Jõulu muinas jutt

1. JÕULU MUINAS jutt

Tühjaksostetud kaubanduskeskuse valged laed särasid lühtrite vastupeegelduses justkui jõuluvana kunsthambad. Siin-seal vedeles riiulitel veel natuke leivapuru ja takku ning mõni Tsehhimaal Brnos toodetud konstruktor. Noorepoolne, ent tülpinud müüja vestles telefonis kellegagi, kes kuulas hardunult tolle juttu ööklubis „Maasikas“ toimunud kaklusest. Seda saatis rinnasildi järgi ühe teise, Kati nimelise teenindaja, aeg-ajaline totakas kõkutamine. Raadios laulis Elvis valgetest jõuludest.

„Vaata, isa, siin on kummik“, kostus üle kauni jõulurahu kellegi vaimustunud kisendus. Otsekohe oli kuulda jalgade jooksutüminat ning mörinat, mis kõlas umbes nagu „Missaajad. Kus“.
Tõepoolest. Ühel alumisel riiulil lebas üksik kummik justkui põhjaläinud Titaanik keset ookeanisügavuse majesteetlikku üksindust. Ent oh häda – kummikut oli märganud ka üks teine härrasmees. Selline turjakas ja kuri.

„Anna kummik siia, värdjas!“ oli kõik, mis tema suust kostis.
Pereisa, ametilt programmeerija ning absoluutselt mitte-vägivallalembene mees, (olgu siis ehk arvutimängudes ning ämma juures kartulit võtmas käies ja autopesulas) katsus maona sisisedes leitud aaret seljataha peita, ent turjakas võõras oli sellest juba kinni saanud.

„Kummikut sa ei saa!“ sähvas Vello ning sikutas jalanõud enda poole.
„Kui ei anna heaga, võtan kurjaga!“ urises tundmatu jõuluostuline. „Ja jõuga,“ lisas siis otsekui poleks tema kavatsused varasema vestluse ning tegevusega veel täiesti selgeks saanud.

„Malle! Appi!“ karjatas pereisa kimedalt. Kohe oli kuulda lampjalgade tatsumist ning Vellole ilmus appi tema noorik Malle. Malle pillas käest maha koti saepuruga ning haaras Vellol vöö ümbert kinni. Nad sikutasid ja sikutasid, ent kurja võõra käest nad üksikut kummikut kätte ei saanud.

„Jaak! Sander!“ Hüüdis nüüd omakorda pereema ning peagi olid abis ka matsakad perepojad – 12-aastane Jaak ning aasta noorem Sander. Jaak haaras emal vöö ümbert kinni. Sander omakorda Jaagult, ent pahategija hoidis kummikust kinni justkui Edgar Savisaar linnapeatoolist.
Nüüd tuli appi pere koer Muki, kes haaras hammastega kinni Sandri palitust ja sikutas; peagi oli abis ka kass Miisu... Kurja tundmatu nägu oli kaetud tillukese higipiiskadega, ta ägises pingutusest ning raevust ja tema pilgus peegeldus mõrv. Mitmed mõrvad.

Kusagilt nurgast ilmus välja pisike hiireke, haaras kassil sabast ja sikutas kaasa mis jaksas. Kummik libises võõra mehe sõrmede vahelt ning maandus koos perekonna ja elajatega hunnikusse, mis nägi välja justkui määrdunud lumi Van Goghi maalil. Pikapeale ajas see hunnik ennast püsti ning asutas end väsinute-, ent õnnelikena koju minema. Jõulud olid päästetud. Raadios laulis Frank Sinatra põhjapõder Rudolfist. Totakas müüja itsitas ikka veel.



2. Jõululõke, ehk allegooriline lugu kahest naabrimehest ja Eesti majanduse pehmest maandumisest.

Gustav ajas oma universaalkerega Volvo garaazi, tõstis tagaistmelt koti kingitustega ning teise verivorsti, süldi ja kuue A le Coq Alberti õluga ning läks lustlikult vilet lastes tuppa. Gustav oli edasipüüdlik ja õnnelik mees. Tal oli naine, keda ta vihkas, kolm last, laenuga ostetud maja, kaks laenuga ostetud autot, laenuga ostetud muruniiduk ning elutoa kapis terve kuhi erootilisi ajakirju "Playboy“.

Gustavi kohta võis liialdamata öelda oma õnne sepp. Õnne oli ta hakanud taguma Riias suhkruvatti müües. Siis tulid hapukurgid, vanametall ja lõpuks õmblustsehh. Viimane küll kiratses, ent seda ei teadnud peale Gustavi, raamatupidaja, kes oli Gustavi sõbra naiseõde ning veel poole linna mitte keegi. Töötajad kirusid lihtsalt sitta palka ja Gustavi ning viimase ahnust, ent samamoodi oleksid nad kirunud (ja tegelikult kirusidki) ka ilma, valitsust, makse, tänavaauke ning trikimees Jürgen Veberit. Nagu ütleb iidne juudi vanasõna, las isand peksab, kui ta läinud on, varastan nii et pritsib.

