Tour De Farce 2008

"Depressiivsed Eesti väikelinnad
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad" (HU, "Depressiivsed Eesti väikelinnad")

No ja siis me läksime. Teate küll, kott selga ja hakkad minema. Minul selline pisike, koolipoisi oma, Renetil pirakas, packpackeri oma. Kõhu pealt käivad rihmad veel kokku "ja hulk igasuguseid taskuid ja vidinaid. Isegi veepudeli jaoks on sellel kotil tasku või paar! Minu filosoofia on lihtne - mis minu kotti ei mahu, seda pole ka vaja. See on mitu korda kinnitust leidnud ja sellest ma ei tagane, aidaku mind jumal ja aamen. Telk oli mul muidugi ka näpus ja see, nagu selgus, oli rumal mõte.

Naljatasin veel hommikul Assariga, et tõenäoliselt me Valgast kaugemale ei jõuagi. Helistab keegi, ütleme kolmandal päeval, ja küsib, et kus te siis olete. Valgas, vastan mina. Helistab seitsmendal päeval, sama vastus. Oi Mihkel, kas sa tõesti ei ole ära õppinud, et sinu rumalad naljad saavad peaaegu alati tõeks!

Käisime ja ostsime rulli tapeeti. Tapeet on iga toreda hääletusretke alustugi. Sinna kirjutad musta markeriga peale linna nime ja kohe tahavad kõik autojuhid sind peale võtta ja kohale viia. Mitte päris kohale, muidugi, aga igal juhul sammukese sihtpunktile lähemale küll. Meie jalutasime Riia maantee äärde, avastasime, et sealses kioskis õlut ei müüa, aga kuule lugu, elame üle! Kirjutasin oma ilusa 3-väärilise kalligraafilise käekirjaga tapeedile "Montenegro". Tund aega hiljem, samas kohas, lisasin väiksemalt alla ka "sobib ka iga muu koht!". No igal juhul võeti meid peale. Mingisugused Krooksu kõrtsi baikerid ja nende Mercedes Vito. No tore. Saime Valka ja liikusime edasi Valka. Saate aru küll - Valka ja Valka, selline sõnademäng, noh, minu meelest ei ole see naljakas. Kui teie meelest on, siis palun lahkuge kohe minu blogist, sest te olete tainad!

Valkas kirjutasime tapeedile: "Teel rikkusele ja kuulsusele!" Tulemus oli umbes sama edukas kui algus tartus. Kaks tundi hiljem otsustasime, et kuna me näeme Renetiga välja, ilmselt?!, nagu kaks ohtlikku maniakki, siis on targem edasisest hääletamisest loobuda ning panustada ühistranspordile. Kell oli alles nii viie ringis, nii et oleks ju loogiline, et reisihuviline eestlane saab veel Riiga edasi sõita. Buss, kell kuus kolmkümmend viis, teatas bussijaama infoleti tädikene. Buss, kell üheksateist kümme, väitis proua putkakese seinale kinnitatud graafik. Imetore! Vahva! Loomulikult ei tulnud, ega läinud kumbagi bussi, ja tuligi hakata toredas depressiivses väikelinnas ulualust otsima. Olge lahke, külalistemaja "Säde", soodsad hinnad. niiskusehais, bussijuhid ja külm Dush. "Kas teil broneering on?" uuris külalistemaja administraatoritädike. Niimoodi naerma ajada suutsid mind sellel reisil edaspidi vaid poolakad. Broneering minu tagumik. Teil on siin oma kuussada ristkülikukujulist ahvipuuri, kus peatuvad kolm ehitajat ja neli bussijuhti ja te küsite, kas me oleme toa broneerinud.

