Plagieerin, nagu jaksan!

Niikaua kui mäletan, olen olnud detektiivkirjanduse austaja. Ja kuidagi ei saa siinjuures mööda vaadata faktist, et Peedu alumise korruse tühja toa raamaturiiulis promineeris Arthur Conan Doyle´i Baskerville´ide koer. Tegu siis Doyle´i nelja jutustust (Etüüd punases, Baskerville´ide koer, Hirmu org ja Nelja märk)sisaldava raamatuga, mille esikaanelt vaatab vastu koera nägu.
Iseenesest pole nimetatud joonistus ei õudne, ega kurjakuulutav - selline keskmine, veidi vingus olemisega hundikoer, aga kaheksa-aastase kappav fantaasia ja tühja, pimeda ning vaikse toa koosmõjul oli igaöine tualetiskäik ikka hirmutav sündmus küll.
Kui toa uks oli suletud, oli hirm väiksem, kui avatud, vastavalt suurem.

Veel luuras nimetatud "põrguelajas" mind raudtee ja kodu vahel asetsevas männikus, olles pimedatel öödel valmis mulle otsekohe kõrri kargama, aga õnneks oli tal ikka ja alati kusagil mujal midagi olulisemat teoksil, nii et elu jäi mulle alles. Isegi kaugeleulatuvat psüholoogilist traumat pole ma antud tõigaga seoses veel täheldanud. Kui siis, et armastan kasse ja olen koerte suhtes leebivalt ükskõikne.

Aastatega jäi koerahirm väiksemaks, minu kiindumus Sherlock Holmesi tegemiste vastu aga säilis. Lisandusid ka uued lemmikud: Dashiell Hammetti, Rex Stouti ja eriti Raymond Chandleri näol. Agatha Christie figureeris ka kuskil tagaplaanil. Umbes samuti kui koeri, tolereerisin ma teda leebivalt. Tänu David Suchetile muutus see suhe vahetumaks ja positiivsemaks. Koerasita kinga küljest võid sa maha pesta, aga David Suchet ja Hercule´ Poirot jäävad sünonüümideks igaveseks ajaks ja igavesti. A-tähega sõna!

Hammett ja Marlowe endale tasemes mingit allahindlust ei teinud - eks ole ka nende viljeletud zanr pisut erinev, seevastu Doyle´i ja Christie raamatute tase on ülemääragi kõikuv. Suurepäraste ideede ja väljapeetud arendustega lugudele sekundeerivad lohisevad naivistlikud pajatused, aga täna sattus mulle (esimest korda pool aastakest tagasi) uuesti kätte Agatha Cristie "Suur nelik" ja kahetsustundega tuleb ebaühtlasele tasemele lisaks süüdistada kadunud prouat ka plagiaadis. Ja plagieeris ta ei kedagi muud kui Conan Doyle´i, täpsemalt viimase juttu: "Viimane juhtum" või kuidas iganes suvatsete seda tõlkida.

Viimases juhtumis (edaspidi VJ) teavitab Holmes oma ustavat sõpra ja abilist Dr Watsonit oma (veel) vaikivast vastasseisust kurja geeniuse, Dr Moriartyga - avalikkuse jaoks eluvõõras teadusemees on tegelikult enamuse euroopas toimuvate mastaapsete ja briljantselt organiseeritud pahategude kujundaja.
-Suures nelikus (edaspidi SN)teavitab Poirot oma ustavat sõpra ja abilist, et avalikkuse eest varjatult tegutseb neljaliikmeline grupeering, milles eesotsas seisab geniialne hiinlane Li Chang Yen, kes sepistab kurje plaane ja viib neid ka raudse järjekindlusega ellu.

VJs teatab/vihjab Holmes, et see ülimalt ohtlik juhtum võib jääda tema viimaseks ja ta võib rahulikult puhata kui on maailma sellest kuritegelikust kõntsast vabastanud!
-SNs teatab /vihjab Poirot, et see ülimalt ohtlik juhtum võib jääda tema viimaseks ja ta võib rahulikult puhata kui on maailma sellest kuritegelikust kõntsast vabastanud!

VJs laseb Moriarty Holmesi (nii agentide vahendusel kui lõpuks näost näkku)hoiatada, et too oma näpud neist eemale hoiaks või muidu...!
SNs laseb Suur nelik Poirot´d (nii agentide vahendusel kui lõpuks neliku erinevate liikmete poolt näost näkku)hoiatada, et too oma näpud neist eemale hoiaks või muidu...!

