Eesti kirjanike liidu, kombluspolitsei, Invernessi, Loch Nessi, Nessi, Georgi ja teiste teemade kohta

Et rääkida asjast nii nagu see oli tuleb alustada Loch Nessist. Nessit me ei näinud, aga järv on tõepoolest seal ja ilus ka. Võtsime Invernessist takso ja sõitsime Doresi külla - nii umbes 30 maja seal ehk oli - nessile saia viima. Arvatavasti oli elukal aga midagi järve teises otsas pooleli, nii et kauaoodatud kohtumine teoks ei saanud. Loch Nessi kohta võib tõesti öelda, et järve teine ots, sest see on kitsas, nii kilomeetrikene ja pikk - ehk kolmkümmend kilomeetrit või nii. Ümber järve ilus männimets ja saja meetri kõrgused kaljud. Sõnaga, ideaalne koht jaanipäeva pidamiseks. Plaanitud oli kokku saada nessikütt (mitte segi ajada natsikütiga, sellega tegeleb Zuroff ja Co) Stevega, aga ka sellel oli midagi järve teises otsas - või kusagil mujal - tegemist. Jalutasime siis lihtsalt koos Georgi ja Kerstiga mööda kallast ja võtsime hiljem järveäärses Dores Innis paar õlut; nii paar-kolm, neli tükki. Kindlasti mitte rohkem kui viis. Ja siis tagasi Invernessi. Hootananny pubis kuulasime mingisugust tilulilu Soti rahvamuusikat, india toitu (pidime kaklema ettekandjatega, kes tahtsid meilt 10 naela liiga palju sisse kasseerida) ja jõime õlut. Paar-kolm, neli tükki. Kindlasti mitte rohkem kui viis (maksimaalselt kuus). Juba enne Lochnessi äärde minekut olime endale kohalikus Student Hostelis kohad broneerinud ja sinna me edasi suundusimegi. Seal oli kaminatoas lõbus seltskond noori ametis jovastavate jookide testimise ja mingi lollaka mängu mängimisega. Mängu idee seisnes selles, et kõik kordamööda andsid teada, mida nad teinud EI ole?! Põhiliselt kasutati seda oma seksuaalsete suundumuste ja fantaasiate avaldamiseks, mis noorte inimeste puhul ei ole ju iseenesest taunitav. Veri keeb, saate aru küll! Mäng siis a la: "Ma ei ole kunagi seksinud hobusega! ... Vähemalt mitte rohkem kui kolm korda järjest!" Sedasi. Hommikul ärkasin Georgi oiete peale, vaesekesel oli valus. Paras! Jõime hommikuse tee ja siis tagasi Edinburghi. See teekond on minu tagasihoidliku maapoisi arvamuse kohaselt sellele kulutatud aega ja raha väärt! Ilus on, kas teate! Vaheldumisi on mäed ja orud ja kaljud ja joad! Ja lambad. Mitte mingil tingimusel ärme unustame lambaid, kallid sõbrad, sest 1: nad on tehtud villast ja munevad villaseid sokke. Teiseks on nendega seotud üks mu pikaajaline projekt, millest ma räägin teile hiljem; järgmises lauses. Ma kavatsen lambaid lugema õpetada! ja kolmandaks oli neid kohutavalt palju. Peale selle oli seal paarsada hobust, kes olid endale valdavas enamuses mingid tekilaadsed asjad selga ajanud - vist mingi uus trend?! Ja mõningad loomad, kelle määratlemisega tekkis meil teatavaid raskusi (orav ja elevant olid vist liiga vallatuks muutunud). Suured ja pruunid ja midagi. Peatus Perthis ja kodus me olimegi. There is no place like home!

PS. Eelmise artikli pealkiri oli midagi sellist, nagu Georgil on juba parem. Sellega pidasin ma silmas, et esimesed märgid pohmeluse taandumisest on selgelt olemas. Peamiselt seisneb selles, et haledad vingatused vannitoast on kord korralt vaiksemaks ja harvemaks jäänud.