Tütarlaps iguaaniga
Ma arvan, et ta nimi oli Jerry Fernandez, aga võibolla ka Sanchez või midagi muud. Silmatorkav oli tema pea kahemeetrine pikkus ja tätoveeringud mõlemal käsivarrel. Seda, et ta oli need teinud ise sain aga teada hiljem kui meist olid saanud midagi semudesarnast.
Ma ei saa kunagi kindel olla kui paljud tema lugudest olid tõesti tema enda omad ja tõepoolest just sellisel kujul juhtunud, ja kuipalju tema rummist innustust saanud fantaasia vili, sest seda viimast jagus tal ohtralt. Ütleksin isegi mitme mehe jagu ja sama proportsiooni hoidis ta ka rummiga. Üsna kiiresti õppisin tema tempoga mitte kaasa minema, sest rohkem kui kord olid sellega kaasnenud kurvad tagajärjed. Tema aga trimpas rõõmsalt ja pidurdamatult ja kõndis meie lemmikkõrtsist igal õhtul uue tütarlapse käevangus oma dokkideäärsesse poissmehekorterisse.
Üsna meie tutvuse alguses kuulsin oma uue sõbra kohta sosistatavat igasuguseid hämaraid lugusid. Kord räägiti midagi kahtlastest tehingutest, kord Havaile - sest ameerika kodanik ta ju passi järgi oli- maha jäänud perest ja armukestest, kord - ja ma ei saa lõpuni kindel olla, et siin mingit, olgu või väikest tõde sees pole- kusagil Marseilles´is toimunud pussitamisest. Ma lasin need jutud ühest kõrvast sisse ja siis, jälle, teisest välja. Kõrtsides räägitakse alati liiga palju, liiga valju häälega ja tihti ka vales seltskonnas.
Kusagil septembri lõpupäevadel pidin üürilepingu lõppedes oma korterist välja kolima. Iseenesest tegin seda rõõmuga, sest üks eestlane, ungarlane, lõuna-aafriklane, indialane ning lätlane suudavad tekitada niigi paabelliku Edinburghi paabellikus viietoalises korteris tõelise segaduse. Jerry, kuuldes, et otsin eluaset, pakkus mulle otsekohe tuba oma korteris. Õigemini oli see ühe madalama klassi hotelli aiamajake, mille ühte tuba ta ise rentis. Asukoht mulle sobis, korter ise oli kena ja puhas ning kui olin detailid hotelliomaniku, kõõrdsilmse, kavala shotlasega kokku rääkinud, tõin oma vähesed asjad taksoga London Roadilt ära.
Minu käsutuses oli pisikene tuba teisel korrusel, voodi, miniatuurse riidekapi ja viieteisttollise teleriga. Teises, maja suurimas toas, elas Jerry ning kolmandat kasutati vaid haruharva kui hotelliomanikul õnnetsus peamaja kõik toad tõepoolest korraga välja üürida, Sellisel juhul peatus seal päevaks või paariks mõni keevitaja või laevavärvija ning kadus seejärel sama märkamatult. Alumise korruse suur köök-lounge oli aga pealgalt minu päralt, sest iial ei vaevunud Jerry kodus süüa tegema ning saabudes hilistel öötundidel tuikus ta eranditult kohe oma tuppa; harva saabus ta aga üksi, ja harva õnnestus mul tema kaaslannasid hommikul kohata, sest need visati öösel lihtsalt välja.
Iga kahe kuu järel tegi ta kaheksanädalase treti insenerina naftaplatforme varustaval laeval ning saabudes tagasi, pruuni ja vitaalsena, pajatas kõige uskumatumaid lugusid. Mingil põhjusel maksis firma, mille nime ma olen kas unustanud - aga võibolla ka mitte kunagi teadnud, talle õige kopsakat palka, nii et esimestel "vabadusejärgsetel" kõrtsituuridel maksis eranditult tema. Trimpasime Royal Mile´i ja all-linna parimates baarides. Kõik baaridaamid teadsid teda nimepidi ja Mojitod ilmusid lauda kiiruse ning tihedusega, mille üle sai vaid pead vangutada.
Selgus, et Jerryl oli Havail olnud oma tätoveerimistuba. Hüpanud 18-aastasena ära USA mereväeteenistusest heitis ta ankrusse kusagil Waimea kanjoni juures. Surfas, jõi, magatas naisi ja ka tätoveeris neid. Kuidas ta ennast väejooksikuna nii mugavalt sisse seadis oli minu jaoks järjekordne mõistatus, ent mina ei küsinud ja ka tema ei peatunud selle juures kunagi pikemalt. Tal olid mõned fotod, mida mulle erilise usalduse märgina näidati. Eriti jäi mulle meelde erakordselt kaunis noor neiu, kelle õlavarrele ja rindmiku ülaossa oli punase, musta, sinise ja rohelisega tätoveeritud iguaaniga ühtiv naisterahvas. Vaatamata räigele motiivile ei mõjunud see perversselt, vaid omal tantristlikul moel lausa kauni ja esteetilisena. Uurisin, kuidas on võimalik ennast tätoveerida, ent väsisin selgituse liigset tehnilist keerukust kuuldes ja lasin selle endast mööda voolata.
