See Mäng

Kui spioonide järgmises maailmas on rohkem õi(l)gust kui praeguses siin istub John Le Carre kindlasti kõige kõrgemal toolil


1.Walter oli talle juba Hamishi matuste järel öelnud, et temaga on lõpp. Trixie oli selle peale irvitanud. Me ei olnud vägivaldsed mehed, nii nagu neid televiisorist iga päev sadade kaupa näeb, aga nelja hea mehe karjäär niimoodi perse keerata...Walter muidugi jäi, oli ja on ja saab olema. Tema on igavene. Tema kandub universumiga edasi selle lõpu suunas ka siis kui maa kahesaja miljoni aasta pärast koost pudeneb.

Olime kõva laksu all. Selge peaga poleks me julgenud seda ette võtta, mis meil teha plaanis oli.
Noh, Couch, ütles Rippe tema kohta tavatult vaikse häälega. Miks sa arvad me siin oleme. Trixie neelatas ja vaatas kõigile kordamööda otsa. Oi ta kartis. Ta püksid sõelusid sedamoodi püüli, et lase aga olla. Rippe oli küll pakkunud, et võtame puht õeluse pärast kurikad ja kõverad noad ja igasugu muu tilulilu kaasa, ja vaatame, kuidas ta ennast täis laseb. Walter ütles kaalukalt, et kui see pask läbi on, teeb ta seda igal juhul. Ja nii jäigi.
Trixie karjed kostsid minuni otsekui kõrbes trampiva elevandikarja müdin, vaigistatud maailma kõige suuremas super-häälesummutajas, siis jälle nagu liblika tiivalöögid. Aegluubis. Sahh..., siis kaks, kolm, neli sekundit pausi. Sahh...Võibolla ta ütles midagi. Palus. Oleks ta meile tol hetkel kasvõi kuradi kuningas Saalomoni kulda lubanud, poleks see sittagi muutnud.

Itsitasin nagu mänguhoos poisike ja hüsteeriline vanadaam, kelle naerud on molekulimuunduris kokku sulanud. Kuradi pisike türa-ärritaja. Täisealine oli ta küll.Olin jumala otse öelnud talle, et koukigu pass välja, palun. Või õpilaspilet, kui tal juhtub esimesega raskusi olema. Saakski kohe sooduspileti Dumfriesi, või kust kuradi kohast ta pärit oli, ära ostetud. No ütle lugu – kakskümmend aastat ja puha ja sünnipäev kaks päeva Amanda omast hiljem. Jälle üks kuramuse kala. Ta soris naerdes mu koti läbi. Kommenteeris näohoolduskreemi ja mõnitas, et kaksteist kondoomi on igal juhul liiga palju. Ütlesin talle, et mul on neid siin kusagil veel. Terve rekkatäis ja kui ma temaga lõpetanud olen, nad kõik ära tarvitanud, nagu Londoni pedofiil kodutud Tai poisikesed.
Itsitasin siis seal ja arutasin endamisi, kas olen veel ühe laksu ära teeninud. Mul ei olnud seda vaja, aga profülaktikaks ju võiks. Hõljusin siis seal tähtsalt ringi, nagu üks kuramuse voodoo-preester ja jälle oli see Trixie karjumine mu kõrvus tagasi. Sahh...üks, kaks, kolm, neli. Sahh...üks, kaks, kolm, neli. Sahh...

Tähtsa klubi treeneri kadumine on muidugi suur uudis. Võibolla meid hakatakse kahtlustama. Võibolla mitte. Meist neljast, kes Trixiele tollel õhtul ära tegid, oli tegelikult ainult Rippe selle afääri pärast kinga saanud. Ja muidugi oli ta meist ka kõige verisem, aga igal juhul tahaks see kuradi head fantaasiat saada, et teda asjaga siduda, sest vaevalt kaks nädalat hiljem oli ta juba kõrgliigas tagasi olnud. Uhkem ja parem kui kunagi varem. Aga nelja hea mehe karjäärile oli ta puhtalt vee peale tõmmanud ja mina ja Walter olime enam vähem kindlad, et just sellepärast see kõik ka Hamishiga juhtus.