Kui me olime asjad tuppa paigutanud ning sealt kiiresti tänavale põgenenud, teadsime kindlalt vaid kahte asja. Esiteks seda, et meie kõhud vajasid täitmist ning teiseks seda, et kaine peaga ma seda ööd üle ei ela. Lahendus nendele kahele probleemile oli, muide, ühildatav. Teiseks, ei oleks mina seda ööd kaine peaga üle elanud sellepärast, et Renet norskab, nagu vedur. Ilma naljata! Kui ta mul Edinburghis külas käis, pidin alati vastu hommikut harjakappi magama minema, sest lootused uuesti uinuda olid sama suured kui Omaanil eurovisiooni võita. Sellised pisikesed, ühesõnaga. Omaan Ei ole Euroopa riik, kui te seda ei teadnud, siis palun lahkuge minu blogist, sest te olete tainad.
Söögikoha me leidsime. Selle nimi oli kas Fööniks või Tamburiin või Kepslev hobune. Midagi sellist. Ruumid ja linad laudadel olid puhtad, kunstlilled vaasides kaunid ja meeldiva lõhnaga ja sellega Kepsleva Fööniksi voorused piirdusidki. Ma tahaksin siia lisada kaebuse. Ma ise õpetasin Renetit jootraha andma ja see on talle nüüd nii meeldima hakanud, et ta jätab alati ja igal pool ebaproportsionaalselt ja ebasündsalt suure jootraha. Kerjustele annab ta ka alati pappi. Ta on loomu poolest selline lahke. Mina olen ka loomu poolest selline lahke, aga mina igale kerjusele päris ei anna. Mina eeldan stiili.

Jalutasime mööda Valga maalilist peatänavat ja meile jalutasid vastu kaunid noored emad. Kümned. Nende emasid jalutas ka ja nemad ei olnud enam nii kenad.

Tüüpiline Lõuna-Eesti edulugu:
Kati. Vanus 19 aastat ja neli kuud. Jalad, mille eest võiks tappa (ja äkki Valgas tapetaksegi?!), prink tagumik, ilusad rinnad, kaunis nägu, täisvärk. Haridus: Valga Peeter Brambati nimelise Keskkooli üheksa klassi, pärast seda natuke õmblejakutset Orissaarest. Lemmikkirjanik: Anu Saagim. Lemmikauto: ilmne. Lemmikajaviide: Pöörlev-Tiirlev-Leekiv Armastuse nimeline seebiseriaal, pluss second-hand shoppamine. Laps, Albert-Kristjan Pistaatsia on kahe aasta ja kolme nädala vanune.( Lapse isa Peeter on teine Lõuna-Eesti edulugu ning joob parajasti Jaagu ja Mattiasega garaashi taga õlut.)Kati on Valga patrioot ja tahaks siit minema saada. Soovitavalt Ameerikasse, sest seal on nii tshill ja äkki näeks seal ka Johnny Deppi?! Kindlasti näeks, see on ju Ameerika. Kati suudab kirjutada peaaegu vigadeta ning räägib ka mõne sõna inglise keelt. Õumaigaad, fakk, äässhõul, ja need teised sõnad.

Valgas on palju Katisid. Mõned Marjud ja Liisid ja Annikad ka, aga me leidsime üsna kiiresti, et mida kiiremini me külalistemajja tagasi läheme, seda tõenäolisemalt ei pea me hakkama öösel kohalikke hambaarste mööda linna taga ajama, sest Jaak ja Mattias ja Peeter tulevad varsti linna peale oma pisikesi peeniseid demonstreerima.

Kuus õlut ja üks Jägermeister. Sobib. Elu on ilus. Ma armastan Teid kõiki! Head ööd!

Äratus. Kell on pool kaheksa hommikul. Ma olen ikka Valgas. Küll võib elu ikka ebaõiglane olla. Rongijaam. Halb kohv rongijaamas. Üheksateist teismelist ootamas seda sama rongi, mida meie. Küll võib elu.., ma vist ütlesin seda juba? Kuus A Le Coqi Premium tüüpi õlut ning mõned vorstikesed. Hakkab looma.


