Sõid end suvega täis, kasvatasid üles pojad, siis sõid ka need endid täis ja nüüd passib kogu kamp siin kilomeetri kaugusel tiigi ääres ja norib möödujatelt süüa. Ära lennata ei viitsi... Ise jõudsin kenasti esmaspäeva õhtul juba tagasi ja magasin 16 tundi jutti. Teisipäev kulus aklimatiseerumisele ja eile hommikul lendas omakorda Meelis Kuldkepp kodumaale tuld viima.
Nüüd olen kaks päeva tegelenud sotsiaaltoetuste taotlemisega. Esimese üllatusena oli Belfastist (!) tulnud mulle postiga tagasi mu perearsti poolt kirjutatud tõendid koos uue tühja haigusraha taotlemise vormiga. Sotsiaalkindlustusosakonna harukontoris, mis minu piirkonda teenindab ja kuhu ma need tõendid ja ühe täidetud vormi juba olin esitanud, selgus, et tegu on siiski mingi eksitusega, tõendid võeti jälle ära ja paluti koju minna ja ootamist jätkata.
Samast sain eile ka vormid vaegteenijate abiraha taotlemiseks ning saamaks toetust eluaseme eest tasumiseks ja kohaliku omavalitsuse maksu maksmiseks. Ent aga kõigi nõutud dokumentide (viimase kahe nädala palgalipikud, tööliste registratsiooniskeemi tõend, omavalitsuse maksu maksuraamat, üürileping) ülesotsimiseks ja peamiselt formulaaride endi täitmiseks kulus ligi 2 tundi, ei saanudki neid enam eile ära anda.
Täna siis selle paraja paberipataka portfelli pistsin mina ja sirgel sammul sotsiaalkindlustusosakonda marssisin. Sealt mulle aga ametnikuproua teatab, et kuna ma olen idaeurooplane, siis mina endale kokkusaamise enne kokku leppima pean, et neid formulaare mult vastu võetaks. No heakene küll, mis mina väike inimene ametniku vastu saan. Ja veel, et mul kahe viimase nädala palgalipikutest ei piisa, pean viis tooma. Samas ka vedas - kahe tunni pärast oli üks kokkusaamise aeg vaba, mille ka sain.
Ootan ma siis kahe tunni pärast suures ootesaalis, üsna õigel ajal kostab valjuhääldist mingi sigri-migri, milles aiman end ära tundvat oma nime ja sammun teatatud vestluskabiini. Väljanägemine umbes-täpselt nagu olete ehk vanglafilmidest näinud - vestlejaid eraldab klaas ja jutt käib valjuhääldite kaudu. Noh, või siis nagu valuutavahetuses, kui soovite.
Noorhärra kena viisakas, lehitseb mu formulaarid läbi, teeb tõenditest-paberitest koopiad ja teatab, et minu taotlused lähevad komisjonile otsustamiseks, mis toimub keskmiselt 10 päeva jooksul. Avaldasin muret, et pean enne kuu lõppu järgmise kuu eest üüri tasuma, mispeale tema, et ärgu mina muretsegu need päevad, paberid rändavad tema käest kolleegi kätte, kes omakorda hoolitseb, et need leiaksid tee õigesse kohta.
Homme lähen jälle oma perearsti juurde. Ranne on siiski veel vahel valulik olnud, aga ei ole ju mõtet valetada kah, et pole enam häda midagi ja siis tööga jälle see ära vigastada. Eks tuleb esmaspäeval jälle järgnevaks nädalaks kriisilaen taotleda ja rahulikult oodata, millal avanevad Ühendkuningriigi sotsiaalhoolekandesüsteemi kaugaste kuldpaelad ja mind raskete kuldmüntide tulv oimetuks lööb...
Nüüd aga
ülikooli pokkeriühingusse, kus leiab aset iganädalane pokkeriturniir.