Viljar ajas oma luukpäraga roostes Fordi maja ette, tõstis tagaistmelt koti kuue A le Coq Bocki, pudeli pipraviina ning kahe kilo kartulisalatiga ning läks mornilt põrnitsedes tuppa. Viljar oli saamatu lupard. Liialdamata võis tema kohta öelda soss-sepp. Noorena oli tal olnud kunstiinimese ambitsioone, siis oli tulnud suhkruvatt, siis vanametall ja lõpuks koht valutsehhi töödejuhatajana. Kurgid olid tulnud, olnud ja jäänud. Neid armastas Viljar nii viinakõrvale kui niisama. Gustaviga sidus teda vaid ühine keskkool ning ajakirjad „Playboy“, mida ka Viljari elutoa kapis oli kõhukas patakas. Maja polnud Viljar maha müünud vaid sellepärast, et see kuulus tema vanaonule, kes visa järjekindlusega keeldus suremast. Nagu ütleb iidne juudi vanasõna, kõik juudid kaovad kaubanduskeskusest koiduajal, just kaks tundi enne lennukeid.

Gustavi majas söödi sülti ja verivorsti. Joodi morssi ning lauldi tilisevatest kuljustest, jõulurahust, hingesoojusest. Kõlasid salmid ja jagati kingitusi. Viljari majas mõtles Viljar tigedusega jupsivast eesnäärmest ning surematust vanaonust.

Kesköösel ärkas Viljar põie viisakusetu meeldetuletuse peale ning suundus tualetti. Tualetis oli poster hobust talutava palja noore naisterahvaga ning see tekitas Viljaris vaatamata oma koltunud välimusele ja rebenenud servale ikka veel pahelisi ihasid. Viljar kiunatas ning sikutas püksid üles.

Toas lauanurgal vedeles pipraviinapudel, milles oli veel kahe sõrme jagu vägijooki. Mees pani pudeli suule ja kummutas. Peale haukas ta hapukurki, siis süütas sigareti. Aknast välja vaadates nägi ta vihatud naabri, eduka Gustavi jõulutuledes säravat villat. „Värdjas!“ mõtles Viljar õelalt. "Lojus, andetu tõhk!“ Korraga tärkas Viljari ajus kuri plaan, tema silmis lõi põlema õel sära.

„Noh, häid jõule, naa-aaber!" venitas ta ja viskas tiku bensiiniga märjaksimmutatud seina vastu. Gustavi maja valgustasid leegid.

Ma tahaks lõpetada selle loo, kuidas jõuluingel ilmus ja päästis Gustavi maja ning karistas paha Viljarit, ent inglit ei ilmunud ja Gustavi majas põles alusmüürideni maha. Kuna ta oli finantsiliste raskuste tõttu - ja naisele teatamata – katkestanud kindlustusmaksed, ei saanud nad kompensatsiooniks pennigi. Pere kolis üüripinnale, Gustav hakkas jooma ning kõrtsides kaklema. Silmapiiril seisis lahutus.

Alatu Viljar võitis lotoga kuus miljonit. Ostis endale purjeka ning hakkas taas maalima. Tema esimene näitus tekitas kriitikutes vaimustunud vastukaja. Eesti majandus maandus kuidas oskas...

3. Jõuluime

Rudolf oli põhjapõder. Erinevalt laulust ei onud punane mitte Rudolfi vaid hoopis tema omaniku nina. Samuti ei olnud tema nimi tegelikult Rudolf. Peremees kutsus teda elukaks ja peksis nagu oskas.

„Hou-hou-hou!“ kisendas Rudolfi peremees Mati ja tilistas kuljust. „Tulge jõuluvana juurde lapsed! Hou-hou-hou!“ Pereemad vedasid vastupunnivad lapsed Mati juurest kiiresti minema. Mees haises viie meetri peale alkoholi ning kuse järele.
„Hou-hou-hou!“ Jõuluvana annab kingitusi!“ Ainuke enam-vähem inimvaba tsoon kaubanduskeskuses oli Mati ümber. „Hou-hou-hou!“ Mati pistis käe salamahti punase kuue põuetaskusse ning lonksatas põuepudelist. Südamlik röhitsus täitis õhu viinahaisuga.
„Kussa tükid, sunnik!“ urises Mati ja virutas Rudolfile parema jalaga vastu sõrgi. Põder pööritas valust silmi ning tardus paigale.

„Lähme siit ära Vello, see on üks kuri jõuluvana,“ teatas keegi muhu seelikuga naisterahvas ning vedas oma kuueaastase poja väevõimuga minema. Tollel olid silmad valust ja vastikusest sama viltu kui vaesel põhjamaa loomal.