TEINE PÄEV.
"She came from Greece she had a thirst for knowledge,
she studied sculpture at Saint Martin's College,
that's where I,caught her eye." (Pulp, "Common People)

Õigluse huvides pean ütlema, et tapeedirulli viskasin ma ära alles õhtul Riias. Riia on tore linn. Siin elab rohkem kui miljon inimest ja paljud neist ei ole lätlased. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Oleneb päevast. Eestlase marsruut Riias on väga lihtne. Bussijaam-Lido-Vabadussambast kiiresti mööda kesklinna kõrtsidesse-Pelmeenibaar-Bussijaam. Rongis oli piletimüüja veel öelnud, et Teie, eestlased, olete kõik rikkad. maksate kogu aeg viiesajakroonistega. Tore, tundsin ennast rikkana, majanduslikult nõrgema suurema naaberriigi kodaniku austus ajas mul rinna kummi. Olen eestlane, rikas käitumishälvetega ülbik, kes on täpselt niikaua maailma naba, kuni kohtab mõnda lääneeurooplast. Siis hakkab ta pugema, siis joob kaks õlut ja on jälle maailma naba. Koos sellesama lääneeurooplasega, kellega on vahepeal vennastutud. Kui minu arvamus teile ei meeldi, siis te olete tainad, aga te ei pea minu blogist lahkuma, sest teie ignorantsus on vabandatav tugeva rahvustunde ning ebapiisava maailmatundmisega.

Tegelikult oli meil tulnud vahepeal mõte, et järgmiseks transpordivahendiks võiks olla lennuk. Oli hoopis buss Riia lennujaama. Lennujaam on läti keeles Lidosta. Me õppisime veel teisigi lätikeelseid sõnu: Uzmanibu, Traukums, Praekums, Zlekums. Mina õpetasin Renetile selgeks must-know sõnavara - Davas krutis padera mani traku (su rinnad ajavad mind hulluks), Davas Kruti (ma tahan sind) ja Dirs atrack, lazis nack (situ ruttu, karu tuleb).
Ma ei suuda jätta imetlemata lätlaste tööhõivepoliitikat. Võtame näiteks bussi - seal on kolm ametimeest: bussijuht, piletimüüja ning postkaartidemüüja. Või siis: sina jalutad kusagil Gulbene kandis metsas. Lähim asustus on umbes sada kilomeetrit kagu suunas, ja ma ei räägi mingist kultiveeritud salust, vaid korralikust paksust metsast. Sina jalutad, nuusutad lillelõhna, tunned oma kätel männivaigu mõnusat kleepuvat puudutust; taamal kepsleb mööda noor emahirv. Romantika, vabadus, õndus, ja siis hüppab puu tagant välja keegi meesterahvas, teatab, et tema on Andris Jekabsons ja sina pead maksma selles metsas jalutamise eest viis latti. Kviitungit Andris sulle ei anna. Tark rahvas, need lätlased. Sellised leidlikud.

Lennujaamas selgus, et Montenegrosse me lennata ei saa. Piloot haigestus. Seega jäid sõelale Kreeka, Istanbul ja Barcelona. Sõime lennujaama lohutuid burgereid, jõime Aldarise õlut ja uurisime lennuplaane. Lõpuks otsustasime, et sõidame Kreekasse. Teate küll, Pantheon, Parthenon, Hybris ja Arete, Platon ja värgid. Õhtumaa kultuuri lõunaeuroopalikku roiskumisse mattunud ja mandunud häll. Aristoteles muidugi ka, tema ma esimese hooga unustasin. Ja kurat teab, miks, aga kassa juures olime me juba piletid ära küsinud kui leidsime, et parem läheme ikka bussijaama tagasi ja sõidame kuskile hoopis bussiga. Jää nägemiseni baltikumi õhuvärav, me kohtume veel ja jälle ja taas. Seega siis kesklinna tagasi ja tavalise eestlase Riia marsruut. Ilma Lidota, sedapuhku. Tüdrukute välimuse poolest meenutab Riia muide Valgat, ainult, et enamus ei ole noored emad vaid noored kaunid slaavi neiud; läti tüdrukud käivad kah.

