Georgi unenägu

Margus ärkab, ajab ennast voodist püsti, ringutab ja sügab vasakut õlavart. Tõmbab tuhvlid jalga ja suundub tualetti, asub urineerima ja korraga.., tunneb põletavat valu. Proovib uuesti - veel valusam. Margus nuuksatab, tõmbab püksid ülesse ja läheb elutuppa.
"Mihkel, kuule, Mihkel, jama on!" soiub Margus.
"Noh poiss, mis jama sul siis on? Raha otsas? Kui palju sul vaja on?"
"Eeee, ei, üks teine asi on?" Kummardab siis alla ja sosistab midagi Mihklile kõrva.
"Poiss, raisk!" karjub Mihkel. "Mitu korda ma olen sulle rääkinud, et ei ole vaja sinna tädi Kadi tuppa ronida! Mida sa raisk sinna ära kaotasid!" Vihaselt sügab Mihkel mune.
"Ja kuradi vanainimene muidugi - ise sent surmale võlgu, aga vaja poisikest hullutada!"
Mihkel vaikib hetkeks, mõtleb ja sõnab siis: "aga noh, mis tehtud see tehtud, ega nutuga lõhutud peenist terveks ei tee! Pane jope selga ja lähme doktori juurde. Ehk saab veel sellest asjast asja!"

Koos nad lähevadki. Pikem ees, lühem pool meetrit tagapool.

Eksperiment

Kõik algas sellest, et üks poolakas hakkas töö juures irvitama meie plaani üle miljon kokku ajada. Ironiseeris, et ma peaks ületunde tegema, siis tuleks miljon rutem kätte. Nüüd siis on mul telefoni ekraan pooleks - käisin eile käna pimedal ja vihmalibedal rattateel töölt tulles. Eks reedel selgub, kas õnnestub kuskil ekraan ära vahetada või tuleb odavam uus föön muretseda.

Tegin natuke arvutusi kah, mingi 275 naela peaks järgmisel reedel kätte saame selle eest, mis ma sel nädalal pingutan. Seega ca 80 naela rohkem nädalas, mis pole nädala lõikes eriti suur summa, arvestades, et mul jääb vaba aega täpselt 2 tundi kojusaabumise ja magamamineku vahele. Eks näe, mida mu füüsis nädala lõpus asjast arvab, kas maksab pingutada või ei...

Ilus on siin, maal...

Täna tegin ligi 40 miilise ringi linnalähedastes maakohtades. Osalt juba tuntud teid mööda, osalt uusi paiku avastades. Loodus on siin lihtsalt võrratu! Rattateed looklemas mööda endisi raudteetamme, alt ja üle rauast ja kivist sildade, jõgede ja orgude ning hämarais tunneleis läbi mägede. Päikesepaistelisel viljapõllul käib usin lõikus, kombainer tõstab käe ja viipab tervituseks. Möödud raja kõrval pingil istuvast paarist auväärses eas daamist, lähenedes saab sulle osaks rõõmsameelne pilk, "Good evening!" ja kergelt küljele kallutatud peanoogutus ühes sõbraliku naeratusega. Kui avastad, et üks kummidest pole enam nii täis kui peab, siis polegi see teab-mis õnnetus, tõmbad rehvist puise okka, paikad augu ja kuniks liim kuivab, lubad endale väikese sigareti ja kolmveerand pinti kesvamärga, kuulates samal ajal oja vulinat ja lindude vaibuvat laulu loojuva päikese kullases metsatukas. "See vist ongi õnn," mõtled ja keerad otsa kodu poole.

Margus tuleb koolist ja näeb veel lahkuva kolimisauto tagaotsa. Elutoas on uued lõhnad. Tuba on puhas, köögist on prügi välja viidud; Georgil on seljas värskelt viigitud valge särk ja mummulised traksid. Kaminasimsil põleb küünal.

