Noobel

Südametäiega virutas Jaan Manitski ukse kinni ning kõndis käsi sügavale nutrianahkse mantli taskutesse surudes minema. Täikraed, mõtles ta, vanad peerud, ahvid, sõitke, kus kurat. Kahjuks pole kedagi, kes tema võimetust vihast indutseeritud sõimu kuulda võtaks.

„Järgmine, palun!“ teatas komisjoni esimees, härra Herman Lindqvist.
„Tervist, härrased,“ sõnas Jaan Kross. Nobeli kirjanduspreemia komisjoni liikmed vastasid maestro tervitusele viisakate kummarduste ning tervituspominaga.
„Mida saame me Teie heaks teha, härra Kross?" uuris komisjoni kõige vanem liige 93 aastane Sven Andersson, Rootsi kõige naljakam mees aastatel 1957-64, 67-79, ja 1983.
„Vaadake, härrased, mul on siin üks selline raamat. „Wikmani Poisid“. Mõtelesin, et ehk annate, head härrad, mulle selle eest preemia? Oma kodumaal olen ma väga kuulus ja armastatud. Eesti rahvas rõõmustaks kui ma preemiaga koju tuleksin. Ja naise autole oleks vaja uus karburaator panna ja mõtlesin ka aiamööbli uuesti üle värvida, nii et raha kuluks ka hädasti marjaks ära. Mis tea arvate, dzentelmenid, ehk teeme ära?“
„Khmm, vaadake, härra Kross,“ sõnas paks Karl Elofsson, suusataja Peri vanaonu, „eelmisel aastal olite te siin oma „Paigallennuga“ ja siis oli see „Kolme katku vahel“ – iseenesest ju tugev teos, aga..., no ja siis oli Teil see Doktor Martensi raamat, vaadake me mõtlesime, et te saate aru, et me Teie aususele seda preemiat ikka ei anna. Teie aeg on möödas, kulla härra."
“Ehk viskate ikka pilgu peale kulla sõbrad!?“ palub Kross veel komisjoni, ent komisjoni külmad näoilmed ei jäta vanale kirjanikule mingit lootust. Ruumist lahkub nüüd mitte suur kirjanik, vaid lihtsalt väga vana ja väsinud mees.

„Järgmine“. Sisse astub Jaan Kaplinski.
„Härrased akadeemikud,“ alustab Kaplinski peene kummardusega, „Tore, et olete otsustanud preemia sellel aastal viimaks Eesti kõige armastatumale kirjanikule anda. Minule. Õige otsus, mida ma igati heaks kiidan!“
Komisjoni liikmed nihelevad arusaamatuses, viimaks võtab sõna esimees.
„Vaadake härra Kaplinski, räägime nüüd südamest südamesse, nagu öeldakse. Vaadake, mõnikord on kirjutamata jätmine olulisem kui kirjutamine, Te ju mõistate mind? Te olete ju esteet. Neljakümne kirjale jätsite alla kirjutamata, see on paha!“
„Samas olen ma kuulnud, et ka teie poeg teeb kirjanduslikke katsetusi,“ lausub vana dr Schönberg tagareast. "Väga huvitav traktaat, see „Juudid ahju!"“
„Härra Kaplinski, meie ei anna Teile seda preemiat. Me leiame, et Teil ei ole, ei ole sellist koloriiti, mis põhjendaks kirjandusmaailmale Teile preemia andmist," ütleb komisjoni esimees vastuvaidlemist mitte salliva tooniga.
„Aga ma sugugi ei vihka juute!“ Katsub õnnetu Kaplinski asju parandada. „Ma olen ise ka poolenisti juut. Vaadake mu nina. Eks ole ju kongus!?“
„Nägemiseni härra Kaplinski. Aga tulge järgmisel aastal jälle. Teiega on alati meeldiv vestelda!“
Löödud Kaplinski lahkub pea norus.

