Noobel

Südametäiega virutas Jaan Manitski ukse kinni ning kõndis käsi sügavale nutrianahkse mantli taskutesse surudes minema. Täikraed, mõtles ta, vanad peerud, ahvid, sõitke, kus kurat. Kahjuks pole kedagi, kes tema võimetust vihast indutseeritud sõimu kuulda võtaks.

„Järgmine, palun!“ teatas komisjoni esimees, härra Herman Lindqvist.
„Tervist, härrased,“ sõnas Jaan Kross. Nobeli kirjanduspreemia komisjoni liikmed vastasid maestro tervitusele viisakate kummarduste ning tervituspominaga.
„Mida saame me Teie heaks teha, härra Kross?" uuris komisjoni kõige vanem liige 93 aastane Sven Andersson, Rootsi kõige naljakam mees aastatel 1957-64, 67-79, ja 1983.
„Vaadake, härrased, mul on siin üks selline raamat. „Wikmani Poisid“. Mõtelesin, et ehk annate, head härrad, mulle selle eest preemia? Oma kodumaal olen ma väga kuulus ja armastatud. Eesti rahvas rõõmustaks kui ma preemiaga koju tuleksin. Ja naise autole oleks vaja uus karburaator panna ja mõtlesin ka aiamööbli uuesti üle värvida, nii et raha kuluks ka hädasti marjaks ära. Mis tea arvate, dzentelmenid, ehk teeme ära?“
„Khmm, vaadake, härra Kross,“ sõnas paks Karl Elofsson, suusataja Peri vanaonu, „eelmisel aastal olite te siin oma „Paigallennuga“ ja siis oli see „Kolme katku vahel“ – iseenesest ju tugev teos, aga..., no ja siis oli Teil see Doktor Martensi raamat, vaadake me mõtlesime, et te saate aru, et me Teie aususele seda preemiat ikka ei anna. Teie aeg on möödas, kulla härra."
“Ehk viskate ikka pilgu peale kulla sõbrad!?“ palub Kross veel komisjoni, ent komisjoni külmad näoilmed ei jäta vanale kirjanikule mingit lootust. Ruumist lahkub nüüd mitte suur kirjanik, vaid lihtsalt väga vana ja väsinud mees.

„Järgmine“. Sisse astub Jaan Kaplinski.
„Härrased akadeemikud,“ alustab Kaplinski peene kummardusega, „Tore, et olete otsustanud preemia sellel aastal viimaks Eesti kõige armastatumale kirjanikule anda. Minule. Õige otsus, mida ma igati heaks kiidan!“
Komisjoni liikmed nihelevad arusaamatuses, viimaks võtab sõna esimees.
„Vaadake härra Kaplinski, räägime nüüd südamest südamesse, nagu öeldakse. Vaadake, mõnikord on kirjutamata jätmine olulisem kui kirjutamine, Te ju mõistate mind? Te olete ju esteet. Neljakümne kirjale jätsite alla kirjutamata, see on paha!“
„Samas olen ma kuulnud, et ka teie poeg teeb kirjanduslikke katsetusi,“ lausub vana dr Schönberg tagareast. "Väga huvitav traktaat, see „Juudid ahju!"“
„Härra Kaplinski, meie ei anna Teile seda preemiat. Me leiame, et Teil ei ole, ei ole sellist koloriiti, mis põhjendaks kirjandusmaailmale Teile preemia andmist," ütleb komisjoni esimees vastuvaidlemist mitte salliva tooniga.
„Aga ma sugugi ei vihka juute!“ Katsub õnnetu Kaplinski asju parandada. „Ma olen ise ka poolenisti juut. Vaadake mu nina. Eks ole ju kongus!?“
„Nägemiseni härra Kaplinski. Aga tulge järgmisel aastal jälle. Teiega on alati meeldiv vestelda!“
Löödud Kaplinski lahkub pea norus.

„Palun järgmine!“
Tuleb Jaan Talts.
„Tere, sõbrad,“ hüüab ta ehtspordimeheliku uljusega. „Tulin preemiat saama. Mina olen Eesti kõige tugevam mees ja jõuan selle papi korraga ära viia, olgu see või viieööristes!"
„Härra Talts, kuulge nüüd,“ vastab talle Gunnar Dagerman. „See on siin kirjanduspreemia jagamine, mitte võimla. Minu teada kirjutate Teie ainult nutulaulu Eesti meediale, kuidas Teid Erki Noolega võrdselt ei austata. Miks Te nii teete härra Talts. Kas see on Teie meelest Fair Play? Olge nii kena, härra Talts ja lahkuge palun.“ „Muuseas, kunagi ei ole liiga hilja kirjanikuks hakata,“ sõnab Carl Ferman sõbralikult. „Kui Teil on annet, siis jõuate ka sellel alal tippu. Näiteks Marques kirjutas esimese romaani kuuekümne viiesena, ja Astrid Lingren viimase saja kuueteistkümnesena!“
Hetke mõtleb Talts kuuldu üle järele. Ta ei saa suurt midagi aru peale selle, et preemiat talle vist ikka ei anta.
„Eks ta ole,“ on mees kuri. „Noolele ja Veerpalule jagatakse miljoneid, aga mulle..“ Suur mees puhkeb lahinal nutma. Eesti soost Svante Pääbol hakkab endisest tõstjast hale. Ta ulatab Jaanile pabertaskurätiku ning klaasi suhkruveega.
„Lähme nüüd, Härra Talts. Hoidke pea püsti ja palju edu Teile!“

