Veerpalu vanaema ja mägrapeer udus

Tänases Õhtulehes kirjutab Teet Tederi nimeline inimene artikli Andrus Veerpalu vaesuses virelevast vanaemast. Tuleb välja, et spordisangar on süüdi nii möödunud talve tavatus külmas kui ka praeguses erakordses kuumuses. Ilusas stiilis interpreteerib Teder vanamuti hala, lastes sellest välja kooruda, et ka "memmekese" suurim mure - õigluse puudumine maailmas (ilmselgelt on maailm väga ebaõiglane, sest maailma poliitilised- ja usuliidrid ei käi iga päev seniilse vanainimese memuaare kuulamas ning Rakvere lihatööstuse tippjuhid ei seisa tema ukse taga, et talle isiklikult uusimaid hõrgutisi kullast kahvliga suhu toppida. Ta on seda ju ilmselgelt väärt, eriti arvestades tõika, et ta olevat millalgi-kusagil-kellelgi abis kartulit võtmas käinud!)

Ent Teet Tederil ei maksa nina püsti ajama hakata, sest, mis puutub fantaasiahobuse kappamist ning galopile ajamist, on nimetatud noorsand (ei viitsind seda sitapead isegi guugeldama hakata) alles tugevuselt kolmandas liigas. Mina kirjutaksin hoopis sellise artikli:

Umbjoobes spordisangar märatses kaubanduskeskuses!

Möödunud laupäeval 14. juulil muutis tuntud kaugushüppaja Teet Teder (NB! Ei ole Õhtulehe ajakirjanik Teet Teder, ega isegi mitte viimase sugulane, ehkki välimuselt ja vaimuannetelt viimasega äravahetamiseni sarnane) põrguks Tartus Kivilinna Konsumis õdusalt shopanud inimeste pärastlõuna.

kaugushüppes alles eelmisel kuul isikliku rekordi hiilgava kolme meetri ja neljateistkümne sentimeetrini viinud kergejõustikugeenius liikles ostukäruga Kivilinna Konsumi riiulite vahel külvates inimestesse tülgastust ja õudu. Viiepäevase habemeohakaga Teder haises kümne meetri peale kuse, mustuse ja kolkunud alkoholi järele. Eriti võikaks muutis selle aga tõsiasi, et suvise kuumuse tõttu ei suutnud kaupluse konditsioneerid õhku ei jahutada, ega värskendada. Üks poesviibinud inimene ütles miljon.blogspot.comile, et pidi sportlasest riiulivahes möödudes peaaegu teadvuse kaotama

Väidetavalt olla Teder liikunud ringi täisroojatud Puma dressipükste ning rinnalt verise särgiga. Kergejõustiklase silmad olid päevi kestnud joomatuurist punased ning jõllis. Mees loopis oma ostukorvi segi-läbi suvalisi esemeid; kavalalt vasemale ja paremale piiludes pistis ta aga püksi roojale ja pisikesele sportlasepeeenisele seltsiks poolekilose lati Doktori vorsti. Ühe möödakäija kinnitusel oli Tederi ostukorvis kaheksa pudelit kuiva siidrit, kuuspakk Saku õlut, pooleliitrine laua viin, kaks plokki sigarette Philip Morris, seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar ja veel igasugu vajalikke asju.
Deliriaalne mees noris tüli vanema härraga, üritas nurgas oleva kaubaaluse taha pissida ning viskas seejärel jumal teab mis ajendil ostetud roosiga neljandas kassas ostjaid teenindanud kassiiri.
Kassas üritas ta esmalt maksta kahe paki võltsviiekroonistega, seejärel Albaania Lekidega ning alles turvamehe saabumisel soostus arve tasuma, kasutades selleks Parex Banka krediitkaarti.

Poest lahkus Teder üherattalisel tsirkusejalgrattal, hoides vasemas käes hiigelsuurt paberkotti ostudega ning paremas varastatud Doktorivorsti latti, viimasest aeg-ajalt mehiseid suutäisi haugates.

Miljon.blogspot.com küsimusele, kuhu mees suundub, vastas ta esmalt, et tegu pole ajalehejutuga, ent lisas seejärel häält sosinaks alandadaes, et suundub Tõrvasse mustale missale koos Kristjan Rahnu, Moonika Batrakova, Urmas ja Juhan Liivi ning Mirtel Pohlaga.
Küsimusele edasiste plaanide kohta vastas üks meie aja eredamaid atleete, et esmalt plaanib ta viia isiklku rekordi kaugushüppes kolme meetri ja kahekümne viie sentimeetrini, seejärel õppida klaveril mängima Brahmsi süiti F5 ning siis rajada Kõleste valda oravate taastusravi keskuse.

Staarmeikar

Kui sinust ei räägi meedia, siis sind pole olemas. See on fakt. Võtame näiteks Joosep-Georg Järvemaa. Meedia temast ei räägi; ja kas keegi on teda tegelikult näinud? Joosep-Georg Järvemaa on nagu ahm - uhke ja haruldane kiskja, kes väidetavalt teel kusagilt kuhugi Eestit väisab ja keda keegi peale Fred Jüssi samas näinud ei ole. (Ja Fred Jüssi juttu ei saa ka tegelikult nii tõsiselt võtta, sest "Neljakümne kirjale" allakirjutamisele järgnenud repressioonid ja kiusamine avaldasid maalilisel Arubal sündinud loodusehärrale kindlasti oma mõju)

Või toome teise paradoksi - kas metsas kukkuva joosep-Georgi röökimist on kuulda kui keegi samal ajal metsas ei jaluta ja seda mahlakat sõimu otsesõnu ei kuule?

