Sunshine On Leith V

If you could blow up the world
With the flick of a switch
Would you do it?
If you could make everybody poor
Just so you could be rich
Would you do it? (The Flaming lips, „The yeah yeah yeah song”)


Kaks aastat ja neli kuud hiljem.

Keerasin korteri ukse lahti ja astusin sisse. Seisin hetke tuld süütamata ja kuulatasin. Vana korter oma muidu nõnda rohkete helide ja häältega oli haudvaikne. Ikka veel tuld süütamata läksin käsikaudu kööki, leidsin kobamisi tassi ning jõin ära pool tassitäit leiget vett.
Mingil kummalisel põhjusel teadsin, mis oli juhtunud, tule süütamata jätmine lükkas kindlat teadmist vaid mõne armulise hetke võrra edasi. Olin pimeduses ja pimedusega löödud ja veel kunagi polnud ma mõistnud oma küündimatuse tõelist ulatust nii teravalt ja halastamatult kui seal pimedas köögis.

Ei olnud kirja, ega ühtegi muud hüvastijättu. Otsisin peaaegu paaniliselt mõnda vihjet, mahajäänud asja, midagi, mis seletaks või annaks lootust. Ei olnud sedelit kuskile jäetud võtme kohta või et „kastsin lilled ära, sest muidu on nad sinu tagasijõudmise ajaks kuivanud ja surnud”. Lihtsalt üks peaaegu tühi korter ja üks tühi mees, kuivanud ja surnud, nagu begooniad aknalaual, sest kasta ma neid enam ei kavatsenud.
Lamasin selili voodil, käed pea alla ristatud ja proovisin asjadest aru saada. Palju mu peas just ei toimunud. Kui iga järgmine päev võib olla sinu ülejäänud elu esimeseks päevaks, siis mina soovisin pigem, et see päev oleks minu selle elu viimaseks päevaks; uue elu kohta ei arvanud ma midagi.

Juuni keskel olime sõitnud kaheks nädalaks puhkama. Sifuentes oli pakkunud, et võin temaga Prahasse kaasa minna. Sifuentese äriasjad olid minu jaoks alati pisut müstilised olnud, aga vaieldamatult oli ta oma valdkonnas arvestatav tegija. Kas nüüd just geenius, aga ometi oli ta suutnud mõne aastaga affiliate-marketingiga arvestatava summa teenida. Ta ei afisheerinud seda kunagi ja tema tegemiste sisulise poolega olin pisut kursis vaid seetõttu, et aeg-ajalt palus ta mõnes valdkonnas, milles arvas minu pädeva olevat, mõne teksti kirjutada.

Me lendasime öösel ja Praha lennuk oli pooltühi. Mõned ärimehed, mõned väsinud olemisega keskealised paarid – ilmselt teel koju, ja neli napsist noormeest sobitama intiimset tutvust Tsehhi õlle ja neidudega. Lärmakad nagu noored britid seda oma haledast argipäevast põgenenuna sageli on. Aktsendi järgi otsustades olid nad Manchesterist või selle ümbrusest. Minu oletust kinnitas ka ühe nolgi poolt kantav Unitedi jalgpallisärk. Vaatasin neid mõne hetke halvasti varjatud vastikustundega ja pöörasin siis pilgu tagasi ajakirjale.

Lennuk ruleeris angaari juurde. Me saime kätte oma kotid ning leidsime kerge vaevaga takso, mis meid hotelli viis. Olin pooleldi oodanud, et Sifuentes, kellele ikka meeldis laia joont hoida on broneerinud Marriotti või mõne muu luksushotelli sviidi ja olin meeldivalt üllatunud kui leidsin ennast ühes Nove Mesto kenas puhtas väikeses hotellis. Keskealine administraator rääkis väga viisakat inglise keelt.
Tuba oli ruumikas ja õhurikas. Poodiumil asetsevas lillepotis õites krüsanteem ja kui ma kardina akna eest kõrvale tõmbasin, nägin taamal Vltavat ja ülejõe roosasid tulesid. Avasin akna ja lasin sisse öö hääled, ent need kostusid kaugelt ja hakitult otsekui levita telefonis rääkiva sõbra vaevu äratuntav hääl.

Kui ma ärkasin oli hiline hommik. Hambaid pestes vaatasin peeglisse ning amalgaamilt tagasivaataval mehel oli peas juba palju halle karvu.

Ettekandja tõi mulle uue kohvi ja palutud Timesi. Peaminister külastas valmivat termotuumajaama Marseilles´i lähedal ning prantsuse politsei pidi laiali ajama mingisugused vasakpoolsed meeleavaldajad, kes protestisid vist küll ainult sellepärast, et keegi nende maailmavaatest kogemata valesti aru ei saaks. Mille poolt nad protestisid, ei teadnud nad küllap isegi. Liiga palju vaba aega ja liiga palju armanjakki, beajoulasi ja pinot´.

