Sa oled see, mida sa sööd. Nii öeldakse. Noh, pole hullu, olen ise väikest viisi köögistoimetaja, nii et olgu peale.
Siis öeldakse veel, et sa oled see, millised on su sõbrad. Jawohl! Iga kell. Mul on toredad sõbrad, arukad, edukad, vaimsed.
Siis öeldakse veel, et sa oled see, mida sa loed. Arvestades, et väidetavalt ei ole 80 protsenti täiskasvanud portugaallastest oma teadliku elu jooksul lugenud ainsatki raamatut, tundub sellel tõepõhi all olevat. Portugaallased, nagu kõik teised lõunamaa pojad ja tütred (öelgu see paduvasakpoolne Anna-Maria Penu mida soovib) on minu meelest äärmuseni laisad, rumalad, küündimatud, ebahügieenilised, lärmakad. Ebameeldivad, ühesõnaga. Kõike seda, mida minu minapilt ei ole.
Aga tagasi, selle "mida loed.." juurde. See kuvand on tore. Mina loen palju. Kui mul oleks kõrgharidus, siis oleksin ametlikult intelligent, nüüd aga tuleb mind nimetada autodidaktiks. Eelmisel nädalal lugesin Baudelaire´i ja Marques´t. Seega olen vaimne ja õhuline, isegi salapärane ja pisut metsik, viimast selle sõna kõige toredamas ja erootilisemas tähenduses. Lugesin ka Le´ Carre´d, mitõttu olen ka pisut aristokraat. Lugesin ka Grishamit, seega olen seiklushimuline ning veidi ohtlik. Lugesin Fowlesit, seega olen seksuaalselt vabameelne, lugesin Mihkel Mutti, seega pole peen iroonia mulle mitte võõras. Ja siis lugesin ma veebist ajalehti...
Ma ei taha olla enam see, mida ma loen. Nõme kontseptsioon. Õnneks ei kirjuta Anu Saagim arvamusartikleid. (Või kirjutab?) Kahjuks teevad seda aga paljud noored, pisut vanemad ning lausa keskealisedki ajakirjanikud. Õigemini enamasti küll tõlgivad ja toimetavad. Ja teevad seda erakordse küündimatusega. Okei, ma ei virise keele üle. Päris emakeele tasandil ma inglist ju ei valda, aga ainult õige veidi kehvemini. Kui isegi SDI Meedia Eesti suudab iga filmi kohta kesmiselt mõned ilmselgelt silma-kõrva jäävad lapsused läbi lasta, siis pole ju Karoliina V sugustelt midagi lootagi. Nii et tõlkigu kuis oskavad.
Toimetamisega on teine tubakas. Toimetamise esmane ülesanne on anda artiklile korrektne ja asjakohane vorm viisil, mis võimaldab sisul parimal võimalikul moel edastatud saada. Sellega on eesti ajakirjandusel probleem. Mägede skaalal selline Mount Everesti suurune. Kui Mount everesti all oleks teine Mount Everest, mis oleks originaalist oluliselt suurem, siis oleks sama suur ka ajakirjanduse mure. Suur, ühesõnaga. Aga selle elan ma veel samuti üle. Kui artikkel pakub huvi, ent on tüüpilisel kombel mitte ainult kohitsetud, vaid lausa tundmatuseni moonutatud, võid ju alati algallika üles otsida ja ennast sedasi harida, milles probleem.
Probleem on sisus. Mina, raisk, ei taha olla "Sensatsioon: Kalmõkkia president suhtles tulnukatega!" olgugi et kalmõkkide puhul võib oluliselt hullematki karta ja Vello ise teab, mida nad seal sisse söövad?!
Ma ei taha olla:"Kristjan Kasearu kaotas bändi ja 10 kilo", "Eesti oma Forrest Gump valmistub valusid trotsides uueks kõrbejooksuks", "Uskumatu- väikese poisi kõrvad päästsid ta elu!", "Balotelli kurdab: Totti nimetas mind terve mängu neegriks", Justin Bieber ei tea, mis on Saksamaa!"
Mine perse Justin Bieber, kes iganes sa poleks! Ausalt kohe. Mine peedimaale. Ja palun ühine härra Bieberiga inimene, kes sa selle artikli kusagilt leidsid, abitult tõlkisid ja küündimatult toimetasid! Minge mõlemad perse. Kohe. Ja siis mine perse Kalmõkkia president! Või mine lase ennast UFOdel ajuuuringuteks kaasa võtta, ehkki Vello ise teab, et seal uurida suuremat pole. Ja siis mine perse Kristjan Kasearu. Mine perse koos oma bändi ja vastavalt soovile kas koos või ilma selle kümne kiloga. Mine perse, ehkki sa pole mulle isiklikult kunagi midagi halba teinud.
Siis tahaksin veel täiesti eraldi ja pidulikult perse saata Nõia-Intsu. Nõia-Ints, palun, mine perse. Sa oled vägivaldne kaabakas ja ma loodan, et sa lähed kiiremas korras sinna, kust sa tulid.
Edasi palun perse minna Baari-Paavol, Soomekelgu-Siimul, Rühma-Riinal ja Bussi-Birgitil. Palun lugege ennast persesaadetuteks!
Veel palun arvestada, et olen Teid perse saatnud, järgmistel isikutel: Anu Saagim, Laura Bush, Ühtse eesti Suurkogu punt kui üks mees, Leedu geiparaadi korraldajad, Inglise Premiershipi jalgpallurid, treenerid ja managerid ning kõik nende armukesed ja abikaasad, Vormsi Enn, Selgeltnägija Salme, Vaegkuulja Valdis, kuueteistkümne lapse ema Külli (et mul meelest ära ei läheks, ütlen kohe - ära sigita neid väikseid päikseid nii palju, raisk, kui toita ei jõua!
Aga tagasi nimekirja juurde: ekspolitseinik Pikaro, Marek Strandberg, koos pooltega rohelistest, Kersti Kägi ja üks tema esindatav, Mart Viisitamm ja Keskerakond tervikuna, kolmveerand kreeklastest, Julga-Jüri, stripppar Marko, tõehetke-Meelis, printsessi-Juta, Lihtsa elu Kustav ja siis veel paljud-paljud teised, ked lihtsalt ei tule esimese hooga meelde.
Te ajate mul südame pahaks. Ausalt. Ma olen sunnitud teist kõigist lugema, olgu siis kasvõi ainult pealkirju (enne kommi ei saa kui oled kalamaksaõli joonud!) Ma loen teist, aga ma ei taha olla see, mida ma loen. Te tükite igasse mu päeva ja öösse ja ma olen teist nii kuradi väsinud. kaugel ei ole ka see öö, mil unenäos sõidab minu juurde Malcolm-Lincolni nimeliselt bändilt tuuri pandud tuuribussiga Printsessi-Kreete ning teeb ettepaneku korraldada klubis Noku piima-õlle tüüpi orgia.
Ma ei ole päris kindel, miks ma kogu selle jutu kirjutasin. Ilmselt tahtsingi öelda, et mina olen parem. Et minul on veel natuke tervet mõistust säilinud, et ma suudan veel närvi minna, et ma ei ole see, mida ma loen. Aga ilmselt ikkagi, kardan, kuna kardan, et äkki ma siiski olen?
