Pidurdusjäljed päikeseloojangu puiesteel, II peatükk

Kapten Kukk

Meinart, nagu tuttavad teda ja kõigi mäletamistmööda ta ka ise end kutsuda armastas, teenis elatist turiste jahiga üle lahe vedades. Leib oli rammus ja lõppu polnud sel niipea ka paista. Kõik suvised sõidud olid juba kuid ette broneeritud ning nende lõbusõiduhimuliste nii lähemalt kui kaugemast kandist pärit maarottide hulka, kes tema purjekal end kunagi sisse seadnud, et sealt peagi taas pageda, ei suutnud ta ise enam juba ammuilma kokku arvata.

Meinart oli küll lihtsa koega mees, kuid armastas väga huumorit ning aeg-ajalt võttis kätte ka mõne raamatu. Ent kui ses parasjagu piisavalt nalja ei juhtunud saama, siis sinnapaika see ka jäi ning Meinart endale kärmelt mõne lõbusama tegevuse korraldas. Nii ka tol õhtul, kui ta pärast järjekordse reisiseltskonna kohaletoimetamist igavuse peletamiseks kunagi kellegi poolt maha unustatud ning juba pikemat aega kambüüsi riiulil makaronipakkide vahel vedeleva soomekeelse «Rühmajuhi käsiraamatu» prooviks ette võttis.

Meinart kõrgus kõrtsiuksel nagu inimkuju võtnud range käsk kõigil jalamaid vakka olla ning sel hetkel kõrtsis viibinud ei tundnud muud võimalust kui sellele kuuletuda. Meinart lasi oma pilgul rahulikult õllesaali üle rehitseda ning tatsas siis pükse kergitades leti äärde. «Lase üks tume algatuseks,» sõnas ta lahkel toonil oma rinnaka ilu poolest silma torkavale kõrtsidaamile. Perenaine lasi pruunikal-vahutaval märjukesel endamisi kannu koguneda. «Kas homseks polegi kedagi pardal?» - «Tühi sõit jah,» rehmas Meinart. «Ehk võiks ennast kaasa pakkuda?» kostis hetke pärast Ilmarile kuuluv hääl.