"Mihkel, kuule Mihkel," uurib Margus. "Millal need jõulud olidki? Praegu ei ole ju jõulud?"
"Ei, praegu ei ole jõulud," vastab Mihkel ja peidab kalli näovedeliku pudeli selja taha. "Jõulud on alles kolme kuu pärast".
"Siis ma küll ei saa aru," mõtleb Margus kuuldavalt. "Ma lähen ja viin tädi Kadile küpsiseid!"
Mihkel ja Georg vahetavad paljutähendusliku pilgu.
"Margus, kuule," venitab Georg. "Asi on sedasi, et..."
"Mis sa Georg kokutad," turtsatab Mihkel, "räägi nagu asi on!"
"Asi on selles, et me viisime tädi Kadi täna hommikul vanadekodusse." Marguse suu vajub ammuli, nii et pista või terve õun sisse.
"Aga...", ent Margusel ei lasta lauset lõpetada. Tädi Kadi toa uks paiskub lahti ja elutuppa hõljub kaunis tütarlaps.
"Tere," ütleb neiu, ise kelmikalt Margusele naeratades. "Mina olen Gloria. Ma elan nüüd tädi Kadi asemel teie juures." Mihkel niheleb, Georgi silmades põleb isevärki tuluke. Margus köhatab ja tõmbab endale padja kubeme peale.
"Sina oled siis väikene Margus," naeratab neiu edasi. "Pole sa väikene midagi, juba suur mees!" Margus läheb punaseks nagu ladvaõun, ega suuda silpigi suust välja saada.
"Mees mis mees!"
"Margus, viska see kuradi padi minema ja anna Gloriale kätt," käratab Mihkel.
Gloria sätib ennast Marguse tooli käetoele istuma ja nõjatub mugavalt Marguse õlale. Margus on suurest õnnest lämbumas.
"Ja kui tugevad käsivarred sul on," ei jäta tüdruk oma nurrumist. "Võibolla sa soovid minu tuppa tulla. ma näitaks sulle oma... oma... margikollektsiooni?!" Margus ei ütle endiselt midagi, ent noogutab selle eest kiiresti pead. Ja koos nad lähevadki, Margus endiselt patja enda ees kandes.
"Küll see vanamuti tuba alles haises..." kuulevad Mihkel ja Georg veel enne kui uks suure prõmmuga kinni vajub.
"Kuradi poisirajakas!" kirub Mihkel. "Minu tüdruku võrgutas ära!"
"Kus ta siis sinu tüdruk oli," sõnab Georg pooleldi kahjurõõmsa pooleldi pettunud häälega. "Tal oli ikka minuga asjad kokku räägitud!"
"Mine sa ka...", Mihkel virutab välisukse hirmsa mürtsuga kinni ja seab sammud kõrtsi poole.
Elutoas surub Georg kõrva vastu seina ja kuulatab.
"Ei, ma tegelikult ei ole üldse sugulane, nii et selle poolest ei pea üldse kartma... Ihhihhhiiii. Ära nüüd Margus sedasi!"

Georg nuuskab pettunult nina ja paneb teekannu tulele.

Ratas korras

Läks tarvis ainult 15 minutit ja ristpea-kruvikeerajat :) Asi nägi ikka nii hirmus välja alguses, et ei võtnudki seda ette enne tänast. Vahepeal kulus aga £12 bussisõitude peale ja vähemalt teist samapalju hingevalu leevendamiseks.

