireeritum osa
Jumala loomingust, ent selle peale lõi vihane Jumal talle logiraamatuga vastu pead. Tuli kuuletuda.
Siis ühel päeval jäi sadu järele ning kurat, st Jumal teab kui palju päevi pilvedega kaetud olnud taevast
surus end läbi esimene päikesekiir. Noal oli nii hea meel, et ta purjetas otsejoones kajutisse
ning korkis plumpsuga lahti magnum-pudeli Cabernet-Syrah´d. Siis teise. Laeva ei juhtinud sellel ajal aga keegi
ja nii see otsejoones alanevast merepinnast välja kerkinud kari otsa põrutaski.
Kui Noa järgmisel pärastlõunal ränga pohmelusega ärkas, oli tema esimeseks asjaks võtta viinapuu ja see mulda panna.
Kuna tal oli palju teha, palus ta seda kasta kahel soomlasel.
Neljandaks päevaks oli Noal elukad suurest luust maha laaditud.
Kõsh-kõsh, plaksutas Noa käsi, ja ajas loomi-linde laevast eemale. Soomlased olid samal ajal sidunud rebase saba külge veinipudeli
ja itsitasid ise, vaadates, kuidas paanikas loom ringi tuiskab. Siis tuli taimede kord.
Noa kaevas ja istutas, kaevas ja istutas, kaevas ja istutas nii et seda nägu.
Soomlased aga tuigerdasid deliriaalses hämuds ringi ja korraldasid muudkui uusi sigadusi.
"Voi Pekka, kus perkele me üldse oleme?" uuris üks.
"Araratil oleme", poetas vihane ja tüdinud Noa mokaotsast.
"Perkele, Jorma. Ararati poodi mina nigu viite sõrma tundma! Nüüd saame Vanha Tallinnat!"
Loomad ja linnud olid läinud, taimed olid istutatud ja vein oli otsas. Kuna vein oli otsas, olid oma teed kadunud ka soomlased.
Esimest korda kogu selle jama järel sai Noa kopsud kerge südamega täis tõmmata ja oma vana elurütmi juurde tagasi pöörduda.
Jumal ütles küll, et tema joomist ei sali, aga kuna ka viinapuu on tema enda looming, siis olgu peale.
Viinapuudega oli mingi jama. Taimed küll kasvasid, ent olid kuidagi kiduravõitu ja lehedki kollased.
Saaki nad küll andsid, ent kvaliteedist oli asi kaugel.
Kastmine, soomlased, mis muu, mõtles ta mõru meelega.
Just siis kui värske vein oli kaks nädalat vaadis käärinud tõi tuvi Noale kirja.
See oli Soomest ja seal seisis: "Tsau Noa, kuidas su imelikud kased kasvavad?!
Vean kihla, et hästi, me Jormaga pissisme sinna ikka kenasti peale. See on vana soome komme!
Pekka ja Jorma.
PS: Kõlla kui sul jälle veini on, me tuleme siis külla!
PPS: Nõnda kõrgeid kuuski kui on Hurmalas pole näinud ükski mets ei laas. Ja ka piigad seal on kõige kaunimad seda ütlema ma pean!
Tulen varsti poistega läbi, mul on sulle üks uus ülesanne!
Jumal!
Noa hakkas nutma
Universumi Direktor @ 15:45
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home