Päevad tulid ja läksid nagu Jerry loodki. Kord laisalt ja unelevalt kui kõrbes looklevad maod, kord unenäolise rutuga otsekui kiirendusega filmilindil jooksvad pilved. Mais sain ma uue töökoha ja liikusin Edinburghi teise serva. Kesklinna sattusin nüüd harva ja sedavõrra harvemaks jäid ka minu kokkusaamised Jerryga. Korra või paar pummeldasime Hiltony lobby-baaris, kust ta korjas üles mingisugused odava väljanägemisega daamid, nii et pidasin paremaks ennast väljamõeldud kohustustega vabandada ning lahkusin. Viimast korda nägin Jerryt juunikuu teise nädala kolmapäeval või neljapäeval. Ta helistas ja kutsus mind linna. Lahkumisnapsideks. Ta ütles, et sõidab peatselt tagasi Havaile, et vanas kohas uut elu alustada. Kuna ka mina olin varstiselt Eestisse tagasi pöördumas võtsime korralikult ette, käisime läbi kõik tuttavad baarid ja pajatasime vanadest headest aegadest.
Viimane pilt temast minu mälus on Jerry, otse North Bridge ja Princes Streeti nurgal istumas Black Cabi koos lopsaka blondi neiuga, kelle nimi võis, ent võis ka mitte olla Rachel. Enne ukse kinni tõmbamist viipas ta mulle veel ja hõikas midagi sellist, et näeme siis, nagu kokku lepitud, Waimeal.
Umbes kuu hiljem olin tagasi Eestis, tegin oma igavat tööd ja üritasin oma mõtetes selgusele jõuda. Päevad olid sarnased nagu kõrtsist koju taaruvad joodikud ja siis ühel päeval helistas mulle sõber Hamish ja küsis, et kas ma olen kuulnud? Mina muidugi ei olnud. Jerry kohta. Selgus, et ta oli Havail ühes kõrtsikakluses maha löödud. Olin esialgu üsna shokis, ent siis tundus see peaaegu et loogilisena. Ja mida rohkem lasksin ma peast läbi erinevaid stsenaariumeid hakkas see paistma vaat et vältimatuna.
Ma ei mõtle sellele enam eriti tihti, ent aeg-ajalt kui mu pilk jääb pidama mu töölaua kohal, rõhknaelaga seinale kinnitatud fotole tuleb see mulle siiski meelde. Foto on punastes, mustades, sinistes ja rohelistes toonides. Ühes nurgas on õige vähe näha Waimea rahutuid laineid, mõned palmid ja keskel tütarlaps iguaaniga.
Ma ei saa kunagi kindel olla kui paljud tema lugudest olid tõesti tema enda omad ja tõepoolest just sellisel kujul juhtunud, ja kuipalju tema rummist innustust saanud fantaasia vili, sest seda viimast jagus tal ohtralt. Ütleksin isegi mitme mehe jagu ja sama proportsiooni hoidis ta ka rummiga. Üsna kiiresti õppisin tema tempoga mitte kaasa minema, sest rohkem kui kord olid sellega kaasnenud kurvad tagajärjed. Tema aga trimpas rõõmsalt ja pidurdamatult ja kõndis meie lemmikkõrtsist igal õhtul uue tütarlapse käevangus oma dokkideäärsesse poissmehekorterisse.
Üsna meie tutvuse alguses kuulsin oma uue sõbra kohta sosistatavat igasuguseid hämaraid lugusid. Kord räägiti midagi kahtlastest tehingutest, kord Havaile - sest ameerika kodanik ta ju passi järgi oli- maha jäänud perest ja armukestest, kord - ja ma ei saa lõpuni kindel olla, et siin mingit, olgu või väikest tõde sees pole- kusagil Marseilles´is toimunud pussitamisest. Ma lasin need jutud ühest kõrvast sisse ja siis, jälle, teisest välja. Kõrtsides räägitakse alati liiga palju, liiga valju häälega ja tihti ka vales seltskonnas.
Kusagil septembri lõpupäevadel pidin üürilepingu lõppedes oma korterist välja kolima. Iseenesest tegin seda rõõmuga, sest üks eestlane, ungarlane, lõuna-aafriklane, indialane ning lätlane suudavad tekitada niigi paabelliku Edinburghi paabellikus viietoalises korteris tõelise segaduse. Jerry, kuuldes, et otsin eluaset, pakkus mulle otsekohe tuba oma korteris. Õigemini oli see ühe madalama klassi hotelli aiamajake, mille ühte tuba ta ise rentis. Asukoht mulle sobis, korter ise oli kena ja puhas ning kui olin detailid hotelliomaniku, kõõrdsilmse, kavala shotlasega kokku rääkinud, tõin oma vähesed asjad taksoga London Roadilt ära.