Ostsime endale piletid öisele bussile Varssavisse, jätsime kotid pakihoidu ning suundusime keha ja vaimu värskendama. Siinkohal tahaks ma lisada, et lätlased on hakanud päris kobedat õlut tegema. Õigemini on kõik sealsed vabrikud ju eestlaste, st põhjamaalaste omad, nii et see selgitab asja. Aga mulle sobis. Mul on jumala savi, kelle oma see õlletünn on, kuni ta juua kõlbab. Ühes välikohvikus tekkis meil filosoofiline dispuut eestlaste geneetilise pagasi üle ja me otsustasim, et järgmise kannu Aldarise Luksusega täname me kõiki Euroopa rahvaid, kes tuhat aastat Eestis röövimas ja vägistamas käisid.

Bussijaamas ostsime kaheksa õlut ja neli topeltvõileiba ja reis võis jätkuda. Jää hüvasti, Riia, mu arm...



Varrsav.

"Do you still have your leathers,
Or did you give them away?
Do you still dream of joni and sidewalk cafes?
Is your norton still running, is the old man still alive?
Do you still get to dalkeith, is your rent still as high?
But I suppose you've a mortgage, now you're a family man." (Fish, "Dear friend")

Bussis olid mõned vabad kohad, nii et saime mõlemad endale kaks istet tagumiku kohta. Peamiselt asustasid meie Setra bussi keskealised kodanikud, mõned asiaadist packpackerid ja paar kena leedu tütarlast. Sellised sümpaatsed. Millegipärast sattusin kusagil Panevezyse kandis memory lane´ile ja mõlgutasin mõtteid. Mingid värvid ja lõhnad tulid nii võimsalt ajusoppidest esile, et kui oleksin ennast kätte võtnud, oleks neid ehk isegi kirja panna tasunud. Aga mina jäin hoopis magama. Ma ei tea, kas Renet norskas või mitte, hommikul ütles ta igal juhul, et polnudki peaaegu magada saanud. Selline lugu siis. Vilnius. Siis Kaunas. Kaunases lahkusid bussist viimased kaunid leedu neiud. Maailm muutus kohe tühjemaks ja hallimaks, aga ma tegin platvormil ühe suitsu ja avasin bussis viimase õlle, nii et kokkuvõttes ei olnudki asjalood kõige hullemad. Arvasin ennast vahetult enne jälle magamajäämist eesti keelt kuulvat. Hommikul selgus, et ma ei olnudki eksinud. Varssavisse sõitis Eesti-Poola segaperekond, kes rääkis vaheldumisi mõlemas keeles ja olid üldiselt igati tsiviliseeritud. Tee venis ja venis ja venis, nagu joodiku lõua küljest tilpnev süljenire ja kui lõpuks Varssav kätte jõudis olin juba üsna tüdinud. Hakkasin ootama, et millal linn kenamaks muutub. Üldiselt ei ole vahet, kas Manchester või Madrid - iga suurlinna agulid on ühtemoodi koledad. Varssaviga oli aga selline lugu, et see ei muutunudki kenamaks. Paha lugu, panid poolakad, aga pealinnaga on teil kehvad lood.

Bussijaamas sattusime kohe ühe reisi high lighte´i otsa. Läksime ennast tualetti kasima ja lugesin oma kehvas poola keeles seinal rippuvat silti, see ütles: pissuaarid poolteist zlotti, kabiinid kaks ja pool zlotti! See vist ongi see kuulus Poola majandusime. Ah te pole sellest kuulnud?! Pole ka ime. Mina ka ei olnud. Sellist asja, väidab Ecyclopedia Britannica, polegi olemas. CIA Factbook ja prantsuse akadeemia vastavad koguteosed nõustuvad brittidega.

