Tööjõupuudus annab tunda

Juba nii nädal aega on The Temp Agency nii ülepäevase vahega üritanud mind tööle värvata, samuti otsib meie enda firma ühte köögiabilist lisaks. Mis passite, esmatarbevahendid seljakotti ja lennuki peale! Esimene odavam lend Tallinnast on reedel, 31. märtsil, kell 11:55 easyJetiga London Stanstedi (saabub 12:50, maksab 1300 kr), edasi kell 14:50 sama firmaga Edinburgh'sse (saabub 16:10, maksab 1400 kr).

Holy Guacamole!

Meie köögi peakokk ikka tarvitses hüüatada aeg-ajalt nii. Esmaspäevast aga olen üle viidud peakööki ja seni seal töötanud kitse porter minu asemele võileivakööki suunatud. Ei teagi, kas seda võtta nüüd tõusuna karjääriredelil või teatava väljakutse-proovikivina. Olukord seal igatahes palju parem pole, mis puudutab puhastusvahendeid ja hügieeni. Njah, eks näis... Guacamole, muuseas, hääldub ‚gwæk.ə'məυ.li.

Müüa koera saba

Nii, pool miljonit, kui mitte kolmveerand, on praktiliselt katusel, kui nii võib väljenduda. Baaris nimega Sofi's sai traadita internett püsti. Testperioodi esimesel päeval peale omaniku enda ja minu huvilisi rohkem ei leidunudki, kuigi sai vastavasisuline teade ka kohalike liinuksipedede listi saadetud ning baariletil kena sildike kah üleval. Ilmselt siis nimetatud läpakatega kõrtse mööda igapäevaselt ei kola ning klientidel rüperaale alati kaasas pole. Jääme paariks päevaks äraootavale seisukohale.

Tööl sai täna väike nimekiri tehtud köögiabilisele vajaolevatest vahenditest, millest osa peagi lõppemas, osa suisa otsakorral. Keskendudes köögile, kus praegu töötan, sai nimekirja mingi üle tosina asja. Kaasa arvatud kohustuslikud eri värvi mopid-harjad köögi, tualettide-riietusruumide ning söögisaali tarbeks, mida pole juba seal kuuldavasti mõnda aega olemas olnud. Lisaks veel vetsupaberi hoidjad, prügikastid vetsudesse ja riietusruumi, lambipirnid vetsu ja kemikaalide hoiuruumi tarbeks jne... Raising the standard, nagu firma lipukiri kõlab.

Olge siis kõik tublid edasi ja edendage Eesti elu. Meil aga tõuseb oktoobris, kui viimasest pealt neljaprotsendilisest tõusust on aasta möödas, miinimumtunnipalk £5.05 pealt £5.35 peale -- sedakorda siis isegi ligi 6%.

Lumi tuli maha...

... ja valgeks läks maa.
Kolm tuhat öölooma nüüd koju ei saa.
Nad istuvad kõrtsis, nii kurb on neil meel --
nii juhtus see Glasgow's püha'ba eel.

Ise, pühapäeva hommikul üles ärgates sattusin aga niivõrd suurde vaimustusse, et bussiga töölemineku plaanid said kohe maha maetud. Et aga oli sula, siis peale põlvini märjakssaamise suurt muid talvise rattasõidu rõõme polnudki eriti. Noh, lõpupoole oli paarsada meetrit libedat kinnisõidetud lund, aga minusugusele profile polnud see suurt suurem asi adrenaliinipakkuja.

Paar tundi tööd tehtud, saabus uudis, et parasjagu käimasolev Scottish Motorcycle Show on katkestatud. Et ilm olla halb... Pilk aknast välja -- särav päikesepaiste, tilkuvad räästad, lumme sulanud rohelise muru laigud. Lubasin endale kerge õlakehituse ja jätkasin pooleliolevaga.

Hiljem lugesin lehest, et Glasgow's olla 3000 öist pidulist pidanud hommikuni kahes suuremas lõbustusasutuses istuma, mis olla operatiivselt ajutisteks varjupaikadeks kohandatud ja kuhu nad siis kõik kokku veeti, kuna keset ööd äkki 20cm (!) lund maha sadas -- kuhu sa sellise ilmaga lähed, endal vaid õrnad hilbud seljas. Hommikul siis olla sõbrad-sugulased riided toonud, et vaesekesed koduteel ära ei külmuks.

Pühapäeva õhtuks oli maha sadanud valge vaip (vähemalt Edinburgh's) jälle ära sulanud, kõik pidulised kenasti kodus ja hange kinni sõitnud Glasgow-Edinburgh rongid ja kiirabi-politsei operatiivbussid-4x4 džiibid käima joostud. Nood transpordivahendid olla tõepoolest ka kõik kinni jäänud, viimaste puhul -- ajaleht kirjutas -- olla viimases hädas RAF kopter appi kutsutud, et nooruke naisuke sünnitusmajja jõuaks. Lapsele sai nimeks Skye.

