Sunshine On Leith
"Ma heart was broken /../ sorrow... /../ You saw it, You claimed it, You touched it, You saved it..." (The Proclaimers, "Sunshine On Leith")
I.(Hetk,veebruar aasta 20xx) Sellisena jäi ta mulle meelde kogu eluks. Paksud kastanpruunid, kergelt lainelised juuksed langemas vabalt üle õlgade. Kohvitass surutud kahe hapra, ent hämmastavalt tugeva käsivarre vahele, põsk parema käeselja vastu toetumas ning silmad vaatamas kaugusesse. Mitte midagi nägevad silmad. Igatsevad silmad. Sajandite vanused silmad. Veerand tundi hiljem läksime me voodisse ja ta tuli kiiresti, kergelt ja vaevata, samamoodi kui paljudel järgnevatel kordadel. Kui me ikka veel hingetuina puhastel kahvaturoosadel linadel puhkasime, sõnas ta korraga: "üks". Alles hetk hiljem mõistsin, et sellega mõtles ta meie esimest korda; lubadus ja teadmine, et selliseid naudinguhetki tuleb veel. Alles hiljem tuli mulle pähe, et kunagi peab esimesele järgnema ka viimane kord. Ning alles palju hiljem rääkis ta mulle selle loo..
Millegipärast tõi ta mulle alati meelde mu poisikesepõlve. Suure kooli hallid koridorid. Kaasõpilaste ning õpetajate terrori, omavahelise võimuvõitluse ning mu esimese armastuse. Miks, seda ma ei tea. Mööda oli läinud kakskümmend aastat ja samapalju armumisi; isegi riik, kus elasin, polnud enam sama. Ent me mõlemad olime väljaheidetud, mõlemad oma sisemisest sunnist eksiili valinud. Mina võõras riigis, tuhandeid miile kodumaast eemal. Tema oma teemantkõvades mõtetes, kohvitasside hapras rahus. Otsustes, mis olid tehtud, ent mida keegi ei teadnud. Võibolla just sellepärast rääkis ta mulle selle loo. Mitte usaldusest, ei, ta ei usaldanud kedagi. Ma olin institutsioon. Kõik, mis jäi magamistoast väljapoole jäi ka lukku. Ma olin võõramaalane. Mu aktsent pidi mulle alatiseks külge jääma. Olin kuulnud vastupidist väidetavat, ent see oli vale. Lihtsalt nende inimeste soov kuuluda, vastu võetud saada, oli minu omast tohutult tugevam. Ma pidin alatiseks jääma võõraks. Võibolla tundis ta samasust, kui ta üldse sai kellegagi sarnane olla. Ta kuulus sellesse maailma sama vähe kui mina sellesse linna. Võibolla tahtis ta, et ma selle loo edasi räägiksin. Oma sõnadega. Võibolla..
13- aastasena olin ma juba peaaegu täisjõus. Kui ma olin ühe poisikeste juures nii tavalise, mitte millestki alguse saanud kakluses ühe oma parimatest sõpradest oma tugevusest ise mitte teadlik olles ühe löögiga põrandale virutanud, nägin maast vastu vaatamas ta silmi. Uskumatust väljendavaid, ehmunud, arusaamatuses ja imestavaid. Kakskümmend aastat hiljem olid need ühe naise soojad pruunid silmad, mis olid konstantses jahmatuses. uudistavad, arglikud ja imestunud. See oli aga palju hiljem kui ta jutustas mulle oma loo. Varem, samal hommikul, oli ta mulle.., ei, siiski, pigem iseendale öelnud: "sada neli". Voodi oli ainus koht, kus see alatine imestus haihtus. Esialgu tegi see mind kurvaks ja nõutuks, ent järele mõeldes mõistsin, et see naine ei saa kunagi olla minu oma. Ei saa olla kellegi oma. Iial. Mitte rohkem kui kellegi oma saaks olla tuul. Ent mulle rääkis ta vähemasti oma loo. Võibolla oli ta seda rääkinud kõigile oma armukestele, ent usun siiski, et mitte. Mina oli ohutum. Olin välismaalane ja tõrjutud oma kesta nii nagu tema enda omasse. Võibolla sellepärast, et ka too lugu algas kohvikus. Palju, palju aastaid varem, ent siiski samas linnas ja peaaegu et samal tänaval. Võibolla algasid need numbrid hoopis sealt, võibolla pidas ta arvet kõigi oma partneritega. Ma ei usu, et ma seda kunagi teada saaksin. Kui ma teaksin, kust teda leida. Kui ma julgeksin..Tõenäoliselt me jalutaksime Leith Wateri kaldapealsel, me sööksime Mehhiko - või mõnes muus, talle meeldisid vürtsised toidud, restoranis õhtust, läheksime tema Dalmeny tänava korterisse ja hiljem ütleks ta kuussada neli, või mõne muu arvu. Sellel pole tähtsust. Enam mitte...
Olin sellest loost nii haaratud olnud, et suundusin samal õhtul linnaraamatukokku Leith Walkil ja tellisin endale vanad kaardid, fotod tänavatest, fotod inimestest, niipalju elulugusid ja raamatuid kui oskasin esimese hooga pisutki kuulduga siduda. Tean nüüd, et selsamal hetkel põimus minu elu lahutamatult läbi paljude teistega. Omamoodi on see nüüd minu enda lugu.