Teine paha lugu on poolakatel keeleoskusega. Poola keeles on nad üsna tugevad aga mistahes teistega tekib probleeme. Suuri probleeme, selliseid Mount Everesti suuruseid ja seda siis kui sa vaatad profiilis. Ja minu vene keel on ka piisavalt kehv, aga viipekeeles olen ma olümpiatasemel, nii et kuidagi saab hakkama. Enamasti.

Sõitsime taksoga kesklinna ja imetlesime Poola pealinna selle täide alastusse kistud koleduses. Tegu on Gerard Depardieuga linnade seas. Mõned naised on nii koledad, et nende koledus on seksuaalselt ääretult ligitõmbav, Varssaviga, ma sellist fenomeni kahjuks ei täheldanud. Aga pole hullu. Me ostsime kaks piletit magamisvagunisse öisele Praha rongile ja otsustasime, et ei ole koledaid linnu vaid lihtsalt liiga vähe õlut. Meil oli õigus. Linn, muidugi ei muutunud päeva arenedes kuidagi kenamaks, aga meil oli selleks ajaks juba sügavalt savi. Ja muidugi tõi poolakate imeline keeleoskus kaasa ka naljakaid seiku.

Jalutame mingil suvalisel platsil ja meile tuleb vastu neiu. Täitsa tipp-topp tüdruk. Astub meie juurde - käes on tal kimp värvilisi pastakaid - ja hakkab meiega rääkima.
"zsghrt kahzcten oghzstchick mughtechvtn," ja nii edasi. No ma siis ütlesin talle viisakaid väljendeid kasutades inglise keeles, et tema jutt on kahjuks mõeldud kurtidele kõrvadele. Neiu läheb üle inglise keelele.
"five Zlot, you, eat children!" No tere hommikust. Miks peaks me tahtma lapsi süüa? kas neil on seal Poolas selline komme või? No väga tore, pani poolakas, loomulikult sain ma aru, et raha on mõeldud väetite laste toitmiseks, aga mul oli juba pastakas. Ma küsisin Renetilt ja tema ütles, et tal ka on. See otsustas asja.
"Thanks, but we rather prefere pork. So long and take it easy."

Küll aga andis renet viis zlotti ühele noorepoolsele parmule, kes tuli ja küsis väga ausalt joogiraha. No miks peaks temagi kuivame kui meil on elu nii ilus. Me oleme Tartust. Me hoiame praktiliselt kahekesi üleval kogu Kesk-Ida-Euroopa turismi ja kohalik õlu kannatab enam-vähem isegi juua.
Õhtupoolikul leidsime kogu linna ainukese ilusa maja. See oli selline New-Age stiilis klaasist kumerustega kupliga maja. Ja selle maja ees oli välikohvik. Ja selles kohvikus istusid täitsa viisakad inimesed ja õlut tõid lauda kenad tütarlapsed. Seal me siis istusimegi ja Renet andis iga õlle järel nii rängalt jootraha, et ettekandjad läksid kaklema, et kes meid teenindada saab.