Täna on aga minu kuuepäevase töönädala nö reede õhtu. Taustaks Maa ja Ilm 2006 salvestused (kui allapoole kerida, tuleb peagi õige koht). Ise alustasin Rannapi ja Kikka esinemisest, väga sünge, ma ütlen... Nüüd siis laseb end Djamel'il lõbustada :) Süsteem aga iseenesest üsna mugav, võiks öelda -- neli tööl, kaks vaba. Kokkuvõttes viis päeva nädalas tööl ja kaks vaba. Veel pole aga niikaua olnud, et teada, kas iga nelja nädala tagant kaks järjestikust nädalat ka kolme vaba päevaga saab, eks näis.

Niipalju siis praeguseks... Olge siis kõik tublid eestlased edasi. Ja minge ja jätke Lennartiga 25-ndal kenasti hüvasti. Kahju on sellisel hetkel Eestist ära olla. Selline tunne, nagu justkui oleks tegu kellegi lähedasega, kelle matustele ei saa minna...

PS. Viimaseid postitusi üle lugedes selgus, et ma pole veel teada andnud, et Chivas'esse ma tööle ei läinudki. Otsustasin näitusteväljakule tööle jääda -- omanikul ja peakokal polnud selle vastu midagi. Palk on küll naela võrra väiksem kuid see-eest saan ärgata tund hiljem ja lõpetan siis, kui töö tehtud. Ja kuna töökaaslasi vaid mõned, siis pole seda üks-kahesajast tühja tunnet. Ja ei pea kõrvatroppe kandma ja saab kätel käia lastes ka väikest vestlust arendada. Vot nii...

Kevad käes

Paistab, et ma oktoobris ei kirjutanudki blogisse oma rattamatkadest Pentland Hills mäestikku. Pildid olen aga üles pannud küll. No hea seegi.

Täna tegin taas ühe retke, sedakorda vastupäeva sõites -- alustasin lennujaama lähistelt, kus seitsmendat päeva järjest tööl sai oldud (Saltire Hospitality; ja viis päeva saab veel olla enne kui Chivas Brothers'isse tagasi saan, viimaks).

Sedapidi sõites oli fun'i isegi et rohkem. Mäkkeronimine sa peamiselt mööda asfalti tehtud ning mägedevaheline kiviklibune-lumine rada oli allamäge. Samuti jätkus tasapisine langus kuni Musselburgh'sse jõudmiseni. Vinge.

Vaatab, kas keegi järgmisel nädalavahetusel tahaks sama ringi kaasa teha. Okoobris oli huvilisi vaid üks. Ring ise ca 7 tundi, 75 km kanti. Ja praegusel aastaajal saavad püksid põlvini poriseks.

Mulle aitab!

Eile nägin linnas parti. Õud tuli peale. Õnneks sõitis parasjagu mööda doubledecker buss numbriga 44 ja kuna peatus oli vaid paarkümmend meetrit edasi õnnestus mul ennast hingeldades juba sulguvast uksest sisse pressida! Vedas! Ei sina part mulle, raisk, linnugrippi ei anna! Komberdasin teisele korrusele, istusin maha ja avasin ajalehe kui vaatasin hetke ajel kõrvale ja...minust üle vahekäigu istub moslem! Jeesus Kristus ja kolmkümmend kuus poolakat, tulge appi! Moslem, nagu moslem ikka, peale selle veel seljakott, paks jope ja kuri nägu. Pööritab silmi ja krigistab hambaid. Ja kas ma mitte ei kuulnud teda pomisemas Allah akbar - allah on suur?! Ja kas need pole mitte juhtmeotsad, mis tal kotist välja vaatavad?! Tõmbasin hädapidurit ja hakkasin jooksma. Kui tahab bussi õhku lasta, siis lasku ilma minuta. Mul on pesu vaja pesta ja sada muud asja teha.
Koju jõudes olin saavutanud veendumuse, et mina enam toast välja ei lähe. Minge te..., igal pool on mingi gripp, mingid moslemid, hullud lehmad, poola torumehed ja siis läheb veel Eesti aukonsul põhja Portugalis kosmosesse kah! Mis ta seal teeb? Arendab Eesti kaubandussuhteid marslastega? EI poisid, mina neid marslasi ei usalda. Istun toas, söögi tellin koju, arvuti tõmban seinast välja, et välismaailma ähvardavad mõjud minuni ei ulataks. Tühjagi. Uksekell - miks te council taxi maksnud ei ole sõbrad?! Ja õllehinnale panevad kah 10 penni otsa; kõrtsis suitsetamise keelamisest ei räägi ma üldse! Mulle aitab! Mina asutan uue partei, et kogu see pull ära lõpetada. Once and for all! (pardon my french!)

Kõik kes tahavad minuga liituda saatke mulle mail koos liitumisavaldusega. Endistel komparteilastel palun mitte tülitada! Samas palun ka hääletada ja anda punkt meelepärasele nimele
1. Public front of people
2. People public front

Mihkel