Muinasjutuvestja

Pean tunnistama, et lapsena ma muinasjutte ei sallinud.
Hunt pistis Punamütsikese vanaema kinni?! Tore on - Mait Metsanurga "Ümera jõel" esimese peatükis pistavad hundid kinni vanem vello õe, Lembi, väikese poja. Pärast annavad Vello ja Co veel sakslastele, lätlastele ja punti võetud liivlastele veel nii et tolmab. Õigemini nii et verd pritsib. Ja mis nimi see "Punamütsike" veel on? Paras pornonäitlejanna alias.

Lumivalguke ja need pöialpoisid. Oh issand küll. Kusagil veel mitte tärganud seksuaalsuse tagatubade kõige varjatumas nurgas, usun, oli Disney joonistatud preili ehk hoomatav-hoomamatult ahvatlevgi, aga Väike John andis purde peal Robin Hoodile teibaga "kopsti" vastu pead! Ei saanud need pöialposid selle vastu. No ei tule mulle ette, et pöialpoisid oleksid haljal murupinnal, suure tamme all vardas hirve küpsetanud, vahvasti vibust märki lasknud, rüütlistest ja neidistest lugulaule laulnud. Ja prints oma kintspükstes meenutas mulle balletiartiste, keda vanemlik armastus mind umbes 1987. aastal Bamby-nimelises etenduses vaatama sundis. Bamby oli out juba siis, Robin Hood rokib jätkuvalt.

Omaette kateooria moodustas seeria "Rahvaste muinasjutte". Saite juba aru, mitte hea seeria. Indiaani muinasjutud stiilis: tüdruk läks allikale vett tooma, kohtus karuga, ehmus, aga nähes et karu ehmus veel rohkem ja põgenes nii, et uriinirada järel, hakkas tüdruk kergendusest naerma, läks koju, rääkis mis juhtus, ja siis naersid kõik lähikondsed ka. Eee.., mis see nüüd siis oli?! Tore vähemalt, et kasahhi muinasjuttudes midagi kitsede põrutamisest ei räägitud.

Aga nüüd, mõtlen, on muinasjutud toredad. Pean silmas klassikalisi muinasjutte, mitte neid indiaani või kasahhi omasid. Esiteks pidid muinasjutukirjutajad, nagu vennad Grimmid (vennad Strugatskid on muidugi jätkuvalt tegijamad)olema kas a: täielikud perverdid või b: väga võimekad naljamehed. (Arvestades, et Monty Pythony üüber-perverssete animatsioonide autor Terry Gilliam vendadest Grimmidest 2005. aastal nendenimelise filmi lavastas, tundub, et ehk mõlemat).

Ei ole need lood nii lihtsakoelised midagi. Alltekstide müriaadsed hoovused löövad teksti analüüsima asudes üle pea kokku justkui varsti vanglauksed, loodetavasti, Anna-Maria Galojani selja taga. Elumere hoovused tegid seda, ilmsesti, juba mõnda aega tagasi.
Vägivald oli vägivald muuseas. Lohe õgis neitsisid kümnete kaupa, sekka ka mõne saamatu õnneküti, aga prints, näedsa, tuli ja lõi lohe pea maha kui muuseas. Siis võttis päästetud neiukese hobuse pera peale ja ratsutas päikeseloojangusse otsekui Clint Eastwood paar aastasada hiljem.

Ma olen alati mõelnud, et selline keeruliselt ähmane identiteet pidi muinasjututegelastele valmistama nii isiklikku piinlikkust kui ka sagedasi probleeme. Vähemasti juhul kui toonaste lugude dünaamika tänapäevasesse konteksti kanda.
Kujutage ette, milline totaalne segadus ja viha valitseks Kodakondus- ja Migratsiooniameti töötajates, kes peavad töötlema samaaegselt mitmekümne inimese andmeid, kes kõik on enda kohta kinnitanud järgmist:

Eesnimi: Prints
Perekonnanimi: -
Amet: Prints
Perekonnaseis: kuni lohe tapmiseni, vallaline
Elukoht: Loss seitsme maa ja mere taga
(loeme Euroopa suunas: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia,
Prantsusmaa. Mis on Prantsusmaa taga? Itaalia? Sveits? Austria? Aa ja siis
need kuradi mered ka veel)
Postiaadress: vt eelmine
Leibkonna suurus: oi-oi-oi.
Ja selliseid, omavahel identseid, ankeete siis kui palju? kakskümmend? Kakssada?

No olgu, oluline on tegelikult see, et iga lugu on oma olemuselt lugu. Ma pean silmas IGA lugu. Muinasjutuvestja ei kirjuta, et Lumivalukesel olid jalas fuksiakarva stringid ja vana vaese pimeda Homerose kangelased ei joo kõrgest klaasist jahedaid, nii 15 %-lise alkoholisisaldusega segujooke. Jean Claude Van Damme tegelaskuju iseloomustamiseks oleks sõna empaatia selle klassikalis-eetilise tähenduses üsna veider ja Väikese Merineitsi kuupuhastus ei tõuse iialgi läbivaks teemaks. Või on see nii? Loo teevad looks narratiiv ja lugeja võime samastuda ning ütlemata jäänut juurde kujutleda ja selles mõttes ei erine Odysseuse pahelised ihad ja motivaatorid kuidagi Räpase Harry omadest.
Lood eksisteerivad aeade algusest ja ootavad, et keegi nad üles korjaks, puhtaks peseks, jutustaks, elaks nende elu surrogaatorganismina, sest just seda me ju teeme.

Tegelikult tahtsin ma jutustada loo Seitsmest pöialpoisist ja Lumivalgukesest.