„Järgmine, palun!“ Ruumi siseneb Jaan Toots.
„Vabandage, Teie nimi on meile täiesti tundmatu, mida Teie kirjutanud olete.
„Omal ajal kirjutasin ma aruandeid Tiit Madissoni kohta,“ vastab ekspolitseinik, „ja ajalehele „Postimees olen ma mitu artiklit kirjutanud ja siis veel lugejakirju Heiki Kortspärna pseudonüümi all. Need olid omal ajal väga menukad. Eriti see Kambja alevi soojamajanduse kohta. Ehk annate mulle selle preemiakese. Mul on ju kaks naist, kallid sõbrad. Kole raske on ju kahte näljast suud ja kogu seda lastekarja toita ja katta, Kas Te kujutate ette kui palju Kati ainuüksi riiete peale kulutab?! Jumal küll, ja Kersti ütles et tema tahaks ATV-d kõige vanemale poisile ja..“
„Härra Toots, kas Theie theete nalja"? uurib komisjoni aseesimees Svantesson.
„Mis nalja? Kui ma teeksin nalja, siis ma ütleksin, et inglane, sakslane ja venelane sõidavad lennukis ja...“

Jaan Toots tõuseb koridoripõrandalt püsti, katsub valutavat külge, klopib riided tolmust puhtaks ning sammub pahaselt minema.

„Järgmine, palun.“ Siseneb Jaan Kirsipuu...

Jaan Toots kõnnib koridori pidi välisukse poole. Möödub meditsiinipreemiat välja andva komisjoni uksest, kuuleb kõnepominat ning jääb hetkeks kuulatama
„Mul on siin üks raamat, härrased. "Wikmani poisid", ehk võtate vaevaks ja viskate pilgu peale?!

Offelia pardal sõidavad kõik Jaanid pettunutena, ent kogemuse võrra meeletult rikkamana Eesti poole tagasi. Rootsi lauas sõimlevad Jaan Kiivit, Jaan Rannap ja Karin Jaani. Kogu seda naljakat sekeldamist vaatavad mõnusa muhelusega vaimuvallast pealt Jaan Tõnisson, Jaan Poska ja Kaera-Jaan. Ilm on oktoobrikuu kohta tavatult, lausa jaanipäevaselt palav.

Vanemuise jõulupuu

„Kus sült on?“ uurib Barabantsikova.
„Külmkapis,“ vastab noor Markus Luik. „Ma ei tahtnud liiga vara välja tuua. Kallerdis läheb kõik puha lödiks ja laiali.
„Õige küll,“ sõnab Barabantsikova mõtlikult ja silmitseb noort meesn'itlejat armunud pilguga.
See aga ei paista seda üldse tähele panevat, vaid uurib hoopis, et ega naine ei tea, kas Savitski pidada kah tulema. Ainult pikajalgse baleriini jaoks jagub tal silmi.
„Mine persse oma Savitskiga,“ kähistab Barabantsikova pahaselt ja läheb hoopis uurima, kas tema vana armastus Mäeots on juba tulnud. Ja ongi. Kammib teine fuajees oma blonde juukseid ilusti seitlisse, laseb kurku hingeõhku magusaks tegevat deodoranti, kontrollib veel, kas pakikene kokaiiniga on ikka kenasti põuetaskus ja suundub siis saali poole. Poolel teel trepist üles võtab ta kujuteldaval tantsupartneril ümbert kinni ning ümisedes ra-ratataa-ratataa-di-di-daa-da-da-dah-da-da-dah-dadadaa teeb paar tiiru ja keerutust. Peatub siis ning kummardab viisaka kavalerina oma olematule partnerile ning suundub tualetti. Ilusal sinisel Doonaul, mõtleb repetiitor Malle. Kokaiini läks tõmbama, mõtleb Barabantsikova ning sätib ennast esimesele trepimademele ootama, et siis juhuslikku kohtumist teeseldes Mäeotsale külje alla ujuda.