I.(Hetk,veebruar aasta 20xx) Sellisena jäi ta mulle meelde kogu eluks. Paksud kastanpruunid, kergelt lainelised juuksed langemas vabalt üle õlgade. Kohvitass surutud kahe hapra, ent hämmastavalt tugeva käsivarre vahele, põsk parema käeselja vastu toetumas ning silmad vaatamas kaugusesse. Mitte midagi nägevad silmad. Igatsevad silmad. Sajandite vanused silmad. Veerand tundi hiljem läksime me voodisse ja ta tuli kiiresti, kergelt ja vaevata, samamoodi kui paljudel järgnevatel kordadel. Kui me ikka veel hingetuina puhastel kahvaturoosadel linadel puhkasime, sõnas ta korraga: "üks". Alles hetk hiljem mõistsin, et sellega mõtles ta meie esimest korda; lubadus ja teadmine, et selliseid naudinguhetki tuleb veel. Alles hiljem tuli mulle pähe, et kunagi peab esimesele järgnema ka viimane kord. Ning alles palju hiljem rääkis ta mulle selle loo..
Millegipärast tõi ta mulle alati meelde mu poisikesepõlve. Suure kooli hallid koridorid. Kaasõpilaste ning õpetajate terrori, omavahelise võimuvõitluse ning mu esimese armastuse. Miks, seda ma ei tea. Mööda oli läinud kakskümmend aastat ja samapalju armumisi; isegi riik, kus elasin, polnud enam sama. Ent me mõlemad olime väljaheidetud, mõlemad oma sisemisest sunnist eksiili valinud. Mina võõras riigis, tuhandeid miile kodumaast eemal. Tema oma teemantkõvades mõtetes, kohvitasside hapras rahus. Otsustes, mis olid tehtud, ent mida keegi ei teadnud. Võibolla just sellepärast rääkis ta mulle selle loo. Mitte usaldusest, ei, ta ei usaldanud kedagi. Ma olin institutsioon. Kõik, mis jäi magamistoast väljapoole jäi ka lukku. Ma olin võõramaalane. Mu aktsent pidi mulle alatiseks külge jääma. Olin kuulnud vastupidist väidetavat, ent see oli vale. Lihtsalt nende inimeste soov kuuluda, vastu võetud saada, oli minu omast tohutult tugevam. Ma pidin alatiseks jääma võõraks. Võibolla tundis ta samasust, kui ta üldse sai kellegagi sarnane olla. Ta kuulus sellesse maailma sama vähe kui mina sellesse linna. Võibolla tahtis ta, et ma selle loo edasi räägiksin. Oma sõnadega. Võibolla..
13- aastasena olin ma juba peaaegu täisjõus. Kui ma olin ühe poisikeste juures nii tavalise, mitte millestki alguse saanud kakluses ühe oma parimatest sõpradest oma tugevusest ise mitte teadlik olles ühe löögiga põrandale virutanud, nägin maast vastu vaatamas ta silmi. Uskumatust väljendavaid, ehmunud, arusaamatuses ja imestavaid. Kakskümmend aastat hiljem olid need ühe naise soojad pruunid silmad, mis olid konstantses jahmatuses. uudistavad, arglikud ja imestunud. See oli aga palju hiljem kui ta jutustas mulle oma loo. Varem, samal hommikul, oli ta mulle.., ei, siiski, pigem iseendale öelnud: "sada neli". Voodi oli ainus koht, kus see alatine imestus haihtus. Esialgu tegi see mind kurvaks ja nõutuks, ent järele mõeldes mõistsin, et see naine ei saa kunagi olla minu oma. Ei saa olla kellegi oma. Iial. Mitte rohkem kui kellegi oma saaks olla tuul. Ent mulle rääkis ta vähemasti oma loo. Võibolla oli ta seda rääkinud kõigile oma armukestele, ent usun siiski, et mitte. Mina oli ohutum. Olin välismaalane ja tõrjutud oma kesta nii nagu tema enda omasse. Võibolla sellepärast, et ka too lugu algas kohvikus. Palju, palju aastaid varem, ent siiski samas linnas ja peaaegu et samal tänaval. Võibolla algasid need numbrid hoopis sealt, võibolla pidas ta arvet kõigi oma partneritega. Ma ei usu, et ma seda kunagi teada saaksin. Kui ma teaksin, kust teda leida. Kui ma julgeksin..Tõenäoliselt me jalutaksime Leith Wateri kaldapealsel, me sööksime Mehhiko - või mõnes muus, talle meeldisid vürtsised toidud, restoranis õhtust, läheksime tema Dalmeny tänava korterisse ja hiljem ütleks ta kuussada neli, või mõne muu arvu. Sellel pole tähtsust. Enam mitte...
Olin sellest loost nii haaratud olnud, et suundusin samal õhtul linnaraamatukokku Leith Walkil ja tellisin endale vanad kaardid, fotod tänavatest, fotod inimestest, niipalju elulugusid ja raamatuid kui oskasin esimese hooga pisutki kuulduga siduda. Tean nüüd, et selsamal hetkel põimus minu elu lahutamatult läbi paljude teistega. Omamoodi on see nüüd minu enda lugu.
Universumi Direktor @ 00:03
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home