Sunshine On Leith, IV
" Ja vilistide vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.."" (Kohtumõistjate Raamat 16;23)
IV. (Ühes paralleeluniversumis, Seitse kuud varem)Vastu hommikut tuli valu tagasi. Margus ärkas võpatades, julgemata ei tuld süüdata, ega seda süütamata jätta. Mõne hetke pärast teadvus taastus ja ta mäletas kõike..
Ta kompas käega seina ning nõjatus siis raskelt aknalaua väljaulatuva eendi vastu. Ta teadis, et See on väljas. Kremoon käis raskelt ning alles siis kui ta oli kogu oma keharaskusega sellele peale vajunud andis see järele. Rasked iilid peksid vett ojadena vastu ta nägu ja rinda, ent Margus ei paistnud seda tähelegi panevat. Ilmselt oli ta midagi kisendanud, sest kui ta uuesti mõistusele tuli kostus ta kähedast kurgust veel kaeblikku ininat. Oli ta neednud tormi, Seda, mis ootas teda väljas, mille eest ei olnud pääsu. Ikka veel ei julgenud ta tuld süüdata.
Margus kuulas. Valu rääkis temaga. See rääkis oma lugu. Marguse jaoks puudus sellel eksisteerimisaeg ja koht. See oli temast sõltumatu ja ometi tema sees. Kord kõneles ta Margusega nagu hell isa lapsega, kord, nagu rahva peale karjuv vilistide vürst. Valu rääkis Margusega, ja tal oli tuhat kuju.
Hetkeks murdis otsekui valgus paksudest pilvedest läbi hoopis teistsugune kujutluspilt. Margus arvas ära tundvat Walesi kaljuse ranniku ja Port Marioni kidurad männid. Ta nägi iseennast jalutamas kivisel rannal, vana mehena, ja samal ajal vaatas ta seda kõike Port Marioni külakese vaateplatvormilt.
Laisad lained lõid ajuti üle ta jalalabade ja ta huultel oli leppiv ja mõistev naeratus. Hobuserauakujulise lahe vastasservas viis paene astang nõlval asuva kahekordse lubjatud maja juurde, ja sinna, tundis Margus, pidigi ta minema.
Jälle rääkis valu Margusega. See oli intensiivsem kui kunagi varem. Mitte miski ei eksisteeri juhuslikult, arvas Margus kuulvat.
Margus nägi metroorongi ja inimesi selles. Teistest eristusid otsekui suurematena noor asiaadineiu, pikk inglane ja keegi mees, kellest Margus seletas õigupoolest vaid pinges ja erutatud selga. Ta teadis, et rongis oli veel inimesi, ent mitte ainult ei suutnud ta eristada nende nägusid; need olid kui varjud eredas päikesevalguses ja vihmasajus, laialivajuvad kontuurid tuhandete vastupeegeldustega.
Margus nägi kuidas temaga selja poole olev mees tõmbas hädapidurit, ta kuulis tüdruku karjatust ja noore inglase juhmi hüüatust; nagu tuiskliiv sööstsid tema peast läbi ülejäänud inimeste oiged ja karjed, ja siis saabus vaikus.
Valu oli läinud.
Margus värises otsekui surmamõistetu karree ees ning alles pika aja möödudes taipas ta, et on aknast sisse paiskunud vihmast läbimärg
IV. (Ühes paralleeluniversumis, Seitse kuud varem)Vastu hommikut tuli valu tagasi. Margus ärkas võpatades, julgemata ei tuld süüdata, ega seda süütamata jätta. Mõne hetke pärast teadvus taastus ja ta mäletas kõike..
Ta kompas käega seina ning nõjatus siis raskelt aknalaua väljaulatuva eendi vastu. Ta teadis, et See on väljas. Kremoon käis raskelt ning alles siis kui ta oli kogu oma keharaskusega sellele peale vajunud andis see järele. Rasked iilid peksid vett ojadena vastu ta nägu ja rinda, ent Margus ei paistnud seda tähelegi panevat. Ilmselt oli ta midagi kisendanud, sest kui ta uuesti mõistusele tuli kostus ta kähedast kurgust veel kaeblikku ininat. Oli ta neednud tormi, Seda, mis ootas teda väljas, mille eest ei olnud pääsu. Ikka veel ei julgenud ta tuld süüdata.
Margus kuulas. Valu rääkis temaga. See rääkis oma lugu. Marguse jaoks puudus sellel eksisteerimisaeg ja koht. See oli temast sõltumatu ja ometi tema sees. Kord kõneles ta Margusega nagu hell isa lapsega, kord, nagu rahva peale karjuv vilistide vürst. Valu rääkis Margusega, ja tal oli tuhat kuju.
Hetkeks murdis otsekui valgus paksudest pilvedest läbi hoopis teistsugune kujutluspilt. Margus arvas ära tundvat Walesi kaljuse ranniku ja Port Marioni kidurad männid. Ta nägi iseennast jalutamas kivisel rannal, vana mehena, ja samal ajal vaatas ta seda kõike Port Marioni külakese vaateplatvormilt.
Laisad lained lõid ajuti üle ta jalalabade ja ta huultel oli leppiv ja mõistev naeratus. Hobuserauakujulise lahe vastasservas viis paene astang nõlval asuva kahekordse lubjatud maja juurde, ja sinna, tundis Margus, pidigi ta minema.
Jälle rääkis valu Margusega. See oli intensiivsem kui kunagi varem. Mitte miski ei eksisteeri juhuslikult, arvas Margus kuulvat.
Margus nägi metroorongi ja inimesi selles. Teistest eristusid otsekui suurematena noor asiaadineiu, pikk inglane ja keegi mees, kellest Margus seletas õigupoolest vaid pinges ja erutatud selga. Ta teadis, et rongis oli veel inimesi, ent mitte ainult ei suutnud ta eristada nende nägusid; need olid kui varjud eredas päikesevalguses ja vihmasajus, laialivajuvad kontuurid tuhandete vastupeegeldustega.
Margus nägi kuidas temaga selja poole olev mees tõmbas hädapidurit, ta kuulis tüdruku karjatust ja noore inglase juhmi hüüatust; nagu tuiskliiv sööstsid tema peast läbi ülejäänud inimeste oiged ja karjed, ja siis saabus vaikus.
Valu oli läinud.
Margus värises otsekui surmamõistetu karree ees ning alles pika aja möödudes taipas ta, et on aknast sisse paiskunud vihmast läbimärg
Universumi Direktor @ 01:50
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home