Rongijaamas tuli keegi lahke nooremapoolne daam meie käest küsima, et kas me oleme ikka oolrait. No siis me rääkisime talle, et meil on enamus gruppi kadunud ja kui nad näevad kedagi, kes meenutab eestlast, siis saatku muudkui aga meie juurde, sest rongist maha jäämine on ikka paras pask. No siis ta hakkaski meie juurde igasuguseid karvaseid ja sulelisi saatma. Iga viie minuti järel oli ta uue seltskonnaga kohal.
Tuleb kolme hollandlasega - kas need on teie sõbrad? Ei kahjuks ei ole, vastame meie, üha õnnetumaks muutuvate häältega. ka tüdruk muutus meie kurbuse peale kurvaks.
Tuleb paari iirlasega - kas need on teie sõbrad? Ei, ka need pole meie sõbrad. Vähemasti mitte veel.
peaaegu nuttes tirib meeleheitel poolatar meie juurde kaks asiaadi neidu ja ühe noormehe. Nood ei saa aru, miks nad sinna on toodud. Nad on peaaegu sama õnnetud kui meie üritame välja näha, ent üritavad meid siiski samal ajal meeleheitlikult pildistada. Suur tänu, aga ka need pole meie sõbrad, aga eks nad, raisad, ole ise süüdi kui nad tahavad veel üheks ööks Poola jääda. Kui sa tahad ennast mingist masohhismitulvast aetuna niimoodi karistada, siis lase käia. Jätsime oma väljamõeldud sõbrad mööda Varssavit uitama ja astusime rongi.

Esmalt pidime pöörduma vagunisaatja poole, et see teeks lahti meie kupee ukse, kuna selle oli seestpoolt lukustanud mingisugune ähmis Hong-Kongi daame. Loomulikult oli ta hõivanud mõlemad alumised ja keskmised narid, nii et meile jäid ülemised. Need olid kõrgel ja kitsad, aga hei - mis me ikka kurdame. Ükski hind pole liiga kallis Poolast minemasaamise eest. Kupeehõivajale tegime aga mitmekordselt tagasi. renet norskas nii et see lämmatas rööbaste kõlksumise ja veduri puhkimise ja mina sekundeerisin talle kakofoonilisi helinaid tagumisest otsast välja lastes. Aeg- ajalt vastas ka Reneti tagumik mõne süvafilosoofilise traktaadiga, nii et lõbu oli laialt. vaadates tumedaid rõngaid naise silmade all, olin kindel, et ta polnud sellel ööl silmatäitki maganud. peale eelpoolöeldu nägime me ilmselt ka piisavalt ohtlikud välja - Renet oma saja ja kümne kilo ja mina nädalase habeme ja 24 h läätsede kandmisest punaste silmadega. Ma oletan, et sellel naisel oli karmavõlg, et ta meid endale kaela sai, aga võibolla ka lihtsalt roppu moodi kehva õnne. Kes teab.




Praha.

"Every time just like the last
On her ship tied to the mast
To distant lands
Takes both my hands
Never a frown with golden brown" (The Stranglers, "Golden brown")

Prahas väljusime vaksalist ja hakkasime kohe arutama, et mis on meie Praha külastuse juures kõige olulisem. Renet ütles, et Karli sild ja naised, mina ütlesin, et õlu. Kuna me tunneme Renetiga teineteist juba viisteist aastat ja lahendame kõik võimalikud vastuolud juba eos solidaarsuse printsiibil, leidsime, et pole ühtegi põhjust, miks me ei võiks kõiki neid asju ühendada. Kõigepealt otsisime endale aga öömaja ja väikeste viperuste kiuste see meil ka õnnestus. Leidsime odava hosteli Wenzigova tänavas, kasisime ennast, panime puhtad riided selga ja siis linna.

Karli sillal olid turistid. Välklambid sähvisid nagu oleks olnud kõva äikesetorm, väsinud väljanägemisega moosekandid mängisid dixielandi-stiilis muusikat ja tsehhi kristalli kuhilad tõusid taevaste kõrgusteni. Sillal kuulsin vähemalt kahtekümmet keeld, mida suutsin tuvastada ja veel mitut, mida ei suutnud. Eesti keelt nende hulgas polnud. Oli aeg põgeneda.

Pudel rieslingut ja mõned võileivad ja ilus koht Slovansky saarel. Idüll! Meie eest loksusid mööda mõned kalamehed ja turistidest pungil pargased. Armunud paarid väntasid räämas vesijalgrattaid ning meie seljataga valmistas punastes särkides kelnerite armee ette pulmalauda. Mida sa hing veel ihkad.