Pahandus

Õhtu on kätte jõudnud. Mihkel on töölt tagasi ja vaatab arvutist uudiseid. Joosep-Georg nokitseb diivanil kudumistööd teha ja Margus mängib nurgas oma leludega.
"Mihkel," uurib väikene Margus korraga "miks tagatoa uks kogu aeg lukus seisab? Ainult sina ja Georg lähete vahel sinna sisse. Georg ütles mulle kunagi, et seal on ainult vana koli, aga kui ma täna öösel kusele läksin, kuulsin ma sealt norskamist. Keegi tegi krrhhh-hööö, krrr-hööö?" Marguse poisikesenäol on siiras uudishimu.
"Seal toas on vanatädi Kadi. Ta on väga vana ja väga haige," sõnab Mihkel otsekui pisut vastumeelselt.
"Aga olgu peale, sa oled juba suur poiss, sa võid lõpuks teda näha küll." Ajab oma paksu kere toolilt püsti ja sõnab: "noh lähme kaeme siis, kuidas tädi Kadi tervis täna on."
Margus plaksutab suurest rõõmust käsi, otsekui ootaks loomaaeda minek ees.
Mihkel võtab kapist suure ja raske võtme ning keerab tagatoa ukse lukust lahti ning süütab vanas petrooliumilambis tule.
"Kas sina, Aksel?" uurib kõrge vanainimese hääl akna all olevast voodist.
"Ma teadsin, et sa lõpuks tuled!"
"Mina olen," sünab Mihkel. "Mihkel. Näed see on Margus, sinu väikene sugulane"
"Aksel," soiub voodis lebav kogu.
Margus niheleb rahutult ja sõnab siis veidi ebalevalt:
"Ta on nii vana ja kole, nagu muumitroll."
"Poiss, kurat, mis kuradi kombed need on!" käratab Mihkel. "Kas ma selliseid kombeid olen sulle õpetanud, türa küll. Poiss läheb kaabakaks kätte ära!" Ehmunud Margus tormab tagasi elutuppa ja peidab näo Georgi põlle sisse.
"Näed ma tõin sulle kummeliteed," sõnab Mihkel tädi-Kadile. "Georg ennist keetis, see on su astma vastu hea."
"Kas sa mäletad seda jaaniööd, Aksel," soiub kogu aga ikka edasi. "Ainult sulle hoidsin ma oma süütust!"
"Eks ta ole, vahva," teatab Mihkel ükskõikselt. Asetab kandiku tee ja küpsistega voodikapile ja lahkub toast. Ukse keerab ta suure ettevaatuse ja hoolega lukku.

Tagasi elutoas istub ta tusaselt tagasi toolile ja süveneb uuesti arvutisse.
"Kuidas siis läks," uurib Georg ettevaatlikult, samal ajal usinalt näputööd edasi tehes. Nüüd on ta kätte võtnud korvi Mihkli ja Marguse sokkidega ja nõelub neid usinalt.
"Mis ta kurat ikka läks," vastab Mihkel. "Soiub ikka oma Akslist. Vana inimene, mida sa ikka tahad. Poiss kurat hakkab kriminaaliks minema. Suud pruugib!"
"Kus ta siis sedasi," proovib Georg asja paremaks teha. "Tädi-Kadi nägemine lõi ta lihtsalt rööpast välja." Mihkel ainult urahtab vastuseks.

Margus tunnneb ennast pahasti ja muudkui niheleb nurgas. Ta proovib Mihkli pilku tabada, aga sa ei vaata ekraanilt põrmugi ülesse. Siis hiilib ta kööki ja tuleb sealt tagasi purgi Tennentsiga.
"Näed, Mihkel, kas sa õlut tahab," proovib poiss suhteid siluda.
"Kurat, poiss, kust sa õlut said," uurib Mihkel pool pahaselt pool üllatunult.
"Poest ostsin. Ma valetasin ennast kuus aastat vanemaks ja siis õtlesin veel et sulle. Et sul on radikuliit ja sa ei saa ise poodi minna!"
"Oi Margus, sa oled ikka terane poiss. Nagu üks naaskel," naerab Mihkel, nii et paks vats vabiseb. "Sinust saab ikka ükskord üks proffessor või minister. Aga ära sa enam niimoodi õlut osta!"

Mihkel teeb õllepurgi lahti ja vajutab telekapuldile. Georg paneb õmblustöö korvikesse ja asetab selle lauale ning istub ise Mihkli kõrvale. Sohvale tuleb ja istub ka väikene Margus. Telekast tuleb Big Brother.
"Kas keegi jäätist soovib?" uurib Georg kavala näoga.
"Mina, mina, mina," hüüavad kõik. Tagatoas on jäänud vaikseks.

Mihkel, 10. sept

Rattata, kuniks parandatud saab

Umbes pooltunnikest tagasi kuulen, trill!, et keegi helistab all trepikojas mu ratta kella. No las helistab, mul rattal kaks kella, eks ikka tekitab huvi, et prooviks. Välisuks, heidan pilgu peale, kes see helistaja siis olla võis - 5 noormeest. Tõmban püksid jalga, et igaks juhuks rattale pilk peale visata - trepikojas lööb vastu tugev kanepisuitsuhais. Ja mis ma avastan - tüübid aega veetnud ja mu ratast natuke lõhkunud.