Minu käsutuses oli pisikene tuba teisel korrusel, voodi, miniatuurse riidekapi ja viieteisttollise teleriga. Teises, maja suurimas toas, elas Jerry ning kolmandat kasutati vaid haruharva kui hotelliomanikul õnnetsus peamaja kõik toad tõepoolest korraga välja üürida, Sellisel juhul peatus seal päevaks või paariks mõni keevitaja või laevavärvija ning kadus seejärel sama märkamatult. Alumise korruse suur köök-lounge oli aga pealgalt minu päralt, sest iial ei vaevunud Jerry kodus süüa tegema ning saabudes hilistel öötundidel tuikus ta eranditult kohe oma tuppa; harva saabus ta aga üksi, ja harva õnnestus mul tema kaaslannasid hommikul kohata, sest need visati öösel lihtsalt välja.
Iga kahe kuu järel tegi ta kaheksanädalase treti insenerina naftaplatforme varustaval laeval ning saabudes tagasi, pruuni ja vitaalsena, pajatas kõige uskumatumaid lugusid. Mingil põhjusel maksis firma, mille nime ma olen kas unustanud - aga võibolla ka mitte kunagi teadnud, talle õige kopsakat palka, nii et esimestel "vabadusejärgsetel" kõrtsituuridel maksis eranditult tema. Trimpasime Royal Mile´i ja all-linna parimates baarides. Kõik baaridaamid teadsid teda nimepidi ja Mojitod ilmusid lauda kiiruse ning tihedusega, mille üle sai vaid pead vangutada.
Selgus, et Jerryl oli Havail olnud oma tätoveerimistuba. Hüpanud 18-aastasena ära USA mereväeteenistusest heitis ta ankrusse kusagil Waimea kanjoni juures. Surfas, jõi, magatas naisi ja ka tätoveeris neid. Kuidas ta ennast väejooksikuna nii mugavalt sisse seadis oli minu jaoks järjekordne mõistatus, ent mina ei küsinud ja ka tema ei peatunud selle juures kunagi pikemalt. Tal olid mõned fotod, mida mulle erilise usalduse märgina näidati. Eriti jäi mulle meelde erakordselt kaunis noor neiu, kelle õlavarrele ja rindmiku ülaossa oli punase, musta, sinise ja rohelisega tätoveeritud iguaaniga ühtiv naisterahvas. Vaatamata räigele motiivile ei mõjunud see perversselt, vaid omal tantristlikul moel lausa kauni ja esteetilisena. Uurisin, kuidas on võimalik ennast tätoveerida, ent väsisin selgituse liigset tehnilist keerukust kuuldes ja lasin selle endast mööda voolata.
Päevad tulid ja läksid nagu Jerry loodki. Kord laisalt ja unelevalt kui kõrbes looklevad maod, kord unenäolise rutuga otsekui kiirendusega filmilindil jooksvad pilved. Mais sain ma uue töökoha ja liikusin Edinburghi teise serva. Kesklinna sattusin nüüd harva ja sedavõrra harvemaks jäid ka minu kokkusaamised Jerryga. Korra või paar pummeldasime Hiltony lobby-baaris, kust ta korjas üles mingisugused odava väljanägemisega daamid, nii et pidasin paremaks ennast väljamõeldud kohustustega vabandada ning lahkusin. Viimast korda nägin Jerryt juunikuu teise nädala kolmapäeval või neljapäeval. Ta helistas ja kutsus mind linna. Lahkumisnapsideks. Ta ütles, et sõidab peatselt tagasi Havaile, et vanas kohas uut elu alustada. Kuna ka mina olin varstiselt Eestisse tagasi pöördumas võtsime korralikult ette, käisime läbi kõik tuttavad baarid ja pajatasime vanadest headest aegadest.
Viimane pilt temast minu mälus on Jerry, otse North Bridge ja Princes Streeti nurgal istumas Black Cabi koos lopsaka blondi neiuga, kelle nimi võis, ent võis ka mitte olla Rachel. Enne ukse kinni tõmbamist viipas ta mulle veel ja hõikas midagi sellist, et näeme siis, nagu kokku lepitud, Waimeal.
Umbes kuu hiljem olin tagasi Eestis, tegin oma igavat tööd ja üritasin oma mõtetes selgusele jõuda. Päevad olid sarnased nagu kõrtsist koju taaruvad joodikud ja siis ühel päeval helistas mulle sõber Hamish ja küsis, et kas ma olen kuulnud? Mina muidugi ei olnud. Jerry kohta. Selgus, et ta oli Havail ühes kõrtsikakluses maha löödud. Olin esialgu üsna shokis, ent siis tundus see peaaegu et loogilisena. Ja mida rohkem lasksin ma peast läbi erinevaid stsenaariumeid hakkas see paistma vaat et vältimatuna.
Ma ei mõtle sellele enam eriti tihti, ent aeg-ajalt kui mu pilk jääb pidama mu töölaua kohal, rõhknaelaga seinale kinnitatud fotole tuleb see mulle siiski meelde. Foto on punastes, mustades, sinistes ja rohelistes toonides. Ühes nurgas on õige vähe näha Waimea rahutuid laineid, mõned palmid ja keskel tütarlaps iguaaniga.
Universumi Direktor @ 14:00
1 Kommentaarid:
hästi paned...
Postita kommentaar
<< Home