Ilus Anna oli Estonia ruumides sage ja tuntud külaline.
Oma naaritsakasuka jättis ta garderoobi, ütles riidehoidutädidele mõne sooja sõnagi, aga tegi seda kuidagi viltuselt, üleolekuga.
Ilus Anna oli hästi tuntud ja armastatud kuuendikul meie planeedist ja see juba oli midagi.
Kui kunstnik Hibi käest oleks küsitud, et mida Ilus Anna Estonia majas teeb, poleks too osanud küll midagi vastata. Oleks pidanud pika pausi, nagu tal ikka enne vastamist kombeks oli, vaadanud küsijast mööda, otsekui kaugel-kaugel midagi nähes, siis tollele otsa vaadanud ja abitult, andeks paluvalt naeratades õlgu kehitanud.
Aga ometi oli Kunstnik Hibi kuuekümnenda aasta juubeli puhul avatud näitusel presenteeritud ka Ilusa Anna portree, millel viimane Estonia Teatri laval Bizet´ Carmenina poseerib.
Ilus Anna ei olnud mustlaspärane naine, ei osanud ta ka ooperit laulda. Ometi oli ta soovi avaldanud, et kunstnik Hibi teda just seal ja just sellisel kujul portreteeriks. Ilusat Annat teadis ja armastas kuuendik planeedist, nii et mis seal ikka. Lõpeks tähendab see ju päris palju.
Hibi kohtus Ilusa Annaga neli korda Estonias ja hiljem käis naine veel kolmel korral kunstniku ateljees. Seal tundis naine ennast ilmselgelt ebamugavalt. Õlivärvide ja värnitsa hõng pani ta pea valutama, ka ei olnud seal sellist avarust, millega suurte lavade kuninganna harjunud oli. Ent vähemaga kui Hibi Ilus Anna leppida ei saanud. Kõik teadsid väga hästi, et Hibi paneb portree elama.
Eesti poolharitlaskonnas oli vahepeal lausa kombeks sosistada kunstnik Hibist otsekui moodsa aja äraspidisest Dorian Grayst. Hibi poolt maalitud portree oli kui pääs igvikku, pilet igavese nooruse maale, kus Ilus Anna lendab ringi suurte lavade Peeter Paanidega ja esineb särava ja igavesti noorena. Vähemasti kuuendikul meie planeedist ja eks seegi tähendanuks nii mõndagi.
Kunstnik Hibi tundis ennast jälle Estonia avaras saalis nirusti. Tal polnud küll agorofoobiat või otsest inimestepelgust, ent see polnud lihtsalt tema reviir. Polnud ta ka askeet või üksinduseotsija. Terentiuse kuulus sentents homo sum, humani nihil a me alienum puto oleks kunstnik Hibi kohta sobinud sama hästi kui mistahes teise tolle aja boheemlaskonna esindaja kohta, ometi oli ta Estonias võõras. Samamoodi, ehkki ta poleks seda endale mitte iialgi tunnistanud, oli seda ka Ilus Anna.
Kuuendik planeedist oli nüüd unustatud suurus. Samamoodi ka selle kunagise kuuendiku kunagine esiprimadonna. Ometi oli ilusa Anna portree nüüd Elevandi galeriis koos mitmete teiste Hibi meistriteostega seinale riputatud. Kaunis kolmekümnene või õige pisut noorem naine, kes naeratab konnossöörile võrgutav-häbelikult vastu. Maine ja ebamaine. Tõrjuv ja lubav. Nii kättesaadav ja samas kauge. Kunstnik Hibi Mona Anna