VJs proovib Holmes keelitada Watsonit ennast säästma ja kogu loost distantseerima
SNs proovib Poirot keelitada Hastingsit ennast säästma ja kogu loost distantseerima

VJs toob Doyle esimest mängu Holmesi geniaalse venna Mycroft Holmesi.
SNs toob Christie esimest korda mängu Poirot geniaalse venna Acille´ Poirot´.

VJ finaal toimub Sveitsis Reichenbachi mäekurus.
SN finaal toimub Itaalias Lago di Carezza mäekurus.

VK finaalis Holmes hukkub, et mõni aeg hiljem uuesti elule äratatud saada.
SN (eel)finaalis Poirot hukkub, et mõni aeg hiljem uuesti elule äratatud saada.

VJs eksisteerib (võin mäletada valesti ja, et see tuuakse mängu alles järgmises novellis) eksisteerib geniaalne relv, nn "õhupüss"
SNs eksisteerib geniaalne relv, mis on kuidagi seotud raadiolainete abil maavärinate tekitamisega

VJs on Moriartyl lugematul hulgal kaabakatest käsilasi.
SNs on Li Chang Yen´il lugematul hulgal kaabakatest käsilasi.

Moriarty parem käsi ja paljudel juhtudel musta töö täideviija kolonel Sebastian Moran.
Li Chang Yeni (pea-aegu)parem käsi ja paljudel juhtudel musta töö täideviija Claud Darrell.


On muidugi ka erinevusi - Achille Poirot, erinevalt Mycroft Holmesist on kangelase kaksikvend, mitte lihtsalt lihane vend (ja seejures imaginaarne), aga sellega need suurest luust ka piirduvad.
Kui lisada siia Poirot´ finaalijärgne heietus, et nüüd ta läheb erru ja hakkab kabatsokke kasvatama ja võrrelda seda aktiivsest detektiivitööst tagasi tõmbunud Holmes´i mesilaste pidamisega, siis...

Isegi kui see oli Agatha Christie teadlik/alateadlik kummardus suurele meistrile jääb ilmne plagiaat ikkagi kripeldama, samuti ka see, et põgusal guugeldamisel selle teema varasemat tõstatamist ma ei tabanud.

Aga Poirot on ikkagi tore, samuti, tegelikult eriti, David Suchet.

Ja et asi kokku tõmmata:

Sherlock Holmesi kehastanud Vassili Livanovile andis kuninganna Elizabeth - kas 2006. või 2007. aastal OBE (Order of British Empire), mis on Sööri/Daami tiitli omistamisele pea võrdväärne tunnustus.
Hercule Poirot´le (võime ent öelda, et võrdväärselt teda kehastanud David Suchetile. Käis ta seda tiitlit muide ka vastu võtmas) omistati mõned kuud tagasi aubelglase nimetus.

Vat nii.

Mida toob aasta 2011

19. sajandi esimesel poolel kogus Euroopas populaarsust selline tore poliitilis-filosoofiline mõttes(u)und, nagu Utoopiline Kommunism.
Etienne Cabet, Saint-Simon Fourier, Robert Owen jt -sotsiaalselt taustalt enamasti jõukasse ülemklassi kuuluvad - vennikesed arvasid, et elada tuleb rahus ja teieteisemõistmises. Soovitavalt ka kommuunis. Kahjuks ei tunne ma nende meeste töid nii hästi, et öelda, kas kommuunielu tähendas nende jaoks a priori ka vabameelseid seksuaalsuhteid grupi, elik kommuuni liikmete vahel, aga ehk polegi see nii oluline.

Usutavasti oli Owen see mees, kelle ennustuste kohaselt pidid tuleviku kommunistlikus limonaadist koosnevas maailmameres hakkama ringi ujuma "heasüdamlikud anti-krokodillid". Kas härra oli seda mõtet kirja pannes ka mingisuguste mõnuainete mõju all, ei oska ma samuti öelda. Eks toona toimis tänapäevalgi kehtiv reegel, et inimene, kes ei pea - ega ole kunagi pidanud- oma eksistentsi ja hüvede eest reaalselt tegutsema, kaugeneb tegelikust maailmast.

Tegelikult ajendas mind kirjutama tänane Delfi artikkel: "Ettevaatust! Igor Mangi ennustused võivad täituda."