„Palun järgmine!“
Tuleb Jaan Talts.
„Tere, sõbrad,“ hüüab ta ehtspordimeheliku uljusega. „Tulin preemiat saama. Mina olen Eesti kõige tugevam mees ja jõuan selle papi korraga ära viia, olgu see või viieööristes!"
„Härra Talts, kuulge nüüd,“ vastab talle Gunnar Dagerman. „See on siin kirjanduspreemia jagamine, mitte võimla. Minu teada kirjutate Teie ainult nutulaulu Eesti meediale, kuidas Teid Erki Noolega võrdselt ei austata. Miks Te nii teete härra Talts. Kas see on Teie meelest Fair Play? Olge nii kena, härra Talts ja lahkuge palun.“ „Muuseas, kunagi ei ole liiga hilja kirjanikuks hakata,“ sõnab Carl Ferman sõbralikult. „Kui Teil on annet, siis jõuate ka sellel alal tippu. Näiteks Marques kirjutas esimese romaani kuuekümne viiesena, ja Astrid Lingren viimase saja kuueteistkümnesena!“
Hetke mõtleb Talts kuuldu üle järele. Ta ei saa suurt midagi aru peale selle, et preemiat talle vist ikka ei anta.
„Eks ta ole,“ on mees kuri. „Noolele ja Veerpalule jagatakse miljoneid, aga mulle..“ Suur mees puhkeb lahinal nutma. Eesti soost Svante Pääbol hakkab endisest tõstjast hale. Ta ulatab Jaanile pabertaskurätiku ning klaasi suhkruveega.
„Lähme nüüd, Härra Talts. Hoidke pea püsti ja palju edu Teile!“

„Järgmine, palun!“ Ruumi siseneb Jaan Toots.
„Vabandage, Teie nimi on meile täiesti tundmatu, mida Teie kirjutanud olete.
„Omal ajal kirjutasin ma aruandeid Tiit Madissoni kohta,“ vastab ekspolitseinik, „ja ajalehele „Postimees olen ma mitu artiklit kirjutanud ja siis veel lugejakirju Heiki Kortspärna pseudonüümi all. Need olid omal ajal väga menukad. Eriti see Kambja alevi soojamajanduse kohta. Ehk annate mulle selle preemiakese. Mul on ju kaks naist, kallid sõbrad. Kole raske on ju kahte näljast suud ja kogu seda lastekarja toita ja katta, Kas Te kujutate ette kui palju Kati ainuüksi riiete peale kulutab?! Jumal küll, ja Kersti ütles et tema tahaks ATV-d kõige vanemale poisile ja..“
„Härra Toots, kas Theie theete nalja"? uurib komisjoni aseesimees Svantesson.
„Mis nalja? Kui ma teeksin nalja, siis ma ütleksin, et inglane, sakslane ja venelane sõidavad lennukis ja...“

Jaan Toots tõuseb koridoripõrandalt püsti, katsub valutavat külge, klopib riided tolmust puhtaks ning sammub pahaselt minema.

„Järgmine, palun.“ Siseneb Jaan Kirsipuu...

Jaan Toots kõnnib koridori pidi välisukse poole. Möödub meditsiinipreemiat välja andva komisjoni uksest, kuuleb kõnepominat ning jääb hetkeks kuulatama
„Mul on siin üks raamat, härrased. "Wikmani poisid", ehk võtate vaevaks ja viskate pilgu peale?!

Offelia pardal sõidavad kõik Jaanid pettunutena, ent kogemuse võrra meeletult rikkamana Eesti poole tagasi. Rootsi lauas sõimlevad Jaan Kiivit, Jaan Rannap ja Karin Jaani. Kogu seda naljakat sekeldamist vaatavad mõnusa muhelusega vaimuvallast pealt Jaan Tõnisson, Jaan Poska ja Kaera-Jaan. Ilm on oktoobrikuu kohta tavatult, lausa jaanipäevaselt palav.