Igal juhul otsis see kuradima plika mu millalgi järgmisel nädalal üles. Uudistas mu korteris ringi ja ütles, et sellises kohas saab elada ainult mõni depressiivne lilla või siis väga suures masenduses mees. Raamatuid paistis ta samas hindavat; terve kümme minutit uudistas ta neid. Võttis mõne kätte. Lehitses, pani tagasi.Ümises midagi omaette. Ma võtsin aega. Ajasin talle mingit udu, aga siis sain vihaseks ja nähvasin, et mida kuradit ta siit üldse otsib. Ta ei jäänud muidugi võlgu ja osatas, et näe, sportlasehärra testosteroon hakkas viimaks üle ajama. Küsis, et kas ma olen paljusid tüdrukuid löönud. Väga mõnitavalt. Ütlesin talle, et ta võib oma sellise käitumise korral vabalt esimeseks osutuda. Ta hakkas naerma. Kergendatult. Siis mina ka, aga tiivalöögid kajasid mul ikkagi kõrvus, isegi siis kui sain aru, et see tüdruk on tegelikult ootamatult tore ja arukas, ja vaatamata vaid kahepäevasele sünnipäevade erinevusele, ei ole tal Amandaga midagi ühist.

Ma ei tahtnud tahaistmele Amanda kõrvale istuda, aga Andy ütles, et tal on Lynniga tähtis jutt ajada. Ta nägi mind läbi nagu alati. Raudselt. Ta hakkas minu kupeldajaks, sest teadis, et ise ma otsustavat sammu astuda ei julge. Ei julge – udu! Ma olin vaatamata kokaiinile hirmust kange, nagu üks kuradima pulk.

Ta oli täna ootamatult vastutulelik. Lobises üsna sundimatult, surus oma reie minu oma vastu ja vilksatas mulle aeg-ajalt kavalalt silma vaadata. Täismäng. Nii sind hüppama pannaksegi, mõtlesin. Tundsin ma ennast, nagu Johnnie Travolta Pulp Fictionis. Kas on linnukesel muret. Ei ole sittagi. Purk kokaiiniga oli suur nagu ämber, nii et kõik need kuramuse sead, kes meil ülakorrusel istusid ja omanikud ja ülemused olid või neid mängisid, oleks võinud ühes kõigi oma sitaste sõpradega söönuks saada. Andy juures tegin ma kõigepealt aias suitsu ja otsisin siis tüdruku üles. Nüüd oli tal aga peas selline nägu, nagu prooviks ma talle juba lõppenud liikluskindlustust müüa. Nagu poleks meie vahel olnud midagi rohkemat või vähemat kui kakskümmend tuhat kilomeetrit. Hommikul aias, jällegi suitsu tehes, leidsin, et ka selle kuramuse lille, mille talle eelmisel õhtul kinkisin, oli ta maha jätnud. See oli ikka veel paberis ja nii närtsinud, nagu see tüdruk ise ei saa olema ka saja aasta pärast.
Andy ütles, et ma oodaku. Amandal on raske, ta eelmine kutt oli üks kuradi värdjas ja tegelikult ma meeldin talle. Ma lihtsalt oodaku. Andku talle aega. Go slow! What the fucking ever! Kui sina Andy, suur asjapulk naiste alal, ütled mulle, arvad, et mina pean ootama, no ma ootan siis. Aga mitte rohkem kui ületulevate jõuludeni. Aega andma, annan, aga mitte rohkem kui oma neljakümne kuuenda sünnipäevani, sest mina, Mike, tahan seda naist nii kohutavalt kui ei ühtegi varem või hiljem. Mitte keppida, seda, nojah, muidugi ka. Oma ellu. Oma naiseks. Teen talle kasvõi neid kuramuse lapsi, kui ta peaks selleks soovi avaldama. Iga kell, vennas. Iga kell.