Tüdruk oli noor ja erakordselt kaunis. Temas polnud midagi väljakutsuvat, ent ta keha graatsiat ei peitnud isegi mingisugusest koredast riidest ürp ja pikk tume seelik. Vaatasin kuidas ta lusikat oma pikkade aristokraatlike sõrmede vahel hoides hajameelselt oma kohvi segas ning jäin siis ta kaunijoonelist nägu silmitsema. Tüdruk, ilmselt instinktiivselt tundes, et teda vaadatakse tõstis pilgu. Esialgu tundus otsekui ei näekski ta mind, vaid seina minu taga ja midagi sellest veel palju palju kaugemal. Siis ta aga naeratas ning asetas lusika alustassile.

Me tõusime voodist alles pärast kella kuute ning pärast seda kui olime toateenindaja poolt toodud võileivad koos pudeli Mosellandi rieslinguga meeletu aplusega alla neelanud, lubas Alena mulle linna tutvustada.

Ma ei suutnud endas selgusele jõuda, kas minu praegune käitumine oli kellegi petmine. Teadsin, et vähemalt meie tutvuse algusperioodil oli ta peale minu veel mitme mehega maganud – nii oli ta ise mulle öelnud. Olin mananud näole omalaadse heatahtliku ükskõiksuseilme, vist korraks kulmu kergitanud ning siis lihtsalt kohvi edasi joonud.
Oli ta seda mulle öelnud mingisuguseks omanditunde kinnitamiseks? Või ehk teavitas ta mind nii, et selle varasema eluga on selleks korraks kõik sidemed läbi raiutud? Liiga palju sellele mõeldes oleksin oma armukadedust liialt üles kütnud, nii lasin oma segastel tunnetel kikivarvul minema astuda. Uksel vaatasid nad korra veel lootusrikkalt minu poole, ent lahkusid siis saba jalge vahel otsekui põlvega tagumikku saanud koer. Selleks korraks olin ma võitnud. Kas see hind oli ka selle maksmist väärt ei teadnud ma siis, ega teadnud nüüdki.

Alena osutus suurepäraseks ja leidlikuks armastajaks. Imekspandava julguse ja avameelsusega otsis ta üha uusi poose. Kliimaksile lähemale liikudes muutusid ta silmad klaasisteks ja mittemidaginägevateks, siis tardus ta sekundiks või kaheks pea liikumatult paigale ning vajus siis valju oigega linadele. Osalt mingist kummalisest hellusest, osalt tüdruku õrritamiseks hakkasin ta lõtvunud keha uuesti väga aeglaselt ja väga sihikindlalt hellitama. Lasin oma sõrmedel väga aeglaselt mööda ta kõhtu allapoole libiseda, tõmbasin käe tagasi ja alustasin uuesti. Sale, higimärg kukal tuhkjate juuste all, õlanukid ja selja alaosa. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult liikusin hingeõhku ta nahale puhudes ja seda puhuti keeleotsaga puudutades mööda ta reite sisekülgi üles, kuni tundsin, kuidas ta puusad sellele uuesti reageerima hakkasid. Ta käed krampusid mu juustesse ja õlga ja ta tuli plahvatusilkult ja värisedes otsekui jaama sisenev metroorong.

Kogu selle aja jooksul polnud me vahetanud mitte ühtegi sõna, ega teineteisele otsa vaadanud. Nüüd nägin ta silmi, ent ei suutnud sealt mitte midagi välja lugeda. Oli see tema jaoks midagi tähendanud või oli see ihtsalt üks afäär ühes võõras linnas, kust kumbki pidi peagi lahkuma. Aeglaselt tõusis ta voodist. Ta jäi mu taha seisma ja asetas oma käe mu õlale, hoidis seda seal hetke ning suundus siis vannituppa. Milline kurat andis mulle silmad sellel hetkel selja taha näha, ma ei tea, ent olen siiani valmis vanduma, et kätt mu õlale asetades oli tüdruk naeratanud.

Olin lihtsast hooletusest eksinud ning vales suunas sõitvasse metroovagunisse sisenenud. Ma ei jälginud isegi peatuste nimesid, lugesin neljandani ning väjusin siis kõrget eskalaatorit pidi peatusest.Mu ammune kõrgusekartus lõi jälle välja, nii et kui ma eskalaatori keskosas üle õla alla vaatasin, pidin peaaegu jalgealuse kaotama ning alla kukkuma. See oleks olnud üks paganama kõrge kukkumine. Hoidsin mõlema käega eskalaatori käsipuust ning proovisin ennast vähegi kokku võtta. Üles jõudes oli mu särk läbimärg.
Olin vist mitu minutit sihitult ringi kõndinud, mõelnud ennistisele foobilale, mõelnud Alenale, mõelud mitte millelegi ja siis avastanud, et linnaosa, kus viibin, oli mulle täiesti võõras. Väga rahulikult võtsin taskust välja linna kaardi ning proovisin oma asukohas selgusele jõuda. Olin sõitnud üle jõe – see seletas ka eskalaatori muljetavaldavat kõrgust, küllap pidi tunnel olema palju meetreid jõe põhjast allpool – ning asusin nüüd kaitseministeeriumi ja Hajdova katedraali läheduses. Sellel hetkel tundus see mulle täiesti tähtsusetuna. Ei olnud mingit vahet, kus olla, mulle tundus otsekui ei olekski mul kunagi kuhugile pääseda, sellest rollist, mida keegi mind küllap puhtast sadismist sellesse suurde teatrisse mängima pannud oli.