Neid JGJ-ga seotud tuntud filosoofilisi paradokse on veelgi - Joosep-Georg ja kilpkonn, Joosep-Georg ja Früügialaste kuningas jne jne, aga tegelikult tahtsin ma arutada hoopis seda, et olemas ppole sind kas siis kui meedia sinust küll räägib, ent ei aseta sinu nime ette laiendit: mega, hüper, giga, staar jne jne.

Keegi pole ju kuulnud midagi paradoksist mis räägib staar-kukkuja Järvemaa mahlakast sõimust metsas?! Või hüperkilpkonna ja stellarjooksja Järvemaa suurest duellist kreekamaa palava päikese all.

Ja nüüd siis pointi juurde - miks kuradima pärast nimetab (kollane) meedia järjekindlalt - day in day out- kedagi Kaia Triisat staarmeikariks kui on ju ilmselge, et tegelik staarmeikar on noor reformierakondlane Silver Meikar?!

Mine võta siis kinni

Kui nad surnud ei ole...

Kui ma selle ikkagi ära saatsin, on üsna kindel, et pean hakkama uut töökohta otsima.
Kas ma saatsin selle ära?
Ma olin hirmust kange nagu pulk ja ei julgenud arvuti poole vaadatagi.

Õigupoolest pole arvutit selle koha pealt, kus ma laman nähagi. Minu voodi on poolenisti suure, raske, kuuekümnendate stiilis riidekapi nurga poolt varjatud, nii et toa paremas servas laual asetsevat arvutit näeksin vaid vasema silmaga.

Ja minu vasema silma ja kuvari vahel paiknevad segi-läbi raamatud, tühjad veini- ja siidripudelid, pooleliolev maal, mida öösel mingi hämara inspiratsiooni ajel pintslit parema jala suure varba ja selle kõrval oleva varba vahel hoides alustasin.
Lõuendiks kasutasin vana telerikasti tagumist külge, ja värvideks kõike, mida külmkapist leidsin.
Edasi, loetlen mälu järgi, - te ju mõistate, on seal võtmed, rahakott, kondoome, valuvaigisteid ja vererõhurohte, lauatennisereket, mõned ajakirjad, paar taldrikut, pokaali ja kohvitassi. Eelmisel nädalal iiri pubist varastatud telefon- teate küll, see, millel ühe käega hoiad kuularit ja teisega mikrofoni. Vihmavari – samuti varastatud,- kust, ei oska kahjuks öelda.

Monk saaks minu lauda nähes pöördumatu närvivapustuse. Sherlock Holmes ütleks minu kohta kohe kõik olulise ära. Jessica Fletcher kõnniks mureliku näoga ringi, sest ta teaks et mõrv saab nii või teisiti teoks. Mina aga elan siin ja selle koha pealt kus ma laman on näha vaid kirjeldamatu segadus ning imepisike ruuduke kuvarist , mis mind vaikselt kurisedes etteheitvalt silmitseb.

Kui ma selle eile öösel ära saatsin, pean endale hakkama uut töökohta otsima ja see saab raske olema, sest mees, kes kaunist ja varalahkunud ooperilauljannat pesemata vituga pseudo-kõhurääkijaks nimetab ei saa olla usaldusväärne järelhüüete kirjutaja.

Minu nimi on Mihkel ja ma kirjutan järelhüüdeid. Et olen alkohoolik, olete kindlasti juba ise aru saanud ja ennist unustasin lisada, et laua kõrval vedelevad kümmekond paari rariteetseid puusuuski, mille olin hiljuti poodi veini ostma minnes prügikasti najale asetatuina avastanud. Suusad kaenlas kepslesin treppi mööda üles, ise mõttes tundmatule suusadoonorile eriti räiget järelhüüet kirjutades. Vahepeal pidin treppi mööda tagasi tormama, et mõnda mahapudenenud suuska uuesti kaenlasse haarata. Vein pidi ootama kuni minu uued lemmikud üles viiendale korrusele jõuavad. Pusisin hulk aega luku kallal, avasin ukse, ning asetasin suusad nii hellalt kui võimalik voodisse. Mõtlesin hetke ja tõstsin nad hoopis diivanilauale, olles enne seal vedelevad raamatud ühe ropsuga küünarnukiga põrandale tõmmanud.

„Andke andeks, lugupeetud suusad, aga te ju mõistate, et ma olen lõppude lõpuks majaperemees ja korteriomanik ja sellepärast on minu õigus voodis magada. Liiatigi on praegu sügis ja pole lund, mis tähendab, et teie ei pea tööd tegema, ega ennast väsitama, aga mina töötan leiva nimel - teate küll – Kristuse ihu ja Kristuse veri - palehigis iga päev ning pean, et selleks võimeline olla, regulaarselt kvaliteet-und magama...“

Rumalad suusad jäid mind uskuma, ehkki ei tee ma palehigis tööd, ja ka korter pole minu oma. Ja siis tormasin korteriust tagantkätt kinni virutades ja astmeid vahele jättes trepist alla Kristuse vere järele.