Mõtlen sageli, et kas Infonälg ja Infosulg on vennad?! Või siis onupojad, nagu Lennart ja Arnold Meri. Üks särav tipp-intellektuaal, Eurooplane, demokraat ja märter, teine kuri kommunist, küüditaja, sadist ja üleüldse igas mõttes esimese mentaalne antipood. Suur Peeter ja Väike Peeter. Obi-Wan ja Darth Vader, Valgus ja pimedus.
Võivad küll olla, miks mitte. Aga seda teist, paha, on vaja, et saada aru esimese suurusest. Draamakunstis, nagu eluski on vaja võrdlust. Kangelase suurus oleks hoomamatu, ehk olematugi, kui poleks talle vastanduvat antikangelast. Ent kangelane ei ole by default hea ja ülimuslik, sest see võtaks meilt võimaluse temaga samastuda (ja loomulikult pole olemas absoluutkategooriaid. Absoluutne nulltemperatuurgi on ju meie enda paika pandud). Võib-olla on kangelane endine hasartmängusõltlane, võibolla on ta nooruses saatnud mõtlematusest korda mingi kuriteo, võibolla vaevab teda ajuti välja lööv pärilik hullumeelsus või ehk harrastab ta proua kangelasega lihtsalt pahelist seksi. Kes teab. Aga tal on ka vead.

Infosulg on paha, seda teadis juba Singer Vinger. Infonälg on hea. Me vajame infot, et säilitada pidet ühiskonnaga, et kinnitada endile, et oleme ikka veel elus, et maailm pöörleb ja me ei ole sellelt maha astunud.
Tegelik küsimus on aga info kvaliteedis. Kui me ei küsimusta meile pakutava informatsiooni faktilist autentsust, hakkame vigase programmina andma väga veidraid vastuseid.

Aga katsuks nüüd pika sissejuhatuse ja pealkirja kuidagi kokku siduda. Delfi artikkel sedastab parimas õhtulehe traditsioonis, et Igor Mang on ikka kõhedusttekitavalt vinge posija. Ütles ta ju, et jaanuaris, veebruaris, märtsis ja ülejäänud üheksal kuul võib juhtuda väikeseid, keskmisi ja isegi suuri õnnetusi ja ekstsesse. Need võivad olla seotud inimeste, masinate või loodusega. Ent võib ka mitte juhtuda.
Üldsõnalisem ja idiootsem kui roheliste majandusprogramm. Näed siis, maailmas juhtuski igal kuul erineva kaliibriga sündmusi. Ei, müts maha Mangi-vana ees!

Seega tahaksin kõva ennustajana esitada oma nägemuse saabuvast 2011. aastast. Minu, Mihkli, "anti-krokodillid, mis tõenäoliselt küll ei täitu, ent äkki siiski. Minu väikeses utoopilises maailmas aastal 2011 - kasutan ainult tänase päeva ajaleheteemasid:

Pannakse Savisaar kinnimajja koos kolme paadunud homoseksuaaliga, kusjuures vaseliini vanglamüüride vahele toimetamine on karistatav surmanuhtlusega!

Harri Taliga jääb küünlategijate ametiühingu poolt korraldatud piketile suundudes habet pidi trolli number kolm ukse vahele ning masin lohistab teda terve peatusevahe endaga kaasa.

Ester Tuiksoo ja Villu Reiljan võidavad ülimenukaks osutuva telesaate "Tantsud Vangidega".

Katrin Lust-Buchananil ja Anna-maria Penul keelatakse rumaluste kirjutamine.

Silvio Berlusconi muutub Viagra suhtes resistentseks.

Marko Pomerants, Kadri Must-Simson, üks kodutu mees ja Kalevi korvpalliklubi president Ivar Valdmaa jäävad Padaorul 48-ks tunniks lumevangi, ning kogu selle aja loeb Pomerants oma värsikesi.

Evelin Ilves sööb kogemata transrasvadega Laima shokolaadi ja vajab seejärel psüholoogilist nõustamist.

Noorte sporisarja TV 10 Olümpiastarti noorema vanuserühma kaugushüppes teise koha saavutav Kadi Kuusk avaldab enneolematult menuka elulooraamatu.

Soolise võrdõiguslikkuse volinik Sepper läheb oma lesbi-armukesega Viru Keskuse ees karvupidi kokku, seda filmib Peeter Võsa.

Jaanus Rahumägi pargib oma Hummeri Torupilli Selveri inva-parkimiskohale ning saab korraliku keretäie EMile suunduvalt ratastooli korvpallikoondiselt.

Sami Lotila jääb piiril vahele suure koguse sala-aluspükstega.

Simon Wiesenthali keskuse Direktor Zuroffi juubelisünnipäeva auks taasetendub Püssirohukeldris Etendus "Adolf".

Ennustusi oleks palju ja veel, aga mingisugune läbilõige sai nüüd antud.

Soovin kõigile ilusaid jõule ja toredat uut aastat.

PS: Te ei tea, mida kõike pean ma kannatama, et Te endale Euro saate!