Väidetavalt on Edinburghis neli tuhat kõrtsi, restorani ja muud selletaolist asutust. olen üsna kindel, et Prahas on neid rohkem. Õlle hinnad kõrtsides algasid kahekümnest kohalikust kroonist!! ja lõppesid saja kümne juures. Tsiteerides mälu järgi Svejki, ei käinud me rohkemas kui kolmekümnes kohas ja tõtt öelda ei võtnud kusagil rohkem kui kolm kortlit.

Tsehhidel on poolakate ees veel see eelis, et nad räägivad natukene ka inglise keelt. Ütled neile beer, nemad noogutavad, naeratavad ja toovad sulle kannu Pilsner Urquelli. Jawohl! Mina olen nõus.

Praha on tõeline arhitektuuripärl. Okei - siin pole ehk sellist glamuuri, nagu Tallinna vanalinnal, ent selle eest on kogu linn meeldivalt ansamblis ja sa ei kohta mingeid roppusi, nagu ütleme Vilniuses. Vaidlesime Renetiga, et kas Tsehhi tüdrukud on ilusamad kui poola omad ja jõudsime arvamusele, et küllap on. Jällegi - pole olemas koledaid tüdrukuid, on liiga vähe õlut. Selle viimasega, jumal tänatud, Prahas probleemi pole.

Aga kaua sa võid. Ükski linn, kui see pole just Tartu või Edinburgh pole rohkem kui kolme päeva väärt. kaalusime, kas suunduda edasi näiteks Viini või ikkagi Ateenasse lennata, ent otsustasime, et läheme koju.
Kas ma olen juba öelnud, et mul oli raha otsa saanud? Noh, igal juhul mul oli raha otsa saanud, seega tuli tagasilendamine unustada ja jälle sammud bussijaama poole seada. Praha-Vilnius, olge lahke härrad, 1800 kohalikku raha.

Viimasel päeval külastasime veel Praha erinevaid lõbustusasutusi ning oligi aeg. Bussijaamas juhtus ka meie reisi esimene och viimane ekstsess. Nimelt arvasid kohalikud korrakaitsjad, et sellist ohtlikku maniakki, nagu mina, tuleb tingimata bussiooteplatvormil suitsetamise eest trahvida! Tere lell! kakssada kohalikku raha, olge hea härra, köhige välja. Muidu viime teid jaoskonda ja esitame teile hulga igasuguseid ebameeldivaid küsimusi ja rikume teie muidu juba üsna heaks kujunenud arvamuse Tsehhimaa kohta lõplikult ära. Ma maksan! Jätke mulle alles mu illusioon!
Makstud ja bussis ja teel Leedumaale, kus suitsetamine bussiooteplatvormil on enam-vähem lubatud.


Viimane peatükk.

"How many times have you woken up and prayed for the rain?
How many times have you seen the papers apportion the blame?
Who gets to say, who gets the work and gets to play?
I was always told at school, everybody should get the same" (The Stranglers, "Always the sun")

Ja ega ei olegi enam palju öelda. Kitsas buss, ja mis siis. Iga teekond, mis algab, peab ka lõppema. Vältimatult. Vilnius on jätkuvalt kole ja meie viimane päev reisil, Riias, oli jätkuvalt tore. Renet, jäädes endale kindlaks, andis viis latti tänavamuusikutele. Me istusime kohvikus, trimpasime õlut, kiikasime ilusaid läti neide vaadata ja me panime paika selle, mida me juba nii ehk nii teadsime - niipea kui võimalik tuleb jälle teele minna. Sedapuhku Vancouverist autoga läbi Põhja- Ameerika. Kui sa oled vagabund, jääd selleks kogu eluks, ja rohkem ei olegi mul midagi öelda, ja kui see teile ei meeldi, siis lahkuge kohe minu blogist, sest aeg on juba hiline...