Kui nad surnud ei ole...

Kui ma selle ikkagi ära saatsin, on üsna kindel, et pean hakkama uut töökohta otsima.
Kas ma saatsin selle ära?
Ma olin hirmust kange nagu pulk ja ei julgenud arvuti poole vaadatagi.

Õigupoolest pole arvutit selle koha pealt, kus ma laman nähagi. Minu voodi on poolenisti suure, raske, kuuekümnendate stiilis riidekapi nurga poolt varjatud, nii et toa paremas servas laual asetsevat arvutit näeksin vaid vasema silmaga.

Ja minu vasema silma ja kuvari vahel paiknevad segi-läbi raamatud, tühjad veini- ja siidripudelid, pooleliolev maal, mida öösel mingi hämara inspiratsiooni ajel pintslit parema jala suure varba ja selle kõrval oleva varba vahel hoides alustasin.
Lõuendiks kasutasin vana telerikasti tagumist külge, ja värvideks kõike, mida külmkapist leidsin.
Edasi, loetlen mälu järgi, - te ju mõistate, on seal võtmed, rahakott, kondoome, valuvaigisteid ja vererõhurohte, lauatennisereket, mõned ajakirjad, paar taldrikut, pokaali ja kohvitassi. Eelmisel nädalal iiri pubist varastatud telefon- teate küll, see, millel ühe käega hoiad kuularit ja teisega mikrofoni. Vihmavari – samuti varastatud,- kust, ei oska kahjuks öelda.

Monk saaks minu lauda nähes pöördumatu närvivapustuse. Sherlock Holmes ütleks minu kohta kohe kõik olulise ära. Jessica Fletcher kõnniks mureliku näoga ringi, sest ta teaks et mõrv saab nii või teisiti teoks. Mina aga elan siin ja selle koha pealt kus ma laman on näha vaid kirjeldamatu segadus ning imepisike ruuduke kuvarist , mis mind vaikselt kurisedes etteheitvalt silmitseb.

Kui ma selle eile öösel ära saatsin, pean endale hakkama uut töökohta otsima ja see saab raske olema, sest mees, kes kaunist ja varalahkunud ooperilauljannat pesemata vituga pseudo-kõhurääkijaks nimetab ei saa olla usaldusväärne järelhüüete kirjutaja.

Minu nimi on Mihkel ja ma kirjutan järelhüüdeid. Et olen alkohoolik, olete kindlasti juba ise aru saanud ja ennist unustasin lisada, et laua kõrval vedelevad kümmekond paari rariteetseid puusuuski, mille olin hiljuti poodi veini ostma minnes prügikasti najale asetatuina avastanud. Suusad kaenlas kepslesin treppi mööda üles, ise mõttes tundmatule suusadoonorile eriti räiget järelhüüet kirjutades. Vahepeal pidin treppi mööda tagasi tormama, et mõnda mahapudenenud suuska uuesti kaenlasse haarata. Vein pidi ootama kuni minu uued lemmikud üles viiendale korrusele jõuavad. Pusisin hulk aega luku kallal, avasin ukse, ning asetasin suusad nii hellalt kui võimalik voodisse. Mõtlesin hetke ja tõstsin nad hoopis diivanilauale, olles enne seal vedelevad raamatud ühe ropsuga küünarnukiga põrandale tõmmanud.

„Andke andeks, lugupeetud suusad, aga te ju mõistate, et ma olen lõppude lõpuks majaperemees ja korteriomanik ja sellepärast on minu õigus voodis magada. Liiatigi on praegu sügis ja pole lund, mis tähendab, et teie ei pea tööd tegema, ega ennast väsitama, aga mina töötan leiva nimel - teate küll – Kristuse ihu ja Kristuse veri - palehigis iga päev ning pean, et selleks võimeline olla, regulaarselt kvaliteet-und magama...“

Rumalad suusad jäid mind uskuma, ehkki ei tee ma palehigis tööd, ja ka korter pole minu oma. Ja siis tormasin korteriust tagantkätt kinni virutades ja astmeid vahele jättes trepist alla Kristuse vere järele.