Margus tuleb koolist ja näeb veel lahkuva kolimisauto tagaotsa. Elutoas on uued lõhnad. Tuba on puhas, köögist on prügi välja viidud; Georgil on seljas värskelt viigitud valge särk ja mummulised traksid. Kaminasimsil põleb küünal.

"Mihkel, kuule Mihkel," uurib Margus. "Millal need jõulud olidki? Praegu ei ole ju jõulud?"
"Ei, praegu ei ole jõulud," vastab Mihkel ja peidab kalli näovedeliku pudeli selja taha. "Jõulud on alles kolme kuu pärast".
"Siis ma küll ei saa aru," mõtleb Margus kuuldavalt. "Ma lähen ja viin tädi Kadile küpsiseid!"
Mihkel ja Georg vahetavad paljutähendusliku pilgu.
"Margus, kuule," venitab Georg. "Asi on sedasi, et..."
"Mis sa Georg kokutad," turtsatab Mihkel, "räägi nagu asi on!"
"Asi on selles, et me viisime tädi Kadi täna hommikul vanadekodusse." Marguse suu vajub ammuli, nii et pista või terve õun sisse.
"Aga...", ent Margusel ei lasta lauset lõpetada. Tädi Kadi toa uks paiskub lahti ja elutuppa hõljub kaunis tütarlaps.
"Tere," ütleb neiu, ise kelmikalt Margusele naeratades. "Mina olen Gloria. Ma elan nüüd tädi Kadi asemel teie juures." Mihkel niheleb, Georgi silmades põleb isevärki tuluke. Margus köhatab ja tõmbab endale padja kubeme peale.
"Sina oled siis väikene Margus," naeratab neiu edasi. "Pole sa väikene midagi, juba suur mees!" Margus läheb punaseks nagu ladvaõun, ega suuda silpigi suust välja saada.
"Mees mis mees!"
"Margus, viska see kuradi padi minema ja anna Gloriale kätt," käratab Mihkel.
Gloria sätib ennast Marguse tooli käetoele istuma ja nõjatub mugavalt Marguse õlale. Margus on suurest õnnest lämbumas.
"Ja kui tugevad käsivarred sul on," ei jäta tüdruk oma nurrumist. "Võibolla sa soovid minu tuppa tulla. ma näitaks sulle oma... oma... margikollektsiooni?!" Margus ei ütle endiselt midagi, ent noogutab selle eest kiiresti pead. Ja koos nad lähevadki, Margus endiselt patja enda ees kandes.
"Küll see vanamuti tuba alles haises..." kuulevad Mihkel ja Georg veel enne kui uks suure prõmmuga kinni vajub.
"Kuradi poisirajakas!" kirub Mihkel. "Minu tüdruku võrgutas ära!"
"Kus ta siis sinu tüdruk oli," sõnab Georg pooleldi kahjurõõmsa pooleldi pettunud häälega. "Tal oli ikka minuga asjad kokku räägitud!"
"Mine sa ka...", Mihkel virutab välisukse hirmsa mürtsuga kinni ja seab sammud kõrtsi poole.
Elutoas surub Georg kõrva vastu seina ja kuulatab.
"Ei, ma tegelikult ei ole üldse sugulane, nii et selle poolest ei pea üldse kartma... Ihhihhhiiii. Ära nüüd Margus sedasi!"

Georg nuuskab pettunult nina ja paneb teekannu tulele.