Pidurdusjäljed päikeseloojangu puiesteel, II peatükk

Kapten Kukk

Meinart, nagu tuttavad teda ja kõigi mäletamistmööda ta ka ise end kutsuda armastas, teenis elatist turiste jahiga üle lahe vedades. Leib oli rammus ja lõppu polnud sel niipea ka paista. Kõik suvised sõidud olid juba kuid ette broneeritud ning nende lõbusõiduhimuliste nii lähemalt kui kaugemast kandist pärit maarottide hulka, kes tema purjekal end kunagi sisse seadnud, et sealt peagi taas pageda, ei suutnud ta ise enam juba ammuilma kokku arvata.

Meinart oli küll lihtsa koega mees, kuid armastas väga huumorit ning aeg-ajalt võttis kätte ka mõne raamatu. Ent kui ses parasjagu piisavalt nalja ei juhtunud saama, siis sinnapaika see ka jäi ning Meinart endale kärmelt mõne lõbusama tegevuse korraldas. Nii ka tol õhtul, kui ta pärast järjekordse reisiseltskonna kohaletoimetamist igavuse peletamiseks kunagi kellegi poolt maha unustatud ning juba pikemat aega kambüüsi riiulil makaronipakkide vahel vedeleva soomekeelse «Rühmajuhi käsiraamatu» prooviks ette võttis.

Meinart kõrgus kõrtsiuksel nagu inimkuju võtnud range käsk kõigil jalamaid vakka olla ning sel hetkel kõrtsis viibinud ei tundnud muud võimalust kui sellele kuuletuda. Meinart lasi oma pilgul rahulikult õllesaali üle rehitseda ning tatsas siis pükse kergitades leti äärde. «Lase üks tume algatuseks,» sõnas ta lahkel toonil oma rinnaka ilu poolest silma torkavale kõrtsidaamile. Perenaine lasi pruunikal-vahutaval märjukesel endamisi kannu koguneda. «Kas homseks polegi kedagi pardal?» - «Tühi sõit jah,» rehmas Meinart. «Ehk võiks ennast kaasa pakkuda?» kostis hetke pärast Ilmarile kuuluv hääl.

Pidurdusjäljed päikeseloojangu puiesteel, I peatükk

Nii algas sõit

Ilmar, nagu enamus oleks tahtnud sedastada ja nagu mõned seda nii ka tegid, oli juba mees oma parimates aastates. Ent Ilmar ise seda väga veel ei tunnetanud või siis ei tahtnud tunnetada. Igapäevaelu muresid võttis ta kerge, võib-olla ehk isegi liialdatud üleolekuga ning kohati võis suisa mõistetamatuna tunduda, kuivõrd kõigutamatuks jäi ta muretu meel olukordades, kus nii mõnigi oleks kas paaniliselt püüdnud oma pikematest kehakarvadest lahti saada või siis muud pakitsevat tegutsemisvajadust tundnud.

Ilmar oli juba aastate eest pühkinud kodumaa tolmu oma taldadelt, kui ta astus oma toonase kodulinna sadamas purjejahi pardale, sest on ju viisakas jahi tekil viibida puhaste jalgadega ja mitte matsi kombel seda ära mäkerdada. Jaht oli suundumas üle lahe ning Ilmar oli selle kapteniga ülesõidu teemal juttu teinud päev varem sealsamas asuva jahisadama kõrtsi leti ääres. Ülevas meeleolus kanduti pärast kõrtsi sulgemist ühes ülejäänud meeskonnaga edasi jahi pardale, kus hommikul ka ärgati. Eelneval õhtul sõlmitud kokkulepe oli jõus.

Ilmar, peos tema hoolde usaldatud soot, heitis pilgu aeglaselt sinevikku eemalduvale «kilukarbisiluetile». Sihvakas «Hermeliin» aga, purjed pungil neisse kinni püütud tuulest, viskus iharalt üha taas ja taas ette jäävatesse laintesse, paisates nad kui lendu ehmatatud linnud laias kaares kahte lehte piki pardakülgi laiali. Ilmar polnud suurem asi meremees, vaid paaril korral varem oli olnud tal võimalus näha kodulinna eemalduvat kujutist, kuid mitte kunagi varem teadmisega, et niipea ta seda enam ei näe. «Kohtumiseni!» mõtles Ilmar.