MacDonalds tegi prisket äri. Jõuluburger, jõulufriikad ja jõulukoola olid sellel aastal hitid. MacDonaldsi mänedzer Lembit ei väsinud endal käsi surumast ning oma kabinetivaikuses olematule publikule ovatsioonide eest kummardamast. Just tema, Lembit Vräägel, oli see mees, kes surus piirkonna juhatuse koosolekul läbi otsuse avada frantsiis suure kaubanduskeskuse hirmkallil rendipinnal. Nüüd varisevad kahtlejad põrmu ja näägutajad kihutatakse mõnitustega minema! JõuluMacKana müüs enneolematustes kogustes ja jõuluMacJäätisega kaasaantavaid õhupalle võis näha kogu linnas. „Sa oled geenius, Lembit!“ kiitis mees ennast ja manas silme ette meeldiva perspektiivi kolmetoaline korter ilusa aiaga maja vastu vahetada.

Joodik Kalmer lõi prügikastikaane pauguga kinni ning loivas edasi. Võibolla hoopis tagasi. Ajal polnud Kalmeri jaoks mingit tähendust. Polnud ka suunal, pühadel, eetikal, ega millelgi muul. Endine matemaatikaõpetaja Kalmer teadis peast vaid kahte arvu – kui palju saab taarapunktis tühja õllepudeli eest ning kui palju maksab Rukki tänava poes pudel Jõuluunistuse nimelist odekolonni. Kalmeri langemine oli olnud kiire ja põhjalik. Nii põhjalik, et ta ei vaevunud selle üle enam isegi järele mõtlema. Endised sõbrad vaatasid tema peale tülgastusega, ega teretanud teda enam. Pere oli temast lahti öelnud ning naised, kelle suur lemmik ta keskkoolipäevil korvpalli mängides oli olnud ei paistnud millegagi isegi tema olemasolu tähele panevat. Kakskümmend neli viiskümmend, pomises Kalmer habemesse. Just niipalju maksis tema isiklik jõuluunistus, mis tuli veel välja teenida.

Kuidas Kalmer signalisatsioonist mööda sai on saladus ja jääbki saladuseks. Võibolla vallandas odekolonn tema matemaatikumõistuse veel säilinud laekad, võibolla oli turvamees lohakas olnud, võibolla oligi see tõeline jõuluime. Kes teab. Lembitu kabinetist leidis Kalmer munalikööri ning Hennessy XO konjakit mille hulgimüügihinda kirjutades oleks ta oma parematel päevadel kasutanud astmetega arve. Muusikakeskuses mängis Rahmaninovi „Polychelle´i“ ning The Very Best of Erich Krieger ning diivan, kus kord oli istunud siseminister tundus Kalmerile pehmemana kui jeesuslapse häll. "Heaven. I´m in Heaven, laulis plaadil esimene mustanahaline oskarivõitja Sidney Poitier. Jingle bells Jingle bells, ümises kodutu mees temaga kaasa.

Rudolfi põgenemine ei olnud ette kavatsetud. Õigupoolest pole põhjapõdral niipalju mõistustki, et midagi ette plaanitseda. Tema tahab õgida ning sugu teha. Lihtsalt Mati jõi ennast nii purju, et pidas talle juhuslikult pihku sattunud tuulelohet Rudolfi ohelikuks.

„Rudolf, sa vana värdjas, jõulud on sinu ja minu jaoks üks tähtis aeg!" lällas libajõuluvana tuulelohele. "Me oleme kunstnikud. Me oleme profesiona-aaalid. Saad sa aru, sa elajaloom?“ Mati sidus tuulelohe laternaposti külge ning taarus poodi. Ukse peal keeras ta ümber ning hüüdis. „Oota siis siin, põder, ma tulen kohe tagasi ja siis traageldame sulle veinipudelihoidja sarvede vahele!“ Itsitas totakalt, lakkus keelega huuli ning astus poodi. Rudolf sõi sellel ajal juba linnataguses metsas sammalt.

Lembitu tööraamatusse kirjutati inetu vahejuhtumi pärast noomitus. Mees solvus ja hakkas oma leivaisa tagant varastama. Rumala inimesena jäi ta kiiresti vahel ning vallandati. Nad töötavad Kalmeriga kõrvalkvartalites ning koos odekat juues peab ta iga kord kuulama Kalmeri monoloogi viimase elu ilusamatest jõuludest. Vahel nad kaklevad, ent joodikusõprus on imelik asi. See kestab edasi kuni surmani. Tavaliselt ei oota see kaua.

Libajõuluvana Mati võttis enda kaitse alla üks kaastundlik proua ning pärast raamatupidajakursuste läbimist paistab tema tulevik olevat helge. Ta ei joo enam ning suitsetab üksnes köögis. Ka ropendamise on ta järele jätnud.

Põhjapõder Rudolf ei kohanenud metsas kunagi. Üht karjamaad ületades sai ta kuus kuud pärast siinkirjeldatud sündmust elektrikarjuselt löögi ning suri. Kui seda poleks juhtunud, oleks kuri jõulupäkapikk Svinhoff need jõulud päris persekukkunuteks lugenud.

Ilusat jõuluaega kõigile!