Belgia. Detsember
Jalutasin piki Johannesstraati raekoja poole. Läksin üle kanali. Sillal seisatasin hetkeks ja viskasin vette 20-frangise mündi. See oli minu vaikiv kokkulepe veega; mina viskan raha ja tema annab mulle minu meelerahu ja puutumatuse. Nii olin ma teinud juba aastaid - see oli hea kokkulepe.
Astusin sisse ühte kohvikusse, sest nägin läbi suure maani ulatuva akna kaunist ettekandjaneiut. Võtsin oma mantli ja riputasin selle nagisse kuivama. Silmitsesin seda tütarlast, naeratasin oma mõtete üle ja tellisin endale ühe kohvi. See oli hea kohvik. See kandis tänase päeva nime. - Caffe of the day, nagu ütleks mu sõber David Walesist. Tõenäoliselt istub ta praegu oma kodus, väikeses Lldanieli külas. Istub oma ruumikas vanaaegses majas kamina ees ja tõmbab piipu. See on hea piip. Merevaigust kahaga ilus piip; mälestusese, kingitus ammulahkunud sõbralt. See oli hea sõber.
Aga mina istun kohvikus, suitsetan sigaretti, kiikan ilusat belgia neiut vaadata ning joon kohvi. Ka kohvi on hea ning see teeb selle päeva veelgi toredamaks. Avastan korraga, et kohvikust tänavale vaadata ei ole nii lihtne kui vastupidi. Üks ilus suur apelsinipuu - huvitav et ma seda varem tähele ei pannud - varjab mu vaadet. Näen tänaval mööduvaid inimesi vaid korraks, siis kui nad apelsinipuu varjust välja astuvad. Küllap on nad kõik head inimesed, ehkki ma neid vaid põgusalt silman. Mul ei ole selle vastu midagi selle vastu ku iselline illusioon säilib, aga see on ka kõik, mida enesele luban. Minu moto on: üks illusioon päevas! See teeb ligikaudu kolmkümmend illusiooni kuus, 365 illusiooni aastas. Õigemini küll pisut vähem, sest mõned kipuvad ju korduma, ent ma arvestan nad siiski sisse, sest miks peaksin ma eelistama üht teistele? Tõepoolest miks?!
Ma lõpetan oma kohvi ja naeratan salamisi, sest mul on minu illusioon. Illusioon ilusast Brügge linnast, kus elavad head inimesed. Kus on üks kohvik koos ilusa ettekandjaneiuga, kes vaatab praegu minu poole ja naeratab mulle.
Astusin sisse ühte kohvikusse, sest nägin läbi suure maani ulatuva akna kaunist ettekandjaneiut. Võtsin oma mantli ja riputasin selle nagisse kuivama. Silmitsesin seda tütarlast, naeratasin oma mõtete üle ja tellisin endale ühe kohvi. See oli hea kohvik. See kandis tänase päeva nime. - Caffe of the day, nagu ütleks mu sõber David Walesist. Tõenäoliselt istub ta praegu oma kodus, väikeses Lldanieli külas. Istub oma ruumikas vanaaegses majas kamina ees ja tõmbab piipu. See on hea piip. Merevaigust kahaga ilus piip; mälestusese, kingitus ammulahkunud sõbralt. See oli hea sõber.
Aga mina istun kohvikus, suitsetan sigaretti, kiikan ilusat belgia neiut vaadata ning joon kohvi. Ka kohvi on hea ning see teeb selle päeva veelgi toredamaks. Avastan korraga, et kohvikust tänavale vaadata ei ole nii lihtne kui vastupidi. Üks ilus suur apelsinipuu - huvitav et ma seda varem tähele ei pannud - varjab mu vaadet. Näen tänaval mööduvaid inimesi vaid korraks, siis kui nad apelsinipuu varjust välja astuvad. Küllap on nad kõik head inimesed, ehkki ma neid vaid põgusalt silman. Mul ei ole selle vastu midagi selle vastu ku iselline illusioon säilib, aga see on ka kõik, mida enesele luban. Minu moto on: üks illusioon päevas! See teeb ligikaudu kolmkümmend illusiooni kuus, 365 illusiooni aastas. Õigemini küll pisut vähem, sest mõned kipuvad ju korduma, ent ma arvestan nad siiski sisse, sest miks peaksin ma eelistama üht teistele? Tõepoolest miks?!
Ma lõpetan oma kohvi ja naeratan salamisi, sest mul on minu illusioon. Illusioon ilusast Brügge linnast, kus elavad head inimesed. Kus on üks kohvik koos ilusa ettekandjaneiuga, kes vaatab praegu minu poole ja naeratab mulle.
Universumi Direktor @ 14:49
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home