Ines Karu röövimine, ehk draama mitmes pildis

"Mis sa arvad kui palju selle 15 milli euro eest purksi saab?" uuris Jaak, trio noorim ja ilmselgelt lollim liige. Jaak oli kunagi käinud Kohila keskkoolis, kus ta lõpetas üheksa klassi. Mõned koolikaaslased ning õpetajad meenutasid seniajani, kuidas Jaak oli kord seina küljest lahti rebinud lõuatõmbamiskangi.

"Mine persse. Selle rahaga hakkan ma iga päev Raplas restos söömas käima. See purks on siin nii-ehk-nii jäle sita maitsega. Kas see on koeraliha vä, mida nad siia pihvi sisse panevad vä?" Ütleja oli Priit. Liider. Aju. Glamuurne arvamusliider, kelle Saksamaal Baieris toodetud sõiduautos ei puudunud Saksamaal Hannoveris toodetud helisüsteem Blaupunkt.

"Ei tea, kas need tissid on ehtsad?" Ilgelt äge oleks neid lähedalt näha või nii. Mõtle kui ta armub minusse ära ja siis me nagu paneme ööd ja päevad läbi või nii!" See ohmooni unistus tuli meie kolmanda kangelase, Valdeku suust. Valdek oli kord koolinäidenis mänginud Seenekest, selle eest õpetajalt kiita saanud ning klassikaaslastelt saadud alandus ja mõnitamine olid lakanud alles siis kui Valdeku ametlik haridustee täiskasvanuikka jõudmise ning akadeemilise suutlikuse puudumise tõttu enneaegselt katkes. Enneaegselt? See oli muidugi suhteline. Paljude pedagoogide unenägudes oli see toimunud juba palju varem ning koolidirektor Siim Respin nägi siiamaani painajaid 40-aastasest Valdekist, kes matemaatikatunnis tahvli ees universumi suurimale saladusele kui palju on kuus pluss üheksa püüdlikult vastust otsib.

"Kuule enivei, ma ostsin veel neid Diili kõnekaarte, nii et nüüd me raudselt vahele ei jää. Ja siis ma rääkisin Jaaniga - õudselt killer vend- ta tuleb õhtul Raplasse. Saame kokku ja siis me anname talle papi üle." Jaak nokkis nina ja sülitas. Sügiseses poris ei jäänud sellest suurt jälge Kohila niigi porisele tänavale; samuti ei haavanud see kellegi esteetilisi tundmusi. Süljekaare pikkus oli mõningates ringkondades autoriteedi üks olulisimaid alustalasid.

Kuule, ega see Jaak meile tünga ei tee või nii?" uuris Valdek. "Persse, kuidas me talt selle papi siis pärast kätte saame?"

"Ma olen sulle sada korda öelnud, et papp kantakse üle, nii et Jaak ei saa sinna käppasid taha ajada. Mul on ju selle Vürsti Aksli kaart ka juba olemas, sellega võtame papi välja. Jaak saab oma klotsi sullis kätte nii et sellega ei ole mingit problemssi."

Sügati mune ja suitsetati. Noore Eesti Vabariigi kriminaalajaloo kõige keniaalsema (nii kirjutas seda sõna Valdek)kuriteo ajalugu oli juba pooleldi valmis kirjutatud. Sügisene päike kadus Raikküla metsade taha ning hamburgeriputka sulgemiseni jäi veel viisteist minutit. Ines Karu imetles peeglist oma naba ning tshattis sõbrannaga pea sama süüdimatult kui kolm Raplamaa noormeest saja kilomeetri kaugusel.


"Sa oled vallandatud!" teatas Armin. Arminil olid lühikesed blondid juuksed ning Gucci ülikond. Arminil oli tohutult pappi ja sajad lõhutud Eesti perekonnad ning paarkümmend vabasurma läinud kasiinosõltlast ei tekitanud temas erilisi süümepiinu. See on iga inimese vaba valik, armastas ta rõhutada. Mina pakun inimestele meelelahutust ja elustiili. Erinevalt Valdekust kirjutas Armin vaat et vigadeta ning valdas ka mõne sõna inglist ja ka vene keelt. I am a self-made-man, oli ta kord ühele läti seltskonnaajakirjale antud intervjuus öelnud.
Telesaatest minema kihutatud Kati lahkus löödult stuudiost.


"Kuule sa ei usu seda!" Ütles Viktor. "Need Rapla idioodid plaanitsevad ikka päris tõsimeeli selle Karu-plika ära röövida!" Eesti vabariigi Kriminaalpolitseiameti vaneminspektor kandis valget särki ja punase-valge, peamiselt punasetriibulist lipsu. Tubade seinad olid säravvalged ning peenema haistmismeelega inimestele ei jäänud märkamatuks nõrk desinfektsioonivahendi hõng.

"Vend kõndis joonelt Rapla jaoskonda sisse ja rääkis kõik ära. Need sellid on ikka tõsimeeli lollid! Vahel ma mõtlen, et lollakamaid vendi kui need Viljandi ahvid, kelle me Jägalast välja tõmbasime pole olemaski, aga ikka pean oma arvamust korrigeerima." Viktor rääkis oma ülemusega veel pool tunnikest. Kokku lepiti üldine tegevusplaan ning võimalikud komplikatsioonid.
"Kuule, sul endal on ka ju neid Olympicu aktsiaid!" ei suutnud ta kohtumise lõpus oma bossile kahjurõõmsa irvitusega nina alla hõõrumata jätta. Noore Eesti Vabariigi kriminaalajaloo kõige geniaalsema kuriteo ajalugu oli juba kolmveerandi jagu valmis kirjutatud.

Valdek võeti kinni sellesama kioski kõrvalt parklast, kus meie loo esimene vaatus hargnema hakkas. Ta väitis, et ta ei ole kunagi kuulnud Ines Karust, Armin Karust, kellestki Jaanist või õigupoolest ka mitte hamburgeridest või millestki muust. Omamoodi oli tal õigus. Ta teadis väga paljudest asjadest tõepoolest väga vähe või üldse mitte.
Jaak suruti kriminaalpolitsei eraldusmärkideta Mazda kapotile paarkümmend kilomeetrit eemal Juurus. Tema taskust leitud kümnete kõnekaartide ja Ines Karu pildi kohta ei olnud tal suurt midagi öelda.
Saatuse irooniana võeti Priit korrakaitsjate poolt vahi alla Olympic-kasiino Rapla mängusaalis, kus ta tuima järjekindlusega viimast bemarimüügist üle jäänud raha maha toksis.

Eesti politsei oli oma töö hästi teinud. Kurikaelade jaoks terendasid vangla rõõmutud müürid.

"Sa oled vallandatud!" teatas Armin järjekordsele õnnetule. Mait tõmbas oma suunurgad allapoole ning lahkus löödult telestuudiost. Armini pruuni Versace ülikonna rinnataskust paistis kolmnurkesks pressitud pruuni ninaräti serv.

Ines Karu aga imetles oma naba ning tshättis telefonis sõbrannaga sama infantiilsel moel kui alati. Nabatants oli Euroopasse jõudmas.

Mihkel