Rapuntsel

Kõrgel lossitornis elas Rapuntsel. Ja hästi elas, pole midagi öelda. Sõi korralikult. Ikka häid rasvaseid seakoote, sadade kaupa marineeritud vutimune, mooritud veiseliha, õunakooki, hapukapsast ja kartuleid, täidetud metsseapäid, terveid hanesid ja palju palju muud. Kõige meelsamini loputas ta selliseid söömaaegu maos allapoole terve lähkri tumeda õllega, aga ka malvaasia vein ja konjak troonisid tema eelistuste nimekirjas seal üsna ülalpool.

Kõrge kalorsusega toit ja vähene liikumine - mis sporti sa seal tornis ikka nii väga teed või kuhu liigud - kajastusid aga üsna selgelt preili vööümbermõõdus. See oli..., see oli muljetavaldav.

Oleks Rapuntsel ainult söönud ja joonud, polekski meil siin nagu millestki rääkida. sõi ja jõi ta ju lõpeks enda raha eest, ent pärast päikeseloojangut hakkasid torni ümbruses ja tornis juhtuma võikad lood. Ikka nii, et kallima margi auto sõidab ette, pats tornist alla ja autoomanik kribinal-krabinal üles. Ja vastu hommikut alla, autosse ja minema. Naabrid pidid aga öö läbi kestvat pummelungi, karjumist, valju muusikat ja mis seal salata, saeli ka mõõdutundetult valje armuoigeid, tummas ahastuses ja võimetus vihas taluma.

Selline tramburai ja kogukonda laastav psühoterror kestaks ehk tänapäevani kui üks nupukas ja ettevõtlik talumees poleks ühel õhtul Rapuntsli patsi oma Belarusi traktori haakekonksu külge kinnitanud ja muti ühe ropsuga tornist alla tõmmanud.

Tänapäeval on tornis aga korralik lift ja seal peetakse firmade motivatsiooniüritusi.