Sunshine On Leith, II
"Suzanne takes you down to her place near the river. You can hear the boats go by
You can spend the night beside her. And you know that she's half crazy.
But that's why you want to be there.." (Leonard Cohen, "Suzanne")
II. (Aasta ja neli kuud varem)Ma ei vihanud neid inimesi, olin lihtsalt erinev, ent sellest on kerge mööda vaadata. Kui sa oled võõral maal, mille elanikud on saanud tunda samasugust häbi kui sa isegi. Ent nad ei võta sind omaks. Seda tehes jagaksid nad oma uhket häbi ja kaotaksid nii osa enesehaletsusest. Kui sulle pole jäänud midagi muud peale enesehaletsuse, ei ole sa nõus seda ära andma. Jaagamine võõraga labastaks seda. Kinnitus sellele, mida sa tegelikult nii-ehk-nii tead, see, et sa pole ainuke, muudaks selle mõttetuks. Kui sul pole enam olla uhke millelegi muule, oled sa uhke oma häbile. Täiskasvanud, elukogenud mehed naeratavad - justkui poisikesed, kes on esimest korda olnud naisega - uhkuseseguse häbelikkusega - sa oled võõras.
Mõtlesin eelmisele õhtule, mil olime Sandraga tema pisikeses, räämas aiaga ridamajas mingit omapärast türgi rooga söönud ja siis poole filmi pealt, mitte enam vastu pannes sealsamas armatsenud. Kui ma ta käega lõpuni viisin, nägis seda räämas hoovi. Kahemeetrise puust plangu taga omaenda elu elavat kuuekorruselist pruuni, paljude korteritega odavat üürimaja. Sama odavat kui ma ise. Võõramaalane, Ida-Eurooplane. Eestlane. See ei olnud süüdistus, pigem diagnoos. Umbes nii võiks arst öelda vähihaigele: "sa sured." Sandra hingeldamine jäi vähehaaval vaiksemaks, kramp ta näol leevenes ja niisama aeglaselt hakkas mu kibedus lahtuma. Tüdruk palus, et ma ööseks tema juurde jääksin, ent tundsin, et pean siiski koju minema. Koju, kuidagi pidin ma seda kohta kutsuma. Naljakas oleks öelda, et lähen odava üürimaja odavasse korterisse odavat õlut jooma. Odav elu muidu nõnda kallis linnas.
Iona Streetil jahmatas mind udust tõusev Pilrigi kirik. Majesteetlik. Kõigutamatu. Ilma igasuguse odavuse varjundita. Sama majesteetlikult kerkis vastupidisest suunast Arthurs Seat, udust paistmas vaid selle kõrgem tipp ning Salisbury Cragsi kõver siluett. Korraga sain oma hea tuju tagasi. Avasin korteri ukse - korter oli räpasuse ime, uskumatu kui palju segadust suudavad kaks asiaati, lõuna-aafriklane, ungarlane ja eestlane tekitada -, võtsin köögist ühe õlle ning vajusin oma tugitooli. Ainukesse mugavasse mööbliesemesse kogu majas. Nic, minu sõber ja selle toa eelmine valdaja, oli selle koos samasse komplekti kuuluva diivaniga tänavalt leidnud, viimase liiga raskeks kuulutanud, ent tugitooli kaasa tirinud.
Ärkasin paar tundi hiljem samas tugitoolis. Otsustasin hammaste pesemisega mitte vaeva näha ning läksin voodisse.
Ma ei tea, miks ma seda räägin. Küllap on see samasugune mälupilt kui postiljoni ootamine Peedul, kui ma oma esimest luulekogu redigeerisin. Kuuendat korda Hesse-ainelist etendust vaatasin ja sealt ikka ja üha uusi ning erutavaid nüansse leidsin, Bridzis esimest korda suure slämmi pakkusin ja täis mängisin. Räägin selleks, et rääkida. Lobisen väheolulisest, et anda olulisele võimalus minema putkata. Pääseda vastutusest. Ma olen kui naine, kes ei suuda jääda vait ning räägib politseinikule oma asaleadest, teades, et kui ta lõpetab, saab politseinik talle öelda, et tema poeg on surnud. Kohe olulise juurde minek tähendaks omal kombel selle reetmist. Oleks liiga kerge.
