Fööniksi lend

Põnevusfilmides kohtame sagegeli tegevusliini, kus -näiteks kõrvalisse Mehhiko rannahotelli- on kogunenud kirju seltskond, kellel pole pealtnäha puutepunkti. Ent siis toimub esimene (sic!) mõrv, siis teine, ning ellujäämiseks tuleb nüüd olla juba rohkem kui ilus, osav või tark (need kolm - eesnimed Johannes ja August, vist, olid iroonilisel kombel kolme viimase elus olnud vabadussõjas võidelnu nimed. Kaks neist elas Elvas) ning tagaplaanil, ent prominentsel kohal luuravad alati mõrtsukas ning mõni tume saladus.

Ma ei tahtnud selle hämara sissejuhatusega tegelikult üldsegi samastada järjest vähenevat Poola kaksikutepaari kui võimalikke vandeseltslasi- ehkki kaksikvend on alati ideaalne abivahend puändi lavastamisel, - vaid öelda, et lõpuks, lõpuks ometi on sobiva sügavusega eepilise dimensiooni saanud mõiste: Lendav poolakas....