Rattata, kuniks parandatud saab

Umbes pooltunnikest tagasi kuulen, trill!, et keegi helistab all trepikojas mu ratta kella. No las helistab, mul rattal kaks kella, eks ikka tekitab huvi, et prooviks. Välisuks, heidan pilgu peale, kes see helistaja siis olla võis - 5 noormeest. Tõmban püksid jalga, et igaks juhuks rattale pilk peale visata - trepikojas lööb vastu tugev kanepisuitsuhais. Ja mis ma avastan - tüübid aega veetnud ja mu ratast natuke lõhkunud.

Tüübid endiselt tänaval - paarkümmend meetrit eemal pangaautomaadi juures. "Tegu pole hädaolukorraga," kõlab vastus politseidispetserilt, minge koju, saadame patrulli 4 tunni jooksul. "Ma näen neid praegu, te võiksite nad kinni võtta," õigustan mina end, aga ei, "Me ei saa patrulli kohe saata, on tõsisemaid asju, millega tegeleda." Minu jaoks on aga minu ratas, mida ma kasutan, et tööl käia, parasjagu just kõige tõsisem asi...

Tagumine käiguvahetaja üsna kõveraks väänatud, palju-palju hullem kui pärast viimast avariid, üks kell juppideks võetud, käigunäidik juhraual kõveraks väänatud ja sellesse suunduvad trossid puruks rebitud, isegi esihelkur jäi neile ette, küll aga ei jagunud neil enam jõudu selle küljest kiskumiseks. Eks midagi kindlasti veel, päevavalges seletab paremini.

Nii, just kõlas koputus ja ukse taha saabusid kaks härrasmeest mundreis. Rääkisin jutu ära, avaldades lootust, et leitakse vähemalt üks tüüpidest üles, kuna peale vägitööd suundusid nad pangaautomaati kasutama. "Kahtlen," sõnas aga seadusesilm, "kui pole tegu mõrva või vargusega, siis seda infot me pangast ei saa." Jälle kogemuse võrra rikkam.