2008-04-06

Kastanite allee

Ehkki noorena oli Margus unistanud merest ja mereleminekust, kaugetest maadest ja seiklustest, ei saanud temast kunagi meremeest. Jätnud psühholoogiaõpingud ülikoolis pooleli veetis Margus pool aastat tegevusetult. Seejärel pani ta ennast kirja raamatupidamiskursustele. Ta luges hoolsalt lisamaterjale, aitas hobi korras sõbra ühemehefirma deebeteid ja kreediteid joone peal hoida.
Vahelduva eduga kurameeris ta Tartu noorepoolsete neidude ja naistega, ent ei lasknud ühelgi suhtel liiga tõsiseks areneda. Mitte et Margusel oleks puudunud arenenud tundemeel või vajadus romantika järele. Selles suhtes oli ta nagu iga teine noor inimene. Miski lihtsalt ütles talle, et aeg pole küps. Milleks täpsemalt, seda, ei teadnus ta isegi.

Kolm korda nädalas jõi Margus ennast purju. Vahel sõpradega mõnes linna nooblimas lõbustusasutuses. Vahel oma organisatsioonis, sageli aga oma puuküttega poissmehekorteris. Tänavat palistasid kastanid, ja maja hoovidesse olid pargitud erinevat marki autod. Kella üheteistkümne paiku lakkas liiklus sellel kuulsa vene kirjaniku ja usumehe järgi nimetatud tänaval pea sootumaks, nii et sageli olid ainsad uinumiseelsed helid kastanite sume sahin, vihma trummeldamine naabermaja plekist katuse vastu või kassi näugumine, mis kostus pealtnäha ei kusagilt. Mitte küll otseses mõttes, aga umbes sealt pidigi see kostma; tänavaloom teel eikusagilt ei kuhugi. Prügikast, tänavaületamine, lahke inimene, kuri inimene, teine tänavakass, teine prügikast.

Margus istus sellistel õhtutel köögis, kuulas õhtu hääli, omaenda mõtteid ja timmis õlut. Pudel järel pudel järel pudel. Ajaleht kirjutas, et Norra meres uppus kalalaev nelja mehega pardal. Otsingud jätkuvad, lootust ellujäänute leidmiseks enam pole. Pohhui. Mul on minu õlu! Indias tappis märatsema hakanud templielevant üksteist inimest. Pohhui, mul on minu õlu! Sumatral toimus maavärin, mille tugevuseks mõõdeti 7,1 palli Richteri skaalas. Pohhui, mul on minu õlu.
Pikapeale läksid maavärinad, autoõnnetused, misside totrad enesepaljastused Marguse silme ees sassi. Läbi udu keerles ta häguste silmade ees suur katastroof. Õigemini kõikide katastroofide kuvand ja ema. See tõusis ja vajus Maruse silmade ees otsekui hiiglaslik tõusulaine, mis ei tunnista ei tõkkeid ega takistusi. On oma eksistentsi alus ja mõte ja vahend.
Hommikul ärgates ei olnud Margus kindel, kas see oli olnud uni või joodiku nägemus. Margus ei pidanus ennast joodikuks. Seda teeb igavus, kinnitas ta endale. Aeg-ajalt küsis ta endalt, kas selline elu on jätkusuutlik, ent ei jäänud vastust ootama. Milleks hakata vahetama ühte elu teise vastu kui järgmine lähtub samasugustest instinktidest ja samasugusest omaenda unistuste mitte tunnistada julgemisest. Pohhui, mul on minu õlu.


Raamatupidamiskursused olid lõpusirgel. Margus pidi veel õiendama eksami või paar ning pistab taskusse kutsetunnistuse.
Kevad Tartus oli täies ilus. Puud ja tüdrukud olid õites ja Margus ei mõelnud mitte millestki. Korra või paar alustas ta lühijuttu kahest kunstnikust, ent ei jõudnud kaugemale esimese lehekülje esimesest poolest. Kibedalt mõtles ta, et ei tea midagi ei kunstist ega kunstnikest. Pastakat näppude vahel veeretades kaugenes ka kirjutamise soov üha väikesemaks ja väikesemaks, muutudes lõpuks nõelapea suuruseks valgustäpiks Marguse valutava aju ja universumi keskpunkti vahel. Eredam ja häbistavam kui tuhande päikese simultaanne supernoova.

Ühel eriti masedunud õhtul mõtles Margus enesetapust. Mitte reaalselt, pigem empiirilise diskussioonina heast ja valest. Tundmata vastikust ei elu ega surma suhtes tundus olevat totter kaaluda edasiste võimaluste absoluutset puudumist ühe edasise võimalusena.

Suve lõpul leidis Margus tööd ühe transpordifirma raamatupidajana. Töö polnud ei lihtne, ega raske. Töö tähendas raha ja see teadagi mida. Täis jõi Margus ennast nüüd vaid nädalavahetustel, ent see-eest seda põhjalikumalt. Lennukatastroofid, äkksurmad, poliitikute üleaisalöömised, templielevandid, müüdav armastus ja trekiratturite salapärased kadumised sulasid Marguse silmade ees jällegi ühte.

Margus, üliõpilane, vagabund, kirjanik, raamatupidaja, joodik ja meremees palus nüüd vaid ühte: Armas jumal, jäta mulle alles minu mälu. Seda soovinud, vajus Margus raskesse unne.

5 Kommentaarid:

Blogger Margus sõnas...

Väga hea sissejuhatus-ma mõtlen kogu lugu tervikuna on sissejuhatus, või nii. Kuni sinna maani, et "Suve lõpus..." See lõpetab loo ära-rohkem ei tule, see on klindel. sinna maani aga võib kogu aeg eeldada, et midagi tuleb veel, midagi sama huvitavat kui enne, midagi, mis avab kirjeldatavat karakterit veelgi. Sellest algusest saaks mõttelise romansi, kus kirjeldatakse kaht inimest, algul üht siis teist, või vaheldumisi, või ise tead kuidas. Põimik seob inimeste elud ühte. Ainest selleks on küll, tekst ise on juba sellise lüürilisromantilise alatooniga, et eeldab sellist nukravõitu romantikat

6/4/08 17:27  
Blogger wozzythemonk sõnas...

margus mihkel mihkel margus margus mihkel mihkel margus...

kurb lugu.
aga rõõmsakstegevate nüanssidega.

ole tänatud.

6/4/08 20:32  
Blogger ardenni mossi sõnas...

ma nägin seda stoorit täna unes kella 13.30 ja 15.49 vahel. täpset kellaaega ei oska öelda, aga pisikeste isiklikustavate mööndustega ma nägin seda täna unes...


siim

10/4/08 00:53  
Blogger ardenni mossi sõnas...

http://www.funpic.hu/en.picview.php?id=7638&c=11&s=dd&p=161


margus mingi lapsega...

26/4/08 02:38  
Blogger Hannes sõnas...

hästi kirjututad! mõnus lugeda

ps. 2 trykisiga:
See tõusis ja vajus Maruse silmade

Ühel eriti masedunud õhtul

13/5/08 10:10  

Postita kommentaar

<< Home