Laupäeva hommikul ärkasid Edinburghi ausad kodanikud veidra lärmi peale. (Tegelikult oli juba eelmisel õhtul õhus veidrat hõngu, justkui oleks suur õnnetus saabumas, aga siis kehitasid nad lihtsalt õlgu ja arvasid, et ehk on baarimees jälle õlle sisse vett pannud. Aga Laupäeva hommik oli eriline. Pereisad sirutasid pead aknaist välja ja uurisid, kust see veider kisa tuleb. Pereemad vangutasid päid; kõigil oli hinges rusuv tunne).
Ennelõunal avastas varajane sörkjooksu tegija King Arthurś seati jalamil, just luigetiigi kõrvalt veidra maja- õhtul (ja seda teadis ta kindlalt) seda seal veel polnud. Maja oli pisikene ja PUUST, korstnast tõusis taeva poole suitsuvine. Trepil istusid kaks valulise olekuga noormeest ja libistasid õlut; luigepaari polnud näha. Aga juba hakkasid teisedki edinburghlased kohale saabuma.
"Ei tea, mis see nüüd on?" imestasid nad.
"Äkki on see G8 telklaager," pakus keegi poliitikahuviline noormees ja sai kohe sõimu osaliseks.
"Võibolla on need druiidid, kes on tulnud oma ajaloolist pärandimaad tagasi nõutama," mõtiskles teine?
Kõikide suureks hämmastuseks ja hirmuks löödi veidra maja uks suure hooga pärani ja välja sööstid kaks porgandpaljast inimest. Mees ja naine. Nad jooksid vasakule ega paremale vaatamata otse tiigi poole ja hüppasid karmauhti vette. Rahvas, mis vahepeal veel tublisti täiendust oli saanud taganes ja lõi risti ette.
"Kurat see oli küll hea leil," hõikas tiigis sulpsiv noormees kahele trepil istujale. "Mida te passite, minge lavale!"
"Küll me jõuame, las me parandame enne natuke pead."
Maja kõrvale püstitatud väikese telgi uks avanes ja sealt pisteti välja sakris pea, mis tõmmati aga kohe valulise oige saatel tagasi. Edinburghi maksumaksjad vaatasid vaikides üksteisele otsa ning ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda.
Sakris pea ilmus uuesti telgi uksele ning hädine hääl küsis:
"Kus mu saapad on? Ega keegi mu saapaid näinud pole!?"
"Äkki sa kaotasid nad eile mäe pealt tulles ära Margus?" vastas üks trepil istunud noormeestest.
"ilmselt küll," arvas Marguseks nimetatud tegelane ning tõmbus telki tagasi.
Samal ajal ronisid saunalised tiigist välja ning suundusid privaatseid kehaosi kõigile häbenematult näha jättes kiirustamata sauna poole tagasi.
"Me teeme ühe ringi veel."
"Äkki on see Hiina tsirkus," uuris üks paks mammi rahva seast. "Need pidid ju festivali ajaks tulema."
"Mida sa mutt seletad, mis tsirkus!" käratas kohe väikest kasvu ja üleni tätäoveeritud mees. " Suur õnnetus on meid tabanud ja sina räägid tsirkusest! Mina arvan, et need on hoopis loomakaitsjad, kes hakkavad meie kodudes ringi nuuskima, et kas me ikka loomadega kenasti ümber käime."
Tagantpoolt avaldas keegi arvamust, et tegu võiks olla Michael Jacksoni fännidega. Kohe oli kosta suurt rüselust ning vaene lollakas sai kohapeal peksa ning hetk hiljem oli näha kuidas verine kogu linna poole liipas.
Märkamatult oli telgisuu jälle avanenud
"Ega te ei tea, kus mu prillid on. Ma ei näe ise midagi; ja olge inimesed tooge mulle siia kaks õlut!" Telgiuks sulgus
"Äkki on see kell?! Ma ükskord Londonis muuseumis käies nägin sellist. Igal täistunnil tehti uks lahti ja kägu kukkus?!"
"Ise oled sa paras kägu," käratas äkki üks maja uksel istuja lollakale peale.
"Mida te sitad siin passite. Minge ära, siin pole midagi vaadata. Tõmmake kohe leelet või ma võtan oma parema silmamuna koopast välja!"
Oma sõnade kinnituseks tõusis ta trepilt üles, tegi paar sammu rahva suunas ning pööritas silmi ja mörises. Hullunud rahvas põgenes paanikas. Mehed vaatasid neile järele ja naersid.
"See tuli sul, Georg, päris hästi välja. Nüüd saame sellest lollikarjast vähemalt mõneks ajaks rahu. Sa mine vii Veemile üks õlu, ma panen sauna puid juurde. Pärast peame poest vorstikesi ja õlut juurde tooma. Ega jaanipäeval sobi siis eestlasel kaine olla!"
