Lumi tuli maha...

... ja valgeks läks maa.
Kolm tuhat öölooma nüüd koju ei saa.
Nad istuvad kõrtsis, nii kurb on neil meel --
nii juhtus see Glasgow's püha'ba eel.

Ise, pühapäeva hommikul üles ärgates sattusin aga niivõrd suurde vaimustusse, et bussiga töölemineku plaanid said kohe maha maetud. Et aga oli sula, siis peale põlvini märjakssaamise suurt muid talvise rattasõidu rõõme polnudki eriti. Noh, lõpupoole oli paarsada meetrit libedat kinnisõidetud lund, aga minusugusele profile polnud see suurt suurem asi adrenaliinipakkuja.

Paar tundi tööd tehtud, saabus uudis, et parasjagu käimasolev Scottish Motorcycle Show on katkestatud. Et ilm olla halb... Pilk aknast välja -- särav päikesepaiste, tilkuvad räästad, lumme sulanud rohelise muru laigud. Lubasin endale kerge õlakehituse ja jätkasin pooleliolevaga.

Hiljem lugesin lehest, et Glasgow's olla 3000 öist pidulist pidanud hommikuni kahes suuremas lõbustusasutuses istuma, mis olla operatiivselt ajutisteks varjupaikadeks kohandatud ja kuhu nad siis kõik kokku veeti, kuna keset ööd äkki 20cm (!) lund maha sadas -- kuhu sa sellise ilmaga lähed, endal vaid õrnad hilbud seljas. Hommikul siis olla sõbrad-sugulased riided toonud, et vaesekesed koduteel ära ei külmuks.

Pühapäeva õhtuks oli maha sadanud valge vaip (vähemalt Edinburgh's) jälle ära sulanud, kõik pidulised kenasti kodus ja hange kinni sõitnud Glasgow-Edinburgh rongid ja kiirabi-politsei operatiivbussid-4x4 džiibid käima joostud. Nood transpordivahendid olla tõepoolest ka kõik kinni jäänud, viimaste puhul -- ajaleht kirjutas -- olla viimases hädas RAF kopter appi kutsutud, et nooruke naisuke sünnitusmajja jõuaks. Lapsele sai nimeks Skye.

Täna on aga minu kuuepäevase töönädala nö reede õhtu. Taustaks Maa ja Ilm 2006 salvestused (kui allapoole kerida, tuleb peagi õige koht). Ise alustasin Rannapi ja Kikka esinemisest, väga sünge, ma ütlen... Nüüd siis laseb end Djamel'il lõbustada :) Süsteem aga iseenesest üsna mugav, võiks öelda -- neli tööl, kaks vaba. Kokkuvõttes viis päeva nädalas tööl ja kaks vaba. Veel pole aga niikaua olnud, et teada, kas iga nelja nädala tagant kaks järjestikust nädalat ka kolme vaba päevaga saab, eks näis.

Niipalju siis praeguseks... Olge siis kõik tublid eestlased edasi. Ja minge ja jätke Lennartiga 25-ndal kenasti hüvasti. Kahju on sellisel hetkel Eestist ära olla. Selline tunne, nagu justkui oleks tegu kellegi lähedasega, kelle matustele ei saa minna...

PS. Viimaseid postitusi üle lugedes selgus, et ma pole veel teada andnud, et Chivas'esse ma tööle ei läinudki. Otsustasin näitusteväljakule tööle jääda -- omanikul ja peakokal polnud selle vastu midagi. Palk on küll naela võrra väiksem kuid see-eest saan ärgata tund hiljem ja lõpetan siis, kui töö tehtud. Ja kuna töökaaslasi vaid mõned, siis pole seda üks-kahesajast tühja tunnet. Ja ei pea kõrvatroppe kandma ja saab kätel käia lastes ka väikest vestlust arendada. Vot nii...