Turu-uuring
Nädalavahetusel sai käidud Shell LiveWIRE poolt korraldatud ettevõttluskursusel Beat The Business Blues. Teooria kuulamise kõrvale sai natuke ka teatrit tehtud (tuli esineda finantseerimiskomisjonile, üritada sõlmida trükitoodete leping klientidega, esineda terroristidena ja pidada läbirääkimisi võimudega, teha raadioreklaam restoranile jms). Söök-jook ja avaõlled tasuta, ööbimine hotellis. Igati mugav.
Eile uurisin netis infot kohalike tasuta WiFi levialade kohta ja sain päris mitme inimesega ka ühendust, kelle baaris, pubis või hotellis leviala üleval. Valdavalt on mindud seda teed, et lihtsalt pistetud traatida ruuter olemasolevasse võrku ja kõik võõrad-omad selle taga. Mingeid turvamuresid ei paistnud kellelgi eriti olevat. Kui paari riski mainisin, öeldi põhimõtteliselt, et pohhui -- pole nende asi, mis kliendid teevad ja ei karda nad ka ise midagi.
Täna käisin kohalikus turismiinfopunktis uurimas, et mida osatakse sellepeale kosta, kui pärida WiFi levialade kohta. Esialgu arvasin, et ulatatakse kohe kas BT või Starbucksi või McDonald'si levialade brošüür, aga ei sedagi... Esimene teenindaja sai aru, et mingi arvutivärgiga on tegu ja teadis, et tal üks kolleeg vist natuke teab sellest asjast midagi. Kolleeg siis teadis niipalju, et ta ükskord käis Starbucksis kohvi joomas ja nägi, et inimestel olid seal läpakad laual. Ja et teinekord ta käis ühes kõrtsis nimega Jolly Judge, mis vanapärase stiiliga pidi olema, ja et seal olla kah inimesed vist traadita Internetti pääsenud, mis teda väga imestama pannud. Nö kontroll-lasuna pärisin, et ega ta ei oska arvata, mis need kohad selle eest raha küsida võiksid, mida ta aga ei osanud tõesti.
Siinlugejaile siis teadmiseks, et esimeses pakub teenust T-Mobile 23 ja poole Suurbritannia naela eest kuus (tõstke ruutu ja saate hinna Eesti kroonides) ning teises on asi tasuta, eeldusel et tarbitakse kohapealseid jooke. Edinburgh's on avalikuks kasutamiseks mõeldud levialasid kokku seejuures ca 200, millest tasuta on ehk vaid 20 kui sedagi. Stardipositsioon on seega, võib öelda, et huvitav...
Eile uurisin netis infot kohalike tasuta WiFi levialade kohta ja sain päris mitme inimesega ka ühendust, kelle baaris, pubis või hotellis leviala üleval. Valdavalt on mindud seda teed, et lihtsalt pistetud traatida ruuter olemasolevasse võrku ja kõik võõrad-omad selle taga. Mingeid turvamuresid ei paistnud kellelgi eriti olevat. Kui paari riski mainisin, öeldi põhimõtteliselt, et pohhui -- pole nende asi, mis kliendid teevad ja ei karda nad ka ise midagi.
Täna käisin kohalikus turismiinfopunktis uurimas, et mida osatakse sellepeale kosta, kui pärida WiFi levialade kohta. Esialgu arvasin, et ulatatakse kohe kas BT või Starbucksi või McDonald'si levialade brošüür, aga ei sedagi... Esimene teenindaja sai aru, et mingi arvutivärgiga on tegu ja teadis, et tal üks kolleeg vist natuke teab sellest asjast midagi. Kolleeg siis teadis niipalju, et ta ükskord käis Starbucksis kohvi joomas ja nägi, et inimestel olid seal läpakad laual. Ja et teinekord ta käis ühes kõrtsis nimega Jolly Judge, mis vanapärase stiiliga pidi olema, ja et seal olla kah inimesed vist traadita Internetti pääsenud, mis teda väga imestama pannud. Nö kontroll-lasuna pärisin, et ega ta ei oska arvata, mis need kohad selle eest raha küsida võiksid, mida ta aga ei osanud tõesti.
Siinlugejaile siis teadmiseks, et esimeses pakub teenust T-Mobile 23 ja poole Suurbritannia naela eest kuus (tõstke ruutu ja saate hinna Eesti kroonides) ning teises on asi tasuta, eeldusel et tarbitakse kohapealseid jooke. Edinburgh's on avalikuks kasutamiseks mõeldud levialasid kokku seejuures ca 200, millest tasuta on ehk vaid 20 kui sedagi. Stardipositsioon on seega, võib öelda, et huvitav...
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home