Järgmisel nädalal, see oli neljandal aprillil, teisipäeval, kell kuusteist nelikümmend kaks, ütlesin Trixiele, et mina kõnnin minema. Mis mõttes! Selles mõttes, et minule aitab. Finito, vana sikk. Ma ei taha enam jalaga palli mängida ja parem leppigu sellega, sest sellega on kõik ja parem saagu aru ning ärgu mängigu lolli ja üritagu mind kinni hoida. Kes tal siis mängib? Mina ei tea, Trixie, sina oled treener, sina mõtle välja. Las Soren mängib. Ma võin pulli pärast ju järgmised aasta või paar enda vormis hoidmise mõttes kusagil teises liigas toksida, aga kõrgliigas on minuga kõik. Georgie Besti minust ei saa ja aamen Trixie.
Kuidas sina, Trixie, julged mind, looduse krooni, julgaga võrrelda! Kurjad keeled räägivad, et sa oled nii tark, et ostsid endale Londoni Ülikooli magistripaberid ja puha ja nüüd ropendad siin, nagu üks kuradi toori. Aga ega me tegelikult suuremat ei tülitsenudki. Ta sai aru, et mul oli tõsi taga ja vaidles rohkem moe pärast. Ja poleks ta mõned kuud hiljem seda kuradi asja nii lollisti korraldanud, oleks ta ise ka paremini lõpetanud

Ostsin Guardiani ja Timesi, aga kummaski polnud Trixie MacPhearsoni kadumise kohta sõnagi. Mingid nolgid olid Sloani tänaval ühe Sikhi-poisi läbi kolkinud ja tolle juuksed maha ajanud. Sikhid olid nüüd ärevil, nagu paavst enne pihkulöömist ja nõudsid kättemaksu. Kusagil polnud sõnagi Angus „Trixie” MacPhearsoni kadumise või surnud peast väljailmumise kohta. MacPhearson? MacPhearson, kis tuu miis um? Tuu miis äi ule inamb miskit. Tuu miis viis FC Gretna kolme aastaga karupersest kõrgliigasse, muutus siis seaks ja mina, Walter, Rippe ja Paul lõime ta maha ja nüüd ta puhkab ühes kuradima tihedas karuohakapõõsas, ühes kohas, mida ma teile ei ütle. Tema auto on ühes pisikeses, aga kuradima sügavas järves Loch Lomondi lähedal ja kui te teada tahate, siis tegelikud koksajad olid rohkem Rippe ja Paul. Walter organiseeris ja mina olin autojuht ja seega samapalju mõrvar kui teisedki ja mul üks kõik.

Miks kuradi päralt, kas selle tobeda artikli pärast, alateadlikult, olin jalutanud Sloani tänavale. Oh, mingis mõttes oli ta tõesti marsruudil ja siis ma mõtlesin, et lähen ja ütlen Jane´ile tere. Winkie-winkie Jane, kuidas käbarad käivad. Kuidas elab su uus boyfriend, või on seekord hoopis girlfriend, sest mina tema partnerite valikus küll mingit kuradi mustrit näha ei osanud. Kumb siis? Poiss? Tubli on.
Jane´i korter on üks igavesti tore vaatamisväärsus. Kui ma oma poissmehepunkris valitseva segaduse pärast häbi hakkan tundma, lähen alati Jane´ile külla. Ta on must viis aastat vanem, ent jaksab pidutseda, nagu kahekümneaastane. Laksab endale vaheldumisi Sambuccat ja rootsi viina sisse ja kuna ta on suurt kasvu naine, kannab üsna kenasti ka. Sekka marihuaana ja misiganes tema selle öö eelistused olema juhtuvad.

Mainisin talle vist seda sikhi noorhärrat ja tema teadis sellest muidugi rohkem kui The Guardiani ja The Timesi lugupeetud reporterid kokku. Mis iganes Leithis toimus oli talle mingi müstilise kanali kaudu teada. Kui mina oleksin ükst tohmanist ajakirjanik The Guardini lugupeetud saasta juures, kasutaksin ma kuramuse sada protsenti Jane´i allikana. Igal nädala päeval. Ühesõnaga, Jane, kes on poole kohaga sotsiaaltöötaja, teatas, et mingit peksmist ei olevat toimunudki. Juuksed ajas poiss ise maha, sest ta on üks paganama depressioonis noorsand, kes vajab tähelepanu ja kellel vanemad ei luba shoti plikaga luusimas käia. Punkt.Tähelepanu ta sai ja nüüd on kõik Edinburghi 10000 sikhi tagajalgadel, nagu Tony pärast viimaseid valimisi Ja vannuvad kättemaksu, ja kui nad ei oleks üldiselt üks üsna tsiviliseeritud punt, siis maksaksid ka. Ja loomulikult oli tal, nagu alati õigus.


