Pidurdusjäljed päikeseloojangu puiesteel, I peatükk
Nii algas sõit
Ilmar, nagu enamus oleks tahtnud sedastada ja nagu mõned seda nii ka tegid, oli juba mees oma parimates aastates. Ent Ilmar ise seda väga veel ei tunnetanud või siis ei tahtnud tunnetada. Igapäevaelu muresid võttis ta kerge, võib-olla ehk isegi liialdatud üleolekuga ning kohati võis suisa mõistetamatuna tunduda, kuivõrd kõigutamatuks jäi ta muretu meel olukordades, kus nii mõnigi oleks kas paaniliselt püüdnud oma pikematest kehakarvadest lahti saada või siis muud pakitsevat tegutsemisvajadust tundnud.
Ilmar oli juba aastate eest pühkinud kodumaa tolmu oma taldadelt, kui ta astus oma toonase kodulinna sadamas purjejahi pardale, sest on ju viisakas jahi tekil viibida puhaste jalgadega ja mitte matsi kombel seda ära mäkerdada. Jaht oli suundumas üle lahe ning Ilmar oli selle kapteniga ülesõidu teemal juttu teinud päev varem sealsamas asuva jahisadama kõrtsi leti ääres. Ülevas meeleolus kanduti pärast kõrtsi sulgemist ühes ülejäänud meeskonnaga edasi jahi pardale, kus hommikul ka ärgati. Eelneval õhtul sõlmitud kokkulepe oli jõus.
Ilmar, peos tema hoolde usaldatud soot, heitis pilgu aeglaselt sinevikku eemalduvale «kilukarbisiluetile». Sihvakas «Hermeliin» aga, purjed pungil neisse kinni püütud tuulest, viskus iharalt üha taas ja taas ette jäävatesse laintesse, paisates nad kui lendu ehmatatud linnud laias kaares kahte lehte piki pardakülgi laiali. Ilmar polnud suurem asi meremees, vaid paaril korral varem oli olnud tal võimalus näha kodulinna eemalduvat kujutist, kuid mitte kunagi varem teadmisega, et niipea ta seda enam ei näe. «Kohtumiseni!» mõtles Ilmar.
Ilmar, nagu enamus oleks tahtnud sedastada ja nagu mõned seda nii ka tegid, oli juba mees oma parimates aastates. Ent Ilmar ise seda väga veel ei tunnetanud või siis ei tahtnud tunnetada. Igapäevaelu muresid võttis ta kerge, võib-olla ehk isegi liialdatud üleolekuga ning kohati võis suisa mõistetamatuna tunduda, kuivõrd kõigutamatuks jäi ta muretu meel olukordades, kus nii mõnigi oleks kas paaniliselt püüdnud oma pikematest kehakarvadest lahti saada või siis muud pakitsevat tegutsemisvajadust tundnud.
Ilmar oli juba aastate eest pühkinud kodumaa tolmu oma taldadelt, kui ta astus oma toonase kodulinna sadamas purjejahi pardale, sest on ju viisakas jahi tekil viibida puhaste jalgadega ja mitte matsi kombel seda ära mäkerdada. Jaht oli suundumas üle lahe ning Ilmar oli selle kapteniga ülesõidu teemal juttu teinud päev varem sealsamas asuva jahisadama kõrtsi leti ääres. Ülevas meeleolus kanduti pärast kõrtsi sulgemist ühes ülejäänud meeskonnaga edasi jahi pardale, kus hommikul ka ärgati. Eelneval õhtul sõlmitud kokkulepe oli jõus.
Ilmar, peos tema hoolde usaldatud soot, heitis pilgu aeglaselt sinevikku eemalduvale «kilukarbisiluetile». Sihvakas «Hermeliin» aga, purjed pungil neisse kinni püütud tuulest, viskus iharalt üha taas ja taas ette jäävatesse laintesse, paisates nad kui lendu ehmatatud linnud laias kaares kahte lehte piki pardakülgi laiali. Ilmar polnud suurem asi meremees, vaid paaril korral varem oli olnud tal võimalus näha kodulinna eemalduvat kujutist, kuid mitte kunagi varem teadmisega, et niipea ta seda enam ei näe. «Kohtumiseni!» mõtles Ilmar.
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home