Tüübid endiselt tänaval - paarkümmend meetrit eemal pangaautomaadi juures. "Tegu pole hädaolukorraga," kõlab vastus politseidispetserilt, minge koju, saadame patrulli 4 tunni jooksul. "Ma näen neid praegu, te võiksite nad kinni võtta," õigustan mina end, aga ei, "Me ei saa patrulli kohe saata, on tõsisemaid asju, millega tegeleda." Minu jaoks on aga minu ratas, mida ma kasutan, et tööl käia, parasjagu just kõige tõsisem asi...

Tagumine käiguvahetaja üsna kõveraks väänatud, palju-palju hullem kui pärast viimast avariid, üks kell juppideks võetud, käigunäidik juhraual kõveraks väänatud ja sellesse suunduvad trossid puruks rebitud, isegi esihelkur jäi neile ette, küll aga ei jagunud neil enam jõudu selle küljest kiskumiseks. Eks midagi kindlasti veel, päevavalges seletab paremini.

Nii, just kõlas koputus ja ukse taha saabusid kaks härrasmeest mundreis. Rääkisin jutu ära, avaldades lootust, et leitakse vähemalt üks tüüpidest üles, kuna peale vägitööd suundusid nad pangaautomaati kasutama. "Kahtlen," sõnas aga seadusesilm, "kui pole tegu mõrva või vargusega, siis seda infot me pangast ei saa." Jälle kogemuse võrra rikkam.

Avastasin, et pole juba kuid midagi meie toredasse blogi postitanud. Niisiis!

"Mihkel, Mihkel," hüppab väikene Margus üles ja alla, "Mihkel on kodus!"
"Mis sa nüüd mürad," noomib Georg leebelt. "Lase nüüd Mihkel lahti, ma tahan ka teda kallistada."
"Ega ma niisama tulnud," ütleb Mihkel kui kõik tervtused on vahetatud,"ma tõin ikka midagi kaasa ka. Näed väike Margus, sulle tõin selle auto. See on politseiauto, sellel on sireen ka peal"
"Näita, näita," kisendab erutunud Margus, viskab vahepeal kättevõetud kitarri hirmsa kolinaga maha ja tormab uue lemmikuga tahatuppa mängima. Miline ilus päev! Kõigepealt andsin naabri-Robertile peksa, siis lõin jalaga ühte vigast kassi, siis oli kesklinnas tulekahju ja nüüd tõi Mihkel mulle selle lelu, mõtleb Margus heldinult!
"Ja mis sa siis mulle tõid," uurib Georg?
"Sulle, Georg, tõin ma pudeli viskit,"sõnab Mihkel pidulikult.
Nutuvõru tekib Georgi suu ümber ja huuled hakkavad värisema.
"Mis sa nüüd jamad, narr, ma tegin ainult nalja, ma ju tean küll et sa viis päeva nädalas põlvini viskis sumpad: Tegelikult tõin ma sulle hoopis ühe uue viiruse sinu arvuti jaoks". Kohe on Georgi nägu jälle nalja täis ja naerabki ise oma ennistise rumaluse üle. Siis võtab Mihkel kotist välja 20 puri õlut ning meeleolu muutub lausa jõuluseks.
"Näh, väike Margus, ma kallan sulle ka natuke siia klaasi, tule rüüpa, ega see sinusugusele tervele poisile midagi tee." Õhinal jookseb Margus ligi ja võtab klaasi värisevatesse kätesse. Klõnks, ja siis on see läinud, ning veidi taaruval sammul suundub Margus uuesti politseiautoga mängima.
Korteris valitseb hingematva õnne õhkkond. Elu Edinburghis on sõbralik ja kaunis.

(NB: see ei ole peatükk uuest reality-showst "Korter" !!)

Veem on siis nüüd läinud...

Reedel saatsime ta ära. Nagu juuresolevalt pildilt näha, oli bussijaamas (nagu ka ülejäänud linna majadel) heisatud Eesti lipp. Lahkumisele järgnesid 24 tundi väldanud pidustused. Kas ta ka tervelt kodumaale jõudis, pole veel teada.