Rasmus Kaljujärv räägib midagi oma isa Hannesega. Kostavad vaid mõned üksikud sõnad, nagu: Goethe, Claudius, minarett, tõepoolest väga raskepärane, proovi selle koha peal pausi pikemaks venitada, (uuesti) Claudius ( siis) kiluvõileib (ja lõpuks) ilusad jalad (ja) täiesti üle mõistuse hinnad. Rasmus otsib pilguga oma pruudi, kauni slaavitari Alina Karmazina säravaid silmi. Tüdrukut mitte silmates vabandab ta ilmse rahutusega isa ees ning läheb Alinakest otsima. Ei tule tal kaua otsida, sest grimmeerijaruumist väljuvadki Alina ja Andres Dvinjaninov. Mõlemad on õhetavad ning ilmselgesti heas tujus.
Naisega üksi jäänud uurib Rasmus:“mida te seal tegite?“
„Ah ei midagi,“ lööb Karmazina käega.
„Kuidas mitte midagi? Miks te seal siis kahekesi olite?“
„Ah, Dvinn lihtsalt tahtis ühe uue lavastuse kohta uurida. Ta tahaks järgmisel hooajal Undi Via Regiat lavastada ja küsis, kas ma ei tahaks seal peaosa teha.“
„Sa tead ju küll, milline see Dvinjaninov on!“ ei anna Kaljujärv ikka veel rahu.
„Milline siis küll, slava bogu!“ lööb slaavitari tuline temperament keema. „Kas ma ei või enam tööasju kah kolleegiga arutada, boze hrani!“ Kaljujärv nuuskab nutuselt nina ja hakkab haleda häälega seletama, kuidas Dvinjaninov on üks paras maniakk ja naistekütt ja et temast on parem kaugele hoida, enne kui kuri karjas, ja et Nõgene ise ütles ja... Siis on veel kuulda Alina käratust jobennaja ning Rasmust alandlikult millegi üle vabandamas. Ühes nurgas räägib Mäeots kokaiinikule omaste teravate zestide saatel midagi Paavo Nõgesele. Nende kõrval harjutab noor Kaarel, lavakujunduse assistent, usinalt mingit jõulusalmi. Riidehoiutädid tulevad omaküpsetatud porgandi- ja kõrvitsapirukatega. Maarika Barabantsikova räägib midagi Andres Dvinjaninoviga, seejuures väga intiimselt viimase üla vastu nõjatudes. Andres vaatab naisele sügavalt silma ning juba suunduvad nad grimeerija ruumi suunas. Dvinjaninov vaatab vasakule, vaatab paremale ning nähes, et ainuke tunnistaja on tema sõber, teatri autojuht Felix, teeb viiamasele suu pidamist tähendava zesti ning sulgeb enda taga ukse.

Kella kümneks on kõik juba kenasti vintis. Merka iga-aastane striptiis oli juba poole üheksa ajal ära ja parem ka. Sest iga aastaga kannatab tema pea vähem alkoholi ning iga aastaga muutub tema valge ihu lodevamaks ja vähemahvatlevaks. Süüakse sülti ning juuakse valget viina ja Aramise konjakit. Daamide jaoks on laual ka mõned pudelid toasooja California veini ning mingi jäleda väljanägemisega liköör. Noor Markus Luik on ajanud kastet oma pruuni sametpintsaku reväärile ning proovib seda nüüd sülje ning taskurätikuga puhastada.

„Palun vaikust,“ kostub nüüd üle Vanemuise saali draamajuhi kõlav hääl. „Kohe saabub jõuluvana. Vaadake, et te endid siis kenasti üleval peate. Saaks selle asja kaelast ära, lapsed koju saata ja siis korralikult jooma hakata. Mitte nagu eelmisel aastal kui Eelmäe hakkas mingit võrukeelset eepost lugema nii et jõuluvana alles kella kolme ajal hommikul viimased kingid kätte sai anda ja vaene Helviste käis muudkui suhkruvett joomas. Ja mitte nagu kahe tuhande kolmandal kui Mati ja Hannes kaklema läksid, kuna Mati olla meelega Hannnese luuletuse ära varastanud. Olge siis ikka korralikud, palun!“ manitseb ta veelkord ning istub oma kohale.
„Võttiski ära minu luuletuse!“ seletab pahane Hannes Kaljujärv. „Mina pidin lugema seda lumehelbeke, tasa tasa, shampanjaklaasi, tasa tasa, aga Mati ütles, et ta peab oma kingi kiiresti kätte saama, sest tal on vaja veel apteegist läbi käia, et naisele mingit vererõhurohtu tuua ja..“
„Nagu lapsed, jumala eest!“ Peatab külalisena kohale saabunud Andres Noormets vana Kaljuka jutuvada. „Ja mida perset on sul vaja surnud inimest mõnitada. Ta oli klassik. Ma paluks Allikul sind lahti lasta sellise jutu peale kui sa Ugalas töötaksid!“ Kohendab pahaselt prille ning suundub puhvetisse uue konjaki järele.

Ruumi siseneb jõuluvana. Muidu igal aastal jõuluvana teinud Lumiste on ennast mingitel hämaratele ettekäänetele toetudes sellel aastal vabaks kaubelnud ning tegeleb sellega, et ei lase oma abikaastat silmist, samal ajal ka kiivalt Dvinjaninovil silma peal hoides. Jõuluvana on sellel aastal hoopis Vene Draamateatri Eduard Toman, kes on juba kenasti vintis ning kõneleb Mihhail Stalnuhhini häälega:
„Njohh, ljapsed, kjes sjellel jaastal on hjeaa ljaaps jolnud, sjaab njäärivanalt khingitusje! Aga kjess on hjalb ljaaps jolnud, hõkk, bljäät suuka, sjaab ikkagi kjingituse. Kjesse tuleb jesimesena. Esimesena tuleb Kersti Heinloo oma pisikese Kristjaniga. Poiss punnib vastu, aga ega pääsu pole.
„Njohh poiss. Mjida sjina siis njäärivanale loed. Sa joled vist sjee Dvinjaninovi pjoiss. Ma tjunnen su njäo järgi ära. Ja.jaa, mje tegime sinju isaga jüheksakjümne kholmandal tjõrksa thaltsutust!“ Hirmunud poisike, kes on tõepoolest äravahetamiseni Andres Dvinjaninovi nägu loeb kramplikult viski järele haiseva jõuluvana pilku vältides: Meri siin, seisma jäi, keegi peatas ta, saab kingi ning läheb kergendatult ema juurde tagasi.
„Kjesse siis järgmine jon?“ uurib Toman. „Vuot, väike Dvinjaninov luges jilusa luuljetuse, aa, tubli, tubli!“ Jõuluvana ette jääb seisma hoopis julgem – ka kahe aasta võrra vanem põngerjas. Jüri Lumiste Mihkel.
„“Sjina oled vist kaa, sjee Dvinjaninovi poiss,“ seletab jokkis Toman. „Me tjegime sjinu isaka jüheksakümne seitsmendal Hjamletit! Mida sjina mjulle ljoed!“ Ja tõepoolest Dvinjaninov, mis Dvinjaninov, loeb väike Mihkel võristades: „Tähekene särabv taevas, ingel sündimise vaevas jne jne“. Tüdinud Mäeots kobab pintsaku põuetaskut ning suundub tualeti poole. Tee peal kohtub ta Barabantsikova ning Dvinjaninoviga. Mõlemad on äraütlemata heas tujus. Dvinjaninovi käsi on nase pluusi all ning ta sosistab midagi talle kõrva, mille peale naine ilmselgelt meelitatuna punastab.

Vahepeal tuleb jõuluvana ette Lumiste Kaarel ning hakkab ilma sissejuhatuseta deklameerima Hamleti monoloogi. Poiss deklameerib, smal ajal arutab Toman isekeskis: „Jälle Üks Dvinjaninovi poiss. Kurat, ma ju tjean tjeda küll. Ma tjegin kahe tjuhande kolmandal tjemaga Pjärnu Jendlas Kjolme jde. Ta vjeel nikkus sjeda kjõige vanjemat, hõkk. Sjina pjoiss oljed njigu kjaks thilkja vjett mjinu vana sjemuga.“

Nagu kae langeks korraga Rasmus Kaljujärve silmade eest ku ita ruumis ringi vaatab. Noor Markus Luik seletab kiimaselt naeratades midagi noore inspitsendiga. Herta Elviste üritab magavat Eelmäed äratada. Õudusest haaratuna vaatab ta paarikümmet ruumis ringi sebivat poisslast, kellel kõigil segiajamatult Andres Dvinjaninovi nägu. Rasmus tõuseb ja teeb mõned taaruvad sammud. Ta on vihast ja õudusest lämbummas.
„Aliiii-naaa!“ tõuseb ta rinnust viimaks kisendus ja ta tormab oma pruuti otsima. Andres Dvinjaninov seletab samal ajal rõõmsa naeratusega midagi Vanemuise vaat et koosseisulisele noorele kriitikule Katile. Mehe parem käsi on noore neiu pringi puusa ümber seatud. „Sjina oljed vjist sjee Dvjinjaninovi pjoiss,“ kostub ruumi teisest servast Tomani härimatut seletamist. „Mja tjegin sju papaga jüheksakjümne jüheksandal Ljinnatjeatris Godot oodates“. Hämardub. Sügisballi suure eduni Veneetsias jääb veel üheksa kuud.