You can spend the night beside her. And you know that she's half crazy.
But that's why you want to be there.." (Leonard Cohen, "Suzanne")
II. (Aasta ja neli kuud varem)Ma ei vihanud neid inimesi, olin lihtsalt erinev, ent sellest on kerge mööda vaadata. Kui sa oled võõral maal, mille elanikud on saanud tunda samasugust häbi kui sa isegi. Ent nad ei võta sind omaks. Seda tehes jagaksid nad oma uhket häbi ja kaotaksid nii osa enesehaletsusest. Kui sulle pole jäänud midagi muud peale enesehaletsuse, ei ole sa nõus seda ära andma. Jaagamine võõraga labastaks seda. Kinnitus sellele, mida sa tegelikult nii-ehk-nii tead, see, et sa pole ainuke, muudaks selle mõttetuks. Kui sul pole enam olla uhke millelegi muule, oled sa uhke oma häbile. Täiskasvanud, elukogenud mehed naeratavad - justkui poisikesed, kes on esimest korda olnud naisega - uhkuseseguse häbelikkusega - sa oled võõras.
Mõtlesin eelmisele õhtule, mil olime Sandraga tema pisikeses, räämas aiaga ridamajas mingit omapärast türgi rooga söönud ja siis poole filmi pealt, mitte enam vastu pannes sealsamas armatsenud. Kui ma ta käega lõpuni viisin, nägis seda räämas hoovi. Kahemeetrise puust plangu taga omaenda elu elavat kuuekorruselist pruuni, paljude korteritega odavat üürimaja. Sama odavat kui ma ise. Võõramaalane, Ida-Eurooplane. Eestlane. See ei olnud süüdistus, pigem diagnoos. Umbes nii võiks arst öelda vähihaigele: "sa sured." Sandra hingeldamine jäi vähehaaval vaiksemaks, kramp ta näol leevenes ja niisama aeglaselt hakkas mu kibedus lahtuma. Tüdruk palus, et ma ööseks tema juurde jääksin, ent tundsin, et pean siiski koju minema. Koju, kuidagi pidin ma seda kohta kutsuma. Naljakas oleks öelda, et lähen odava üürimaja odavasse korterisse odavat õlut jooma. Odav elu muidu nõnda kallis linnas.
Iona Streetil jahmatas mind udust tõusev Pilrigi kirik. Majesteetlik. Kõigutamatu. Ilma igasuguse odavuse varjundita. Sama majesteetlikult kerkis vastupidisest suunast Arthurs Seat, udust paistmas vaid selle kõrgem tipp ning Salisbury Cragsi kõver siluett. Korraga sain oma hea tuju tagasi. Avasin korteri ukse - korter oli räpasuse ime, uskumatu kui palju segadust suudavad kaks asiaati, lõuna-aafriklane, ungarlane ja eestlane tekitada -, võtsin köögist ühe õlle ning vajusin oma tugitooli. Ainukesse mugavasse mööbliesemesse kogu majas. Nic, minu sõber ja selle toa eelmine valdaja, oli selle koos samasse komplekti kuuluva diivaniga tänavalt leidnud, viimase liiga raskeks kuulutanud, ent tugitooli kaasa tirinud.
Ärkasin paar tundi hiljem samas tugitoolis. Otsustasin hammaste pesemisega mitte vaeva näha ning läksin voodisse.
Ma ei tea, miks ma seda räägin. Küllap on see samasugune mälupilt kui postiljoni ootamine Peedul, kui ma oma esimest luulekogu redigeerisin. Kuuendat korda Hesse-ainelist etendust vaatasin ja sealt ikka ja üha uusi ning erutavaid nüansse leidsin, Bridzis esimest korda suure slämmi pakkusin ja täis mängisin. Räägin selleks, et rääkida. Lobisen väheolulisest, et anda olulisele võimalus minema putkata. Pääseda vastutusest. Ma olen kui naine, kes ei suuda jääda vait ning räägib politseinikule oma asaleadest, teades, et kui ta lõpetab, saab politseinik talle öelda, et tema poeg on surnud. Kohe olulise juurde minek tähendaks omal kombel selle reetmist. Oleks liiga kerge.
Universumi Direktor @ 00:38
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home