Ühes majas keset ääretuid metsi ja sügavaid tumedaid laani elasid Lumivalguke ja seitse pöialpoissi.
Pöialpoisid käisid lähedalasetsevas kaevanduses tööl. Lumivalguke pesi ja nõelus pesu, koristas maja ning valmistas pöialpoistele süüa. See ei olnud kerge töö. Seitse räpast ja röögatu isuga põrgulist, kes ei jätnud veidi rohkem pudelipõhja vaadanuina Lumivalgukese kohta rõvedaid märkusi, kohati isegi lähenemiskatseid tegemata.

Ühel päeval jäi kõige vanem pöialpoiss haigeks. Tema kehale tekkisid punased plekid ja ta köhis vahetpidamata. Sarlakid, arvas Lumivalguke muretult. Õhtuks oli pöialpoiss surnud.
Hommikul kohvilauas arutasid pöialpoisid matusetalituse üle kui üks neist korraga hüüatas ja kohvimasina kõrvalt mingi paberi kätte haaras. Sellel seisis:
Seitse väikest pöialpoissi elas metsa sees, üks sõi veidi mürki, nüüd neid kuus on veel.
Ehkki segaduses, arvasid pöialpoisid, et üks neist endist teeb ebasobivat nalja. Kuni kolm päeva hiljem jäi üks pöialpoistest kadunuks - ta leiti järgmisel päeval majalähedasest järvest uppununa. Tema taskust leiti aga eelmisele sarnane sedel, kus seisis kirjas: Kuus väikest pöialpoissi elas metsa sees, üks ei osand ujuda, nüüd neid viis on veel...

Nüüd oli selge, et asi on naljast kaugel ja kuskil on tegutsemas pesueht maniakk. Küll proovisid pöialpoisid valvel olla, ent viiest sai neli, siis neljast kolm. Vaevalt kaks nädalat pärast esimest surma leiti Aevastaja oma toast surnumana kui surnud. Läbi keha löödud piik hoidis teda seina küljes kinni otsekui nööpnõel koiliblikat.

Samal ööl kadusid kaks ellujäänud pöialpoissi oma majast kus kurat. Nad sõitsid seitsme maa ja mere taha, võtsid kasutusele uued nimed, lasid plastilise kirurgia abil veidi oma välimust muuta.
Ometi jäi üks neist kolm aastat hiljem kalaretkel lihtsalt kadunuks..

Veel kord põgenes ainus ellujäänud pöialpoiss. Uued nimed, uued linnad, uued ametid uued näod.

Ilmselges segaduses politseikomissar keerutas kirja oma näppude vahel. Kuriteokoha ümber oli tõmmatud kollane politseilint, kriminalistikalabori usinad ja targad töötjad pildistasid laipa ja võtsid siit-sealt sõrmejälgi, ent komissar teadis, et selle loo lahendus ei asu sellel tänaval, selles linnas, ega ehk selles riigiski.

Veelokord luges ta laiba rinnale jäetud kirja: Jog mörten och vallager krimska sur nötigen O varskena mach. Närke sproge doch aboland elmidten. Rimsforsa.

Tõlge: Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli. Alla kirjutanud: Muinas Julle.

"Auh!" ütles komissar Rex ja sügas parema tagumise käpaga kõrva.

Rapuntsel

Kõrgel lossitornis elas Rapuntsel. Ja hästi elas, pole midagi öelda. Sõi korralikult. Ikka häid rasvaseid seakoote, sadade kaupa marineeritud vutimune, mooritud veiseliha, õunakooki, hapukapsast ja kartuleid, täidetud metsseapäid, terveid hanesid ja palju palju muud. Kõige meelsamini loputas ta selliseid söömaaegu maos allapoole terve lähkri tumeda õllega, aga ka malvaasia vein ja konjak troonisid tema eelistuste nimekirjas seal üsna ülalpool.

Kõrge kalorsusega toit ja vähene liikumine - mis sporti sa seal tornis ikka nii väga teed või kuhu liigud - kajastusid aga üsna selgelt preili vööümbermõõdus. See oli..., see oli muljetavaldav.

Oleks Rapuntsel ainult söönud ja joonud, polekski meil siin nagu millestki rääkida. sõi ja jõi ta ju lõpeks enda raha eest, ent pärast päikeseloojangut hakkasid torni ümbruses ja tornis juhtuma võikad lood. Ikka nii, et kallima margi auto sõidab ette, pats tornist alla ja autoomanik kribinal-krabinal üles. Ja vastu hommikut alla, autosse ja minema. Naabrid pidid aga öö läbi kestvat pummelungi, karjumist, valju muusikat ja mis seal salata, saeli ka mõõdutundetult valje armuoigeid, tummas ahastuses ja võimetus vihas taluma.

Selline tramburai ja kogukonda laastav psühoterror kestaks ehk tänapäevani kui üks nupukas ja ettevõtlik talumees poleks ühel õhtul Rapuntsli patsi oma Belarusi traktori haakekonksu külge kinnitanud ja muti ühe ropsuga tornist alla tõmmanud.

Tänapäeval on tornis aga korralik lift ja seal peetakse firmade motivatsiooniüritusi.

ÜRO kuulutas Somaalia näljahäda lõppenuks

Selline pealkiri oli Postimehes.

Mind aga huvitab, et kuidas see siis ikkagi lõppes?! Kas tuli keegi ja hüüdis, et: poisid, sööma! Mille peale kõik istusid lauda ja kõht ei olnudki enam varsti tühi.

Ja peale selle on artiklit illustreerival fotol anorektikust mustanahaline noormees. selline lugu siis.