Hamish jäigi vinduma. Ta treenis vaikselt edasi, aga plekk jäi talle igal juhul külge. Kui ma milleski täiesti kindel olen, siis selles, et Hamishil polnud tulemuse kokkuleppimises rohkem süüd kui õndsal Thomas Becketil Chicago illegaalses viinaäris. Ta oli läbinisti aus mängija ja hea poiss, aga kuidagi leiti tema korterist kihlveotabelid ja veel mingit pagana jama ja muidugi olid Gretna ja Rosenborg seal rõõmsalt tabelis sees ja sellega oligi enam vähem kõik. Liiga ütles, et vähemalt sellel hooajal Hamish enam ei mängi. Nii et üks kuradi patuoinas oli leitud ja rohkem, tundus, liigal vaja ei olnudki.
Ja mina, Walter, Paul ja Rippe leidsime, et ehkki keegi ei käskinud Hamishil ennast teel Invernessi täis peaga surnuks sõita, oli see ikkagi Trixie süü, sest selle aja peale olid meil lahtised otsad enam vähem kokku sõlmitud.


Obanilt tagasi jõudsime just ühe järjekordse Andy peo ajaks. Põhiliselt mäletan ma sellest kahte asja. Esiteks viskas üks Andy baarmänist sõbrake süntesaatori katuselt asfaldile ja teiseks toimus minu ja Amanda asjades mingisugune pööre. Põhiliselt seisnes see selles kuradima lootusetu ja lõputuna tundunud jama-ajamise lõppemises ja esimest korda suutsime rääkida asjades ilma mingi salatsemise ja kokaiinita. Võtsin vist ainult ühe napsi ja sõidutasin ta nii kella kahe paiku öösel koju. Ajasime autos veel mõne sõna juttu, siis läks ta üles ja mina tegin teel London Roadile veel ühe peatuse mingis lohutus kebabi-urkas ja vist huilgasin korra rõõmsalt, sest igal juhul heitis selle asutuse omanik mulle etteheitvaid ja vist ka veidi hirmunud pilke. Ma ei hoolinud sellest mitte kuraditki, sest teadsin, et ma sain ta kätte. Oleks ma saanud ka kogu kuninglikule varakambrile käpa peale ajada, poleks ma õnnelikum olnud.

Olime Amandaga pärast mu klubist lõpparve saamist mingi nädalakese Lake Districtis ja teise Mani saarel ja niipalju oli mulle juba selge, et kogu see lugu oli algusest peale üks kuradima suur viga. Pealtnäha oli kõik super, aga selge oli ka see, et shampusest ja kuradima inglise järvedest ja ponidest jääb väheks. Ikka ja jälle toimus mingi kuradima kabetamine ja varjupoks ühte vormi kokkusulanduna. Andyle ei rääkinud ma targu midagi, sest ta oli oma „projekti” üle väga uhke ja õnnelik ja nägi selles ilmselt kogu Suurbritannia suurimat saavutust pärast kuuekümne kuuenda aasta jalgpallivõitu ja Falklandi sõda. Mõtlesin kiuslikult tema kalli süntesaatori tervise järele pärida, ent see oleks andnud talle signaali, et midagi on viltu. Küll ta teada saab.

Ma ei teadnud, palju oli kell, kaua olime seal viibinud. Isegi mitte seda, kas Trixie oli surnud või oli see õudne irve tema lõustal mingi surmaeelne kramp, katse meile midagi öelda sellest siinpoolsuse ja igaviku vahelisest tsoonist, kus tema selleks ajaks, juba uustulnukana, oma uhke saabumise tõttu tähtsaks ninaks kujunenud oli.
Ma ei ole päris kindel, kuidas me ta autosse tassisime ja Loch Lomondi poole sõitma hakkasime. Ma ei mäleta mitte midagi sellest kuidas Walter ja Paul ta pagasiruumist välja kiskusid ja raske koormaga mööda karuohakast küngast üles rühkima hakkasid. Mu silme eest vilksatasid mööda üksikud pildid. Mingisugune juga, raske veomasin, millele pidin peaaegu sisse põrutama. Üks teadvuseletuleku hetkedest oli siis, kui Trixie uus Volvo karteriga raskelt vastu kruusast väljaulatuvat kivinukki põrutas, aga mäletan suurepäraselt, kuidas pärast mõnda sekundit otsekui otsustamatust Volvo täisvertikaali tõusis, seisis nii mõne hetke pea liikumatult ning vajus siis vähem kui kümne sekundi jooksul raskesse, ebameeldivasse, rohekasse vette.
Lõkkesse läksid riided, kingad, kõik. Olime paljad kui porgandid ja küürisime ennast sealsamas järves, millesse olime uputanud Trixie auto ning küllap oleks võimaluse korral uputanud ka igasuguse mälestuse sellest ööst, ja et selline inimene oli kunagi olemas olnud. Oli kunagi olnud meie sõber.
Ronisime Walteri Landysse ja sõitsime tagasi Edinburghi. Me ei rääkinud omavahel vist sõnagi. Kõik oli valmis mõeldud, kõik oli paika pandud. Iga viimane kui kuradi detail oli meil nii pealuu sisse kulunud, et oleksime suutnud need ka liitri kaheteistaastase McAllani järel maha vuristada. Igal ühel meist detailides piisavalt palju erinevusi, et mitte liiga sarnasena tunduda. Kui nad, kurat, kuidagimoodi peaks meieni või kasvõi üheni meist jõudma, siis võtku kätte ja hakaku tõestama, ja alustuseks leidku ja tirigu Trixie välja sellest võsast, kuhu ta mädanema olime sokutanud. Isegi lähim Bothy oli sealt enam kui viie kilomeetri kaugusel. Niipalju kui meie teadsime oli sellega kõik. MacPhearson? MacPhearson, oi, härra ohvitser, tuda miist põle mina küll miski paar kuud juba näinud. Ja nii kaugele oli läinud meie põhjalikkus, et isegi kuradi Pinocchio sündroomi olime harjutanud nii lõpuni, et Paul oleks pigem oma riista otsast ära lõiganud kui kätt ninale lähedale tõstnud.


See oli hakanud vaikselt traditsiooniks kujunema. Tüdruk ilmus välja jumal teab, mis kellaajal ja loomulikult ette hoiatamata. Ta norimine oli vähehaaval vähemaks jäänud või vähemasti olin sellega vaikselt harjuma hakanud. Nendel tundidel kiskus ta mind välja mu letargiast, kuhu mu mõtted, alkohol ja üha rohkem ka va valge pulber kiskusid. Trixie, sa vana pask, jäta mind, palun, vähemalt surnust peast rahule. Sest kui sa seda ei tee, luban, kisun sinuga uuesti kokku saades sul kõrvad peast. Sahh..., üks, kaks, kolm, neli. Sahh...

Sunshine On Leith V

If you could blow up the world
With the flick of a switch
Would you do it?
If you could make everybody poor
Just so you could be rich
Would you do it? (The Flaming lips, „The yeah yeah yeah song”)


Kaks aastat ja neli kuud hiljem.

Keerasin korteri ukse lahti ja astusin sisse. Seisin hetke tuld süütamata ja kuulatasin. Vana korter oma muidu nõnda rohkete helide ja häältega oli haudvaikne. Ikka veel tuld süütamata läksin käsikaudu kööki, leidsin kobamisi tassi ning jõin ära pool tassitäit leiget vett.
Mingil kummalisel põhjusel teadsin, mis oli juhtunud, tule süütamata jätmine lükkas kindlat teadmist vaid mõne armulise hetke võrra edasi. Olin pimeduses ja pimedusega löödud ja veel kunagi polnud ma mõistnud oma küündimatuse tõelist ulatust nii teravalt ja halastamatult kui seal pimedas köögis.

Ei olnud kirja, ega ühtegi muud hüvastijättu. Otsisin peaaegu paaniliselt mõnda vihjet, mahajäänud asja, midagi, mis seletaks või annaks lootust. Ei olnud sedelit kuskile jäetud võtme kohta või et „kastsin lilled ära, sest muidu on nad sinu tagasijõudmise ajaks kuivanud ja surnud”. Lihtsalt üks peaaegu tühi korter ja üks tühi mees, kuivanud ja surnud, nagu begooniad aknalaual, sest kasta ma neid enam ei kavatsenud.
Lamasin selili voodil, käed pea alla ristatud ja proovisin asjadest aru saada. Palju mu peas just ei toimunud. Kui iga järgmine päev võib olla sinu ülejäänud elu esimeseks päevaks, siis mina soovisin pigem, et see päev oleks minu selle elu viimaseks päevaks; uue elu kohta ei arvanud ma midagi.

Juuni keskel olime sõitnud kaheks nädalaks puhkama. Sifuentes oli pakkunud, et võin temaga Prahasse kaasa minna. Sifuentese äriasjad olid minu jaoks alati pisut müstilised olnud, aga vaieldamatult oli ta oma valdkonnas arvestatav tegija. Kas nüüd just geenius, aga ometi oli ta suutnud mõne aastaga affiliate-marketingiga arvestatava summa teenida. Ta ei afisheerinud seda kunagi ja tema tegemiste sisulise poolega olin pisut kursis vaid seetõttu, et aeg-ajalt palus ta mõnes valdkonnas, milles arvas minu pädeva olevat, mõne teksti kirjutada.

Me lendasime öösel ja Praha lennuk oli pooltühi. Mõned ärimehed, mõned väsinud olemisega keskealised paarid – ilmselt teel koju, ja neli napsist noormeest sobitama intiimset tutvust Tsehhi õlle ja neidudega. Lärmakad nagu noored britid seda oma haledast argipäevast põgenenuna sageli on. Aktsendi järgi otsustades olid nad Manchesterist või selle ümbrusest. Minu oletust kinnitas ka ühe nolgi poolt kantav Unitedi jalgpallisärk. Vaatasin neid mõne hetke halvasti varjatud vastikustundega ja pöörasin siis pilgu tagasi ajakirjale.

Lennuk ruleeris angaari juurde. Me saime kätte oma kotid ning leidsime kerge vaevaga takso, mis meid hotelli viis. Olin pooleldi oodanud, et Sifuentes, kellele ikka meeldis laia joont hoida on broneerinud Marriotti või mõne muu luksushotelli sviidi ja olin meeldivalt üllatunud kui leidsin ennast ühes Nove Mesto kenas puhtas väikeses hotellis. Keskealine administraator rääkis väga viisakat inglise keelt.
Tuba oli ruumikas ja õhurikas. Poodiumil asetsevas lillepotis õites krüsanteem ja kui ma kardina akna eest kõrvale tõmbasin, nägin taamal Vltavat ja ülejõe roosasid tulesid. Avasin akna ja lasin sisse öö hääled, ent need kostusid kaugelt ja hakitult otsekui levita telefonis rääkiva sõbra vaevu äratuntav hääl.

Kui ma ärkasin oli hiline hommik. Hambaid pestes vaatasin peeglisse ning amalgaamilt tagasivaataval mehel oli peas juba palju halle karvu.

Ettekandja tõi mulle uue kohvi ja palutud Timesi. Peaminister külastas valmivat termotuumajaama Marseilles´i lähedal ning prantsuse politsei pidi laiali ajama mingisugused vasakpoolsed meeleavaldajad, kes protestisid vist küll ainult sellepärast, et keegi nende maailmavaatest kogemata valesti aru ei saaks. Mille poolt nad protestisid, ei teadnud nad küllap isegi. Liiga palju vaba aega ja liiga palju armanjakki, beajoulasi ja pinot´.

Tüdruk oli noor ja erakordselt kaunis. Temas polnud midagi väljakutsuvat, ent ta keha graatsiat ei peitnud isegi mingisugusest koredast riidest ürp ja pikk tume seelik. Vaatasin kuidas ta lusikat oma pikkade aristokraatlike sõrmede vahel hoides hajameelselt oma kohvi segas ning jäin siis ta kaunijoonelist nägu silmitsema. Tüdruk, ilmselt instinktiivselt tundes, et teda vaadatakse tõstis pilgu. Esialgu tundus otsekui ei näekski ta mind, vaid seina minu taga ja midagi sellest veel palju palju kaugemal. Siis ta aga naeratas ning asetas lusika alustassile.

Me tõusime voodist alles pärast kella kuute ning pärast seda kui olime toateenindaja poolt toodud võileivad koos pudeli Mosellandi rieslinguga meeletu aplusega alla neelanud, lubas Alena mulle linna tutvustada.

Ma ei suutnud endas selgusele jõuda, kas minu praegune käitumine oli kellegi petmine. Teadsin, et vähemalt meie tutvuse algusperioodil oli ta peale minu veel mitme mehega maganud – nii oli ta ise mulle öelnud. Olin mananud näole omalaadse heatahtliku ükskõiksuseilme, vist korraks kulmu kergitanud ning siis lihtsalt kohvi edasi joonud.
Oli ta seda mulle öelnud mingisuguseks omanditunde kinnitamiseks? Või ehk teavitas ta mind nii, et selle varasema eluga on selleks korraks kõik sidemed läbi raiutud? Liiga palju sellele mõeldes oleksin oma armukadedust liialt üles kütnud, nii lasin oma segastel tunnetel kikivarvul minema astuda. Uksel vaatasid nad korra veel lootusrikkalt minu poole, ent lahkusid siis saba jalge vahel otsekui põlvega tagumikku saanud koer. Selleks korraks olin ma võitnud. Kas see hind oli ka selle maksmist väärt ei teadnud ma siis, ega teadnud nüüdki.

Alena osutus suurepäraseks ja leidlikuks armastajaks. Imekspandava julguse ja avameelsusega otsis ta üha uusi poose. Kliimaksile lähemale liikudes muutusid ta silmad klaasisteks ja mittemidaginägevateks, siis tardus ta sekundiks või kaheks pea liikumatult paigale ning vajus siis valju oigega linadele. Osalt mingist kummalisest hellusest, osalt tüdruku õrritamiseks hakkasin ta lõtvunud keha uuesti väga aeglaselt ja väga sihikindlalt hellitama. Lasin oma sõrmedel väga aeglaselt mööda ta kõhtu allapoole libiseda, tõmbasin käe tagasi ja alustasin uuesti. Sale, higimärg kukal tuhkjate juuste all, õlanukid ja selja alaosa. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult liikusin hingeõhku ta nahale puhudes ja seda puhuti keeleotsaga puudutades mööda ta reite sisekülgi üles, kuni tundsin, kuidas ta puusad sellele uuesti reageerima hakkasid. Ta käed krampusid mu juustesse ja õlga ja ta tuli plahvatusilkult ja värisedes otsekui jaama sisenev metroorong.

Kogu selle aja jooksul polnud me vahetanud mitte ühtegi sõna, ega teineteisele otsa vaadanud. Nüüd nägin ta silmi, ent ei suutnud sealt mitte midagi välja lugeda. Oli see tema jaoks midagi tähendanud või oli see ihtsalt üks afäär ühes võõras linnas, kust kumbki pidi peagi lahkuma. Aeglaselt tõusis ta voodist. Ta jäi mu taha seisma ja asetas oma käe mu õlale, hoidis seda seal hetke ning suundus siis vannituppa. Milline kurat andis mulle silmad sellel hetkel selja taha näha, ma ei tea, ent olen siiani valmis vanduma, et kätt mu õlale asetades oli tüdruk naeratanud.

Olin lihtsast hooletusest eksinud ning vales suunas sõitvasse metroovagunisse sisenenud. Ma ei jälginud isegi peatuste nimesid, lugesin neljandani ning väjusin siis kõrget eskalaatorit pidi peatusest.Mu ammune kõrgusekartus lõi jälle välja, nii et kui ma eskalaatori keskosas üle õla alla vaatasin, pidin peaaegu jalgealuse kaotama ning alla kukkuma. See oleks olnud üks paganama kõrge kukkumine. Hoidsin mõlema käega eskalaatori käsipuust ning proovisin ennast vähegi kokku võtta. Üles jõudes oli mu särk läbimärg.
Olin vist mitu minutit sihitult ringi kõndinud, mõelnud ennistisele foobilale, mõelnud Alenale, mõelud mitte millelegi ja siis avastanud, et linnaosa, kus viibin, oli mulle täiesti võõras. Väga rahulikult võtsin taskust välja linna kaardi ning proovisin oma asukohas selgusele jõuda. Olin sõitnud üle jõe – see seletas ka eskalaatori muljetavaldavat kõrgust, küllap pidi tunnel olema palju meetreid jõe põhjast allpool – ning asusin nüüd kaitseministeeriumi ja Hajdova katedraali läheduses. Sellel hetkel tundus see mulle täiesti tähtsusetuna. Ei olnud mingit vahet, kus olla, mulle tundus otsekui ei olekski mul kunagi kuhugile pääseda, sellest rollist, mida keegi mind küllap puhtast sadismist sellesse suurde